ei ütle midagi koera kohta, kelle rihma olen ümber randme sidunud.
Korteris on mingi lõhn, tuttavlik, kuid kolkunud. Kui kaua ma olen ära olnud? Tundub, nagu oleks kõik ajas tardunud, mitte ainult minu äraoleku päevadeks, vaid terveks eelnenud aastakümneks. See, mis oli kord moodne, peenemaitseline, on nüüd nagu ajaloonäidendi lavapilt, Edward Albee 1983. aasta paiku. Telefon on klahvide ja juhtmega, seda kasutatakse harva. Diivani käetoed on kulunud. Vaiba karvapind on ebaühtlane, teatud rajad toast tuppa on hästi sisse tallatud. Virnades on poolteise aasta vanused ajakirjad.
Ikkagi tunnen ma tänumeelt, et olen kohas, kus kõik on tuttav, kus leiaksin ka pimesi tee. Vajun vaipa, tahaksin end selle sisse keerata, tahan, et miski sellest, mis juhtus, ei oleks tõsi.
Orhidee õitseb endiselt. Kastan seda, ja nagu vaataksin aegluubis filmi, langevad õielehed tunni aja pärast maha, justkui äkki vabanenult hüppavad need kapile kindlasse surma. Hommikuks on ainult paljas vars järel.
Külmkapist imbub tilgastanud piima hapukat hõngu; seal on veel kuivanud greibipoolik, aegumatu pähklivõi purk, mõned leivaviilakad, mille servad on valgeks ja karvaseks tõmbunud, vana riisipuding, mis on kulinaariaäri plastkarbis endale rohelise südamiku kääritanud. Kisun meeletuna kõik kapid lahti ja loobin välja, mis aegunud. Pean aru, kas kõigil on samamoodi: klaasid siin, nõud seal, kuivained ja konservid läbisegi. Kus õpitakse asjade rühmitamist? Viin prahi esikusse ja tellin Hiina toitu. Kõne vastuvõtja tunneb mu telefoninumbri ära ja ütleb: „Te helistate täna hilja, pole ammu näinud, vürtsikas-hapu supp, praekana riisiga, moo-shu sealiha?”
Oodates sõidan liftiga keldrisse, keeran hoiukasti lukust lahti ja tarin välja päratu suure igivana sinise kohvri. Jälle üleval, teen koti voodi peal lahti ja hakkan seda täitma. Ka ise teadmata, mida ma õieti mõtlen, pakin, nagu tahaksin ennast kokku suruda, kahandada. Eeldan, et kui Claire tagasi tuleb, pole ma enam teretulnud. Tõmban lahti sahtlid, kapiukse, arstimikapi ukse, vaatan pahviks lööduna, kui viisakalt asjad koos eksisteerivad, kuidas need kõrvuti ripuvad, pesitsevad, puhkavad vähimagi pinge või hukkamõistuta. Claire’i hambaniit, hambahari, Nairi karvaeemaldusvahend, ripsmetušš, minu kuristamisvedelik, ninasprei, küünetangid. Kõik intiimsed, kõik inimlikud, kõik jagunenud mehe ja naise omadeks – kattuvusi on vähe.
Me abiellusime hilja; Claire oli juba varem üürikest aega abielus olnud. Kulus kaks aastat, enne kui ta oma vanematega kohtuma viisin. Esimene asi, mida ta neile ütles, oli: „Pulmad olid väikesed, ainult sõpradele.”
„Miks sa teda meie eest nii kaua peitsid?” küsis ema. „Ta on ilus ja tal on hea töökoht. Kas arvasid, et me ei võta teda omaks?”
Ema võttis ta käed. „Me arvasime, et sul on midagi viga, et on mingi põhjus, miks ta sind meile näha ei too, näiteks hundikurk või peenis või midagi,” ütles ta, kergitades kulme, nagu pärides: kuidas sellega siis on?
Mida ma siis kaasa võtan? Selles, mis kotti läheb, pole mingit loogikat: mõned fotod, tühi-tähi lapsepõlvest, paar ülikonda, kingad, riidest kandekott, milles on lõpetamata Nixoni-käsikirja viimane mustand, väike must kell Claire’i öökapilt. Ma ei taha palju, ma ei taha kellelegi midagi nina alla hõõruda; jätan lemmikasjad meelega maha – ma ei taha, et mind süüdistataks uppuvalt laevalt põgenemises.
