külge aheldatud.
„Loll mölakas,” ütleb ta, kui ma kardinat paotan.
„Mis su näoga juhtus?” Osutan värskete õmbluste reale tema silma kohal.
„Seda võib nimetada tervituskingituseks tagasituleku puhul.”
„Ma andsin koerale süüa ja jäin kohale, kuni võmmid olid lõpetanud, siis helistasin su advokaadile – ta tuleb hiljem.”
„Mind ei taheta tagasi võtta, sest „jooksin ära”. Keegi ei öelnud ju mulle, mismoodi väljakirjutamine käib ja et mul on äraminekuks luba vaja.”
Haigla koristaja läheb metallmopi ja ämbriga mööda.
„Kas ta on nakkusohtlik?”
„Ei, ainult vägivaldne, tulge sisse,” vastan ma.
Noor meesarst vuhiseb tohutu valgustatud suurendusklaasiga sisse. „Minu nimi on Chin Chow ja ma tulin teie nägu puhtaks noppima.” Arst kummardub George’i kohale ja nopib tema näost kilde. „Sul pole tisse,” ütleb George arstile.
„Ja ongi hea,” vastab Chin Chow.
Lähen õdede valvelaua juurde. „Mu venna peas on õmblused – hommikul kodust lahkudes tal neid polnud.”
„Panen kirja, et te sooviksite arstiga rääkida.”
Lähen tagasi George’i juurde, nüüd on tema nägu nagu veripunaste täppidega kirjatud lõuend. „See kuradi Chow Fun2 kitkus mind, et ülestunnistust välja pressida: „Nõndamoodi, mis teid täna siia tõi? Kas kodus oli raske öö?” Ta raisk uuristas mulle ilma tuimastuseta auke näkku. „Jätke järele!” keelasin ma oma sada korda. „Jätke järele. Jätke järele. Jätke järele.” – „Milline suur titt, tönntönn-tönn. Te olete täismees, pidage ennast mehe moodi üleval.” See polnud mingi arst, vaid maskeeritud agent, kes pinnis ülestunnistust välja.”
„Noo? Minu arvates ajas ta sinuga juttu. Vaevalt ta üldse teab, miks sa siin oled.”
„Teab küll, ta ütles, et loeb New York Posti, seal on kirjas, mis juhtus.” Nende sõnadega puhkeb George nutma.
„Oi, mis sa nüüd, ära hakka.”
George luristab ninaga, turtsatab ja nuutsatab, siis jätab järele. „Kas sa räägid emale ära?”
„Su naine on ajuoperatsioonil ja sina muretsed, et ma kaeban emale?”
„Kas kaebad?”
„Mis sa ise arvad?”
Ta ei vasta.
„Millal sa viimati ema nägid?” küsin ma.
„Mõni nädal tagasi.”
„Mõni nädal?”
„Või siis kuu.”
„Mitu kuud?”
„Raisk, ma ei tea. Kas sa räägid talle ära?”
„Miks ma peaksin? Pool aega pole tal aimugi, kes ta on. Kui ta sinu järele küsib, siis ütlen, et sind viidi välismaale üle, mis sa sellest arvad? Saadan talle Fortnumist & Masonist teed ja lasen ta arvata, et sa oled endiselt kõva tegija.”
George vingerdab raamil. „Süga mu tagumikku, ole hea. Ma ise ei ulatu. Sa oled hea semu,” ütleb ta kergendatult hingates. „Hea semu, kui sa parajasti täielik mölakas ei ole.”
Sanitar toob George’ile toidukandiku; George’il, küll käsistjalust seotud, õnnestub end piisavalt väänata, et lükata kandik põlvedega kandikulaualt põrandale.
„Iga patsient saab ühe,” sõnab toidutooja, „proovige homme uuesti.”
„Pange talle tilguti, et tal vedelikupuudust ei tekiks,” kuulen õde aega raiskamata ütlevat.
„Nad ei mõista nalja,” manitsen George’i, kui õde tõmbab kardina eest, nõel käes, neli meest julgestuseks selja taga. „Kui jutt läks lõunasöögile, siis ma lähen kohvikusse.”
