Ning leidis, et naise soovimatus pärandus lihtsalt vastu võtta on intrigeeriv. Tungiv vajadus rohkem teada saada vihjas iseloomu tugevusele – mehe meelest tänapäeval üpris haruldasele iseloomujoonele. Seetõttu tegi härra Tissot ebatraditsioonilise otsuse. „Mis siis ikka.” Ta pani mootori uuesti käima. „Te vajate abi,” lausus ta asjalikult.
„Kuhu me sõidame?”
„Proua Munroe, ma tahaksin olla teile abiks, kuid ei saa ette võtta midagi enne, kui olen õhtust söönud.” Ta keeras parkimisplatsilt teele. „Nurga taga on üks bistroo.”
Naine vaatas talle üllatunult otsa. „Kas te kutsute mu õhtusöögile?”
„On teil teisi plaane?”
„Ma … ei.”
„Sellisel juhul on see parim, mida ma teie heaks praegu teha saan.” Esimest korda ilmus mehe näole naeratus; see oli kuidagi kandiline ja tekitas põskedesse lohukesed. „Teie saladust lahendada ma ei suuda, küll aga saan ma teile süüa pakkuda.”
Härra Tissot viis Grace’i kohvikusse, mille ühes otsas oli bistroo ja teises veidi pidulikum restoran. Paistis, et restorani personalile oli mees tuttav, sest neile leiti kiiresti kohad nurgalauas, kus nad kõrvuti istet võtsid ja ruumisviibijaid silmitsesid. Grace polnud abiellumisest saadik teiste meestega õhtustanud. Aga kujunenud asjaolude ja maa võõrapärasuse tõttu osutus see tunduvalt kergemaks, kui ta oli ette kujutanud. Talle jäi mulje, et härra Tissot ei nõua ega ootagi vestlust. Nad istusid vaikides ja vaatasid teisi einestajaid, kes pakkusid päris võluvat vaatepilti.
Grace uuris menüüd. „Ma arvan, et võtan ragout de cou d’agneau,” otsustas ta menüüd sulgedes.
„Lambakaela raguu? Suurepärane valik.”
„Lambakaela?” Ta võttis menüü uuesti kätte.
Mehe suu venis kõrvuni.”Kas ma tellin meile mõlemale?”
„Teate …” Naine vaatas veel kord eelroad läbi, otsides midagi, mis oleks talle tuttav. „Ma pole vist eriti arenenud maitsemeelega. Prantsuse standardite järgi.”
„Sellisel juhul öelge mulle,” nõjatus mees tooli seljatoele ja sirutas pikad jalad välja, „mida te armastate süüa kodus, ja ma annan teile nõu.”
„Tegelikult söön ma vist kõige sagedamini … röstsaia.”
„Röstsaia?” Mees kallutas natuke pead, justkui kahtleks, kas ta kuulis ikka õigesti. „Vabandust. Menüüs olevast valikust?”
„Asi on selles, et ma ei ole harjunud toitudega, mis on liiga …liiga prantsusepärased.”
„Te olete Pariisis, proua.”
„Seda küll, aga kindlasti saate aru, mida ma silmas pean. Roogasid, millel on liiga tugev maitse?”
„Kuidas saab mõnel roal olla liiga tugev maitse?”
„Ma tahan öelda, et nendesse on pandud liiga palju tugevat maitset andvaid lisandeid, näiteks sibulat ja küüslauku …”
Nad silmitsesid teineteist üle kultuuriliste erinevuste kuristiku.
Grace andis alla ja pani menüü lauale. „Jah. Ma usaldan teid.”
Kelner tuli nende laua juurde ja härra Tissot tellis mõlemale – salade mixte, poule au pot, ja pudeli vin rouge’i.