Hulk aega pärast keskööd heliseb uksekell. Annan kullerile kopsaka jootraha, istun laua äärde ja söön otse karpidest; söön, nagu poleks ma mitu päeva ivagi hamba alla saanud. Maitse on hämmastav, krehvtine, vürtsikas, tekstuur lausa nauding, seal on kõike, alustades libedatest seentest ja tofust ning lõpetades kõvade sealihavürflitega. Määrin pannkookidele ploomikastet ja valan kõik sojakastmega üle, vänge naatriumglutanaat puhub mulle jälle eluvaimu sisse.
Tessie istub kannatlikult mu jalge juures. Annan talle kausitäie paljast riisi – tärklis on tema kõhule hea. Ta sööb aplalt. Annan veel ja veel ja siis laseb ta jälle mürkgaase.
Mõtlen arvutist otsida, guugeldada verejoomise halbu kõrvalnähte, kuid ei taha oma külaskäigust elektroonilist jälge jätta.
„Tessie, kui vana sa oled? Kas kaheteistkümneaastane? See teeb inimaastates üle saja, Willard Scott peaks sulle õnne soovima.4 Kes see kass oli? Kas sa tunned teda? Sul justkui polnud midagi selle vastu, et ta seal oli.” Jätkan: „Mina arvan nii, et jääme ööseks siia ja hommikul valges läheme tagasi.”
Ma räägin koeraga.
Helistan Claire’ile Hiinasse, mõeldes, et teen veel viimase katse.
„Ma olen koosolekul,” ütleb ta.
„Me võime hiljem rääkida.”
„Kas Jane’il on parem?”
„Ta on hingamisaparaadi küljes.”
„Mul on hea meel, et ta end paremini tunneb.”
Jutu rütm on ikka endine, muu on tõlkes kaduma läinud.
Voodis tõmban Claire’i padja lähedale, rinnale, igatsen meie kõige argisemaid hetki: seda, kuidas Claire üle mu õla vaatab, kui ma tšekiraamatu seisu tasakaalustan, ja nõuab, et peale ühisarve oleks meil kummalgi ka oma arve. Seda, kuidas Claire bensiinijaamast näpatud kaabitsaga vannitoas dušinurga ust kuivaks roobitseb, seda, kuidas Claire joob köögis vett ning seejärel klaasi puhtaks peseb, kuivatab ja ära paneb. Igatsen Claire’i, kes ei jäta midagi lohakile ega juhuse hoolde. Selles, mis mulle temas meeldis, muidugi häda oligi: teda polnud. Ta palus minult väga vähe. See tähendas, et teda polnud ja ta andis väga vähe vastu.
Tessie uitab nõutult ringi. Võtan vannitoast käteräti ja teen talle voodi kõrvale aseme. Ta on vana setter, ostetud kutsikana ajal, kui oli veel lootust ja tõotust, ajal, kui veel paistis, et kõik võib hästi minna.
Me magame.
Naine tuleb minu juurde, utjab mind padjaga. „Kasi välja mu majast, kasi välja mu majast,” korrutab ta. Tema taga seisab ülikonnaga mees. „Nüüd aitab. Hiljem näitame talle veel,” ütleb see mees. Torman ukse juurde; seal on mees, kes vahetab tumblerlülitit.
Ma ärkan. Kes oli see naine, oli ta Claire, oli ta Jane?
Koer tahab õue. Koer tahab süüa. Koer tahab oma koju tagasi.
Lapsed tulevad, asjakorraldused on tehtud, on üüritud autod, mis toovad nad koju. Nende tagaselja on peetud hulk telefonikõnesid.
„Mis lastest saab? Kuhu lapsed panna?” küsivad Jane’i vanemad konverentskõne käigus.
Ma ei armasta lapsi, mõtlen, aga vaikin.
„Nad võivad tulla minu juurde,” ütleb Jane’i õde Susan. „Meil on vaba tuba.”
„Kabinet,” täpsustab Susani mees.
„Seal on voodi,” sõnab Susan.
Lasterakmetes kaksikud otsivad pahandusi. Ma mõtlen Susani põngerjaterroristidest, kes on igiliikumises ja jooksevad pahatihti jääraku poole. Kujutlen Susanit ja tema meest lastega puhkusel, kujutlen, kuidas nad kaksikud rannas lahti lasevad ja võistlevad, kumb enne lapse kätte saab.
„Neil on koer,” ütlen ma.
„Sa oled allergiline,” tuletab ema Susanile meelde.
„Minu vanematele
Willard Scott – Ameerika Ühendriikide näitleja, kes loeb saates „Today” ette õnnesoove.
