Lõuna-Aafrikast, ja mask tundub vastu vahtivat, justkui oleks see elus, justkui tahaks see midagi öelda, kuid mõnitaks mind vaikimisega.
Ma vihkan seda elutuba. Ma vihkan seda maja. Ma tahan koju.
Saadan Claire’ile sõnumi ja selgitan, mis juhtus. Ta kirjutab vastu: „Kasutasin ära, et sind pole, ja olen endiselt kontoris; paistab, et peaksid ööseks sinna jääma, juhuks kui asjad hullemaks lähevad.”
Magan kohusetundlikult diivanil, väike lehkav tekk õlgadel. Koer Tessie tuleb minu juurde, soojendab mu jalgu.
Hommikul tehakse tõtakaid telefonikõnesid ja aetakse summutatult juttu; faksiaparaadist roomab välja avariiblankett. Me viime George’i haiglasse, arstid otsivad midagi, mingit varjatud seletust, mis vabastaks ta vastutusest.
„Kas ma hakkan kurdiks jääma või mis siin toimub?” tahab George teada.
„George,” ütleb Jane selge häälega. „Me peame haiglasse minema. Paki kott.”
George teebki seda.
Ma viin nad autoga kohale. George istub minu kõrval, jalas kulunud pesusametist püksid, seljas flanellsärk, mis on viisteist aastat vana. Habe on lohakalt aetud.
Sõidan kartlikult, pelgan, et tema leplik meel võib muutuda, pelgan tagasilööki, pelgan, et ta võib plahvatada, roolist haarata. Turvavööd on head, need ei lase järske liigutusi teha.
„„Küla-Mats nägi pagarpoissi, laadale kes läks. Küla-Mats palus pagarpoissi: „Anna prooviks päts,”” leelutab George. „„Küla-Mats läks kala püüdma, valaskalale. Vett oli imevähe tal, vaid pisipangeke.” Ettevaatust,” ütleb ta mulle, „muidu saad, mida kerjasid.”
Kiirabiosakonnas läheb Jane kindlustusinfo ja politseiraportiga leti juurde, seletab, et tema abikaasa oli osaline eileõhtuses surmaga lõppenud autoavariis ja tundus olevat segasusseisundis.
„See polnud nii!” üürgab George. „Maasturiraisk ujus mu ees nagu suur valge pilv, ma ei näinud üle selle ega ümber selle, põrutasin tahes-tahtmata sellest läbi nagu odavast alumiiniumikosust, nagu paksust padjaraisast. Õhkpadi paiskas mu tagasi, lajatas mulle, lõi mu hingetuks, ja kui ma lõpuks välja pääsesin, nägin, et teise auto sõitjad olid kokku pressitud nagu lasanje. Poiss tagaistmel röökis vahetpidamata. Oleksin tahtnud talle äiata, aga ta ema vahtis mind, nii et silmad ähvardasid pealuust välja vupsata.”
George’i jutu ajal tuleb kaks tursket meest tagant tema poole. Ta ei näe neid. Nad haaravad temast kinni. Ta on tugev. Ta hakkab vastu.
Kui me George’i järgmine kord näeme, on ta kiirabiosakonna väikeses tagaruumis, käsist-jalust ratasraami külge kinni seotud.
„Kas te teate, miks te siin olete?” küsib arst.
„Mingi ähmane aimus on,” vastab George.
„Kas te mäletate, mis juhtus?”
„Pigemini ei unusta ma seda iialgi. Tulin poole seitsme paiku töölt, sõitsin kodu poole, otsustasin peatuda ja võtta midagi hamba alla, mida ma tavaliselt ei tee, aga ma olin väsinud, seda võin ma tunnistada. Ma ei näinud teda. Kohe, kui taipasin, et olin millelegi otsa sõitnud, pidasin kinni. Jäin tema juurde. Hoidsin teda. Ta justkui libises iseendast välja, vedelik lekkis nagu katkisest mootorist. Mul hakkas paha. Ma vihkasin teda. Vihkasin teda, et ta oli nii vapustatud, nii hall, et tema alla tekkis loik – ma isegi ei teadnud, kust see õieti tuleb. Vihma hakkas sadama. Seal olid inimesed tekkidega – kust tekid tulid? Kuulsin sireene. Meist sõitsid mööda autod, nägin, kuidas inimesed vahtisid.”