„Võib-olla ei sure sa täna,” lausub George, „aga ma harutan su üles nagu niidirulli.”
„Kas toon sulle midagi?” lõikan ta jutu läbi.
„Šokolaaditükikestega küpsiseid,” palub ta.
Lähen läbi kohvikujärjekorra, teen tiiru ümber auravate köögiviljaliudade, täidetud merikarpide, pikkpoiste, külmade võileibade, pitsa, sõõrikute, helveste; teen tiiru ära, aga lõpuks on mu kandik ikka tühi. Teen veel ühe tiiru ja võtan tomati-riisisupi, koti Goldfishi kreekereid ja piimapaki.
Kui ma paki lahti kisun, pistavad oranžid kreekerid plehku ning ujutavad laua ja põranda üle. Korjan kokku nii palju, kui saan. Need on teistsugused, kui mäletan; ma ei tea, kas Goldfishid ongi nüüd sellised või on see sajakalorilise paki viga: kreekerid on väiksemad, lamedamad ja silmnäoga. Kalakujulised küpsised ulbivad külili, vahtides mind ühe silma ja napaka poolnaeratusega.
Söön, mõeldes „vaglast” Hiina toidus, „tomatitäidest”, kellest räägib kodulähedase kulinaaria mees. Söön, kujutledes supipotti ema pliidil, suppi, millele tekkis jahtudes kilejas nahk, seda, kuidas ema tõstis mulle hajameelselt ette veniva hüübe, mida sõin alati tundega, et see on ehtne veri.
Söön suppi, teeseldes, et see on veri, teeseldes, et teen endale vereülekannet, sellal kui Jane’ile tehakse ülakorrusel „kraniotoomiat ja evakuatsiooni3” – nii ütlesid arstid. Kujutlen kirurgilist roostevaba tolmuimejat, mis imeb portselani- ja luukilde. Kujutlen, kuidas Jane tuleb sellest kõigest välja terasplaatidega, mis on nagu soomusrüü, ja peab ööd kui päevad läbi kandma jalgpallikiivrit.
Kas ta üldse taipas, et see juhtub? Kas ta ärkas, mõeldes: see pole päriselt, see on hirmus unenägu – ja kui see oli läbi, kas ta tundis lõhkuvat peavalu? Kas ta mõtles: mu juuksed on sassis?
Ta on opisaalis, minu seeme loksub temas, ujub kõigest väest – me tegime seda küll kondoomiga, aga ilma ikka ka. Kas keegi avastab mu seal ujumas? Kas ka minul on vaja advokaati?
Supp soojendab, tuletab meelde, et olin eilsest õhtust saadik söömata. Mees, mõlema silma all sinikas, läheb mööda, lõunakandik käes, ja mulle meenub, kuidas isa lõi mu venna kord oimetuks, sirakile maha, ilma erilise põhjuseta. „Ära unusta, kes siin peremees on.”
Mõtlen George’ist: mõlk kipsplaadis tollest korrast, kui ta jalg „libastus”, kohvitassist, mis tal seletamatul kombel käest lendab ja vastu seina puruneb. Meenutan Jane’i räägitud lugu pühapäevalõunale minekust, kui George ajas tänavale tagurdades prüginõu ümber ning vihastas nii kangesti, et sõitis mitu korda üle nõu, ikka tagurpidi ja õiget pidi, pillutades lapsi siia-sinna ja peatudes alles siis, kui Ashley hakkas oksendama. Kas vihapursked elutute objektide vastu annavad märku, et ühel päeval tapad sa oma naise? Kas see võib tõesti niimoodi vapustada?
Haigla tualettruumis käsi pestes vaatan peeglisse. Mees, keda ma näen, on rohkem mu isa kui minu enda moodi. Kust tema välja ilmus? Seepi pole, hõõrun nägu käte desinfitseerimise
Sõnamäng. Chow Fun on Hiina veiseliha- ja riisinuudliroog.
Evakuatsioon – soolte tühjendamine (meditsiinis).