Ta kallas naisele pokaali veini ja ulatas saia. Ning naine mõistis, et on kohutavalt näljane. Lõunaaeg oli ammu möödas ja ta oli söömise lihtsalt ära unustanud. Ta rebis pika saia küljest tüki; see oli kõrbeda koorikuga ja pehme, keskelt ikka veel soe. Hämmastav, et niivõrd lihtne toit võis olla nõnda maitsev. Ja nii erinev oma Inglismaa vastest.
„Kes see naine oli?” päris Grace saia kugistades valju häälega. „Küsimus on selles. Ja mis hea pärast oleks ta pidanud jätma mulle nii palju raha?”
„Seda muidugi,” noogutas mees. „Aga mina tahaksin teada hoopis muud – mida te kavatsete selle rahaga ette võtta?”
Selle peale polnud naine veel mõelnud, võib-olla sellepärast, et ta ei uskunud ikka veel, et see raha võiks kuuluda talle.
„Ma ei tea.” Ta võttis lonksu veini.
„Te võiksite osta endale uue maja, reisida, koguda kunstiteoseid, investeerida …”
„Võib-olla tõesti.” Naine polnud harjunud otsustama, mida rahaga ette võtta. „Ma arvan, et seda küsimust peaks arutama elukutselise advokaadiga.”
Mees põimis käed rinnale risti. „Mina olengi elukutseline advokaat.”
„Seda küll, aga ma vajan kedagi, kes tunneks hästi Inglise seadusandlust.”
„Selge, aga nemad saavad teile vaid nõu anda. Mida te ise selle rahaga teha tahaksite?” ootas mees vastust.
Grace jäi mõttesse. „Elada, härra Tissot. Mulle meeldiks elada luksuslikult. Ja rahulikult.” Ning lisas iseendalegi üllatuseks: „Ilma et keegi annaks nõu, mida sellega teha või kuidas seda teha.”
Mees tõstis pokaali. „Imetlusväärne eesmärk!”
„Kas te heidate minu üle nalja?”
„Ei. Ma räägin täiesti tõsiselt. Inimesed peavad enesestmõistetavaks midagi, mis on tegelikult suur kunst. Ainult oma tõekspidamisi järgiv hea ja mugav elu eeldab teatud vaimuküpsust, erilist iseloomu, väga rafineeritud maitset ja …”
„Ja raha.” Naine rebis saia küljest veel ühe tüki.
„Sellest on abi.”
Naine piidles teda. Ehk oli asi selles, et ta oli Pariisis, või oli põhjuseks pentsik olukord, aga ta ei kartnud mehelt küsida: „Kas teie elate alati oma tõekspidamiste järgi?”
Mees mõtles viivu. „Ma usun, et see on privileeg. Midagi, mille ärateenimiseks läheb tarvis päris suurt julgust ja ebaõnnest ülesaamist.”
Naine puhkes naerma ja raputas pead. „Te ei vastanud mu küsimusele.”
„Mõnikord,” naeratas mees. „Mõnikord ma teen seda ja mõnikord käitun nii, nagu minult oodatakse.”
Vastus üllatas naist, sest oli tavatult aus, aga sellest hoolimata sai Grace mehest aru. Ta polnud lihtsalt kunagi kuulnud, et keegi oleks selle valju häälega välja öelnud. Mees pööras pilgu kõrvale ja viis jutu neutraalsemale teemale. „Ja kus te sooviksite seda mõnusat elu elada?”
„Ma ei tea. Võib-olla mere ääres. Aga kus iganes see paik ka poleks, peaksid sealsed elanikud oskama küpsetada sellist saia.”
„Ja teie abikaasa? Mida tema sellest kõigest arvab?”
Küsimus tuli ootamatult. Esimest korda mitme tunni jooksul polnud Grace kordagi mõelnud Rogerile. Ja nüüd ei teadnud ta endalegi üllatuseks, mida öelda. „Minu abikaasa?”
„Jah. Mida tema arvab?”
Pilk laual, pühkis ta lina hoolikalt saiaraasukestest