„Millest ta räägib?” küsin ma, murdes pead, kas mina olen segaduses või on George omadega täielikult sassis. „Seda ei juhtunud, see pole see õnnetus, võib-olla mõni teine, aga mitte tema oma.”
„George,” lausub Jane. „Ma lugesin politseiraportit – see pole see, mis juhtus. Kas sa mõtled midagi muud? Midagi, mida nägid unes või televiisoris?”
George ei paku mingit selgitust.
„Kas tal on olnud vaimu- või neuroloogiliste haiguste sümptomeid?” küsib arst. Me kõik raputame pead. „Mis tööd te teete?”
„Õigus,” vastab George. „Ma õppisin õigust.”
„Jätke ta nüüd meie hoolde. Me teeme mõned analüüsid,” ütleb arst, „ja siis räägime edasi.”
Jään jälle ööseks George’i ja Jane’i juurde.
Järgmisel hommikul George’i vaatama minnes mõtisklen kõva häälega: „Kas vaimuhaiguste osakond on talle ikka õige koht?”
„See on äärelinn,” vastab Jane. „Mis võiks äärelinna vaimuhaiguste osakonnas ohtlikku olla?”
George on üksi palatis.
„Kena hommikut,” ütleb Jane.
„On kena või? Mina ei tea.”
„Kas sa oled söönud?” küsib Jane tema ees kandikut nähes.
„See on koeratoit,” põlastab George. „Vii koju Tessiele.”
„Su hingeõhk haiseb, kas sa ikka pesid hambaid?” küsin mina.
„Kas siin seda patsientide eest ei tehtagi?” pärib George. „Ma pole enne vaimuhaiglas olnud.”
„See pole vaimuhaigla,” ütleb Jane. „Sa oled vaimuhaiguste osakonnas.”
„Ma ei saa WC-sse minna,” kurdab George. „Ma ei suuda end peeglist vaadata – ei suuda.” Ta häälde sugeneb hüsteeriat.
„Kas sa vajad mu abi? Võin aidata sul pesta,” pakub Jane ja teeb lahti tualett-tarvete koti, mis George’ile on jäetud.
„Ära sunni Jane’i,” keelan ma. „Sa pole titt, võta end kokku ja ära käitu nagu zombie.”
George hakkab nutma. Mind ennastki üllatab, millisel toonil ma temaga räägin. Lähen palatist välja. Samal ajal niisutab Jane kraani all pesulappi.
Õhtul pärast tööd tuleb Claire haiglasse, kaasas linnast ostetud Hiina toit neljale. Hiina päritolu inimese kohta suhtub Claire Hiina toidusse üllatavalt valimatult – tema meelest on kõik üks ja sama väheste teisendustega. Soojendame seda mikrolaineahjus, millel on kiri: „Patsientidele kasutamiseks, meditsiinitarbeid mitte sisse panna.” Puhastame käsi vahutava puhastusvahendiga, mille pudelid on iga palati igal seinal. Kardan asju käest panna, kardan midagi puudutada – ühtäkki on mul hirm, et võin surmavaid pisikuid sisse süüa. Vaatan Hiina toitu ja näen vakla, mida näitan vargsi Claire’ile.
„See pole vagel, vaid riisiiva.”
„See on vastne,” sosistan ma.
„Sa oled napakas.” Ta kougib kahvliga riisitera välja.
„Kas riisil on silmad?” küsin ma.
„See on pipar,” ütleb ta silmi ära pühkides.
„Kust see toit ostetud on?” uurin.
„Kolmandalt avenüült, sellest
