aru?”
„Isa tappis ema,” ütleb Ashley.
Rohkem polegi suurt midagi öelda.
„Millal te stepsli välja tõmbate?” küsib Nate.
Arst võtab end kokku. „Me viime ta operatsioonisaali ja eemaldame need osad, mida saab siirata.”
„Millal?” tahab Nate teada.
„Homme,” vastab arst. „Täna helistatakse kõigile neile, keda teie ema saab aidata, nad lähevad oma kodu lähedasse haiglasse ja arstid hakkavad ettevalmistusi tegema.”
„Kas me näeme teda veel” küsib Ashley.
„Jah,” vastab arst. „Te näete teda täna ja hommikul jälle.”
Politseile on teatatud, politseinik tuleb koos fotograafiga, nad paluvad kõigil palatist lahkuda, tõmbavad kardinad voodi ümber ja hakkavad pildistama. Kardina taga sähvib ikka ja jälle välklamp, tuues esile politseiniku ja fotograafi siluetid. Arutlen tahes-tahtmata, kas nad teevad lähivõtteid, kas nad tõmbavad teki kõrvale. Kas nad pildistavad teda alasti? Sähvatused köidavad tähelepanu, teised perekonnad vaatavad meid imelikult, aga vaikides. Insult, infarkt, põletus – MÕRV –, me tunneme üksteist haigust-, mitte nimepidi.
Kui politsei on lõpetanud, läheme sisse tagasi. Vaatan tekki. Kui nad selle kõrvale tõmbasid, mida nad nägid? Missugune näeb välja ajusurmas naine? Kardan, et tean vastust: nagu surnud naine.
Advokaat Rutkowsky ja mina kohtume haigla parklas ning läheme koos George’iga rääkima. „Ta pole kordagi Jane’i järele pärinud,” ütlen advokaadile.
„Eeldame, et ta on arust ära,” vastab advokaat.
„George,” sõname Rutkowskyga nagu ühest suust, kui õde kardina eemale tõmbab. George on voodis kerra tõmbunud.
„Su abikaasa Jane on ajusurmas, hingamisaparaat lülitatakse välja, sulle esitatakse süüdistus mõrvas või tapmises või milleski muus, kui õnnestub nad nõusse saada,” ütleb advokaat. „Oluline on, et kui see juhtub, lükatakse rattad käima ja su väljavaated muutuvad nigelamaks. Pean läbirääkimisi, et sind saadetaks asutusse, millega olen varem koostööd teinud. Kui jõuad kohale, järgneb võõrutusperiood ja seejärel saab loodetavasti su psühhoosiga tegelda. Kas sa saad aru, mida ma ütlen, kas mõistad, kuhu ma sihin?” Advokaat teeb pausi.
„Ta imes mu venna munni,” ütleb George.
Mõnda aega ei ütle keegi midagi.
„Missugune ta on?” küsib George, aga ma ei saa päris hästi aru, mida see küsimus tähendab. „Nojah, pole tähtis, kindlasti tehakse talle ilus kübar.”
Õde ütleb meile, et ta peab korraks George’iga kahekesi jääma. Saame vihjest aru ja lahkume.
„On teil veidi aega?” küsib advokaat. Vestibüülis palub ta mul istet võtta. Ta asetab oma hiiglasuure koti minu kõrvale väikesele lauale ja tõstab välja hulga dokumente. „Jane’i ja George’i füüsilise ja vaimse seisundi tõttu olete teie nüüd kahe alaealise lapse, Ashley ja Nathanieli seaduslik eestkostja. Lisaks olete George’i ajutine eestkostja ja meditsiiniline voliisik. Nende rollidega kaasneb nii fidutsiaarne5 kui ka moraalne vastutus. Kas olete valmis vastutust võtma?” Ta vaatab mulle otsa – ootavalt.
„Olen küll.”
„Te olete vallasvara, kinnisvara ja kõige muu hooldaja, kõige selle hooldaja, mis läheb lastele üle nende täisealiseks saamisel. Te olete volitatud tegelema kõigi tehingute, varade ja väärtpaberitega.” Ta ulatab mulle väikese võtme; mul on tunne, nagu pühendataks mind salaühingu töösse. „See on nende hoiulaeka võti – mul pole aimugi, mis laekas on, aga ma soovitan teil sisuga tutvuda.” Siis ulatab ta mulle uue pangakaardi. „Aktiveerige see George’i ja Jane’i koduselt lauatelefonilt. Ka raamatupidaja Moodyl on ligipääs kontole ja ta jälgib, kuidas te seda kasutate. Kontrolli ja tasakaalu süsteem. Moody kontrollib teid, teie kontrollite Moodyt ja mina kontrollin teid mõlemat. Saite aru?”
„Sain küll,” ütlen.
Ta annab mulle turvaümbriku. „Kõigi asjassepuutuvate dokumentide koopiad, kui keegi peaks küsima.” Seejärel, pentsik küll, võtab advokaat välja kotikese kuldseid šokolaadimünte ja kõlgutab seda mu nina ees.
„Šokolaadiraha?” küsin.
„Te olete kahvatu,” sõnab ta. „Mu naine ostis neid sada tükki ja nende laialijagamine jäi miskipärast minu hooleks.”
Võtan mündikotikese vastu. „Aitäh,” ütlen. „Kõige eest.”
„See on mu töö,” lausub ta lahkuma asutades. „Minu amet.”
Kus on Claire?
Ta on ümberistumise käigus kaduma läinud, oli koduteel, aga suunati teisele liinile. Teel hakkas ta sõpradelt sõna saama. Tema vaenukõne tuli Hawaiilt, kus lennukilt avastati mehaaniline rike. Süüdistav kõne.
„Millele su õelused tuginevad? Kuulujuttudele?” küsin ma.
„New York Postile,” vastab ta.
„Kas see on nüüd autoriteetne väljaanne?”
„Käi persse,” ütleb ta. „Käi persse. Käi persse, käi persse.” Ta virutab mobla vastu seina. „Kuuled, ma virutasin oma BlackBerry vastu seina. Kuradi raisk.”
„Mul on kõlari peale lülitatud,” ütlen, ehkki tegelikult ei ole. „Me kõik oleme haiglas, lapsed, Jane’i vanemad, arstid. Mul on kahju, et sa sedasi ärritusid.” Ma valetan. Olen üksipäini putkas, mis oli kunagi telefonikabiin, aga nüüd on päris tühjaks riisutud; see on alasti klaasputka – väeti.
„KÄI PERSSE!”
Põrgupiina päev. Iseäralik teadmine, et homme on Jane surnud. Kui telefon heliseb, lausub Jane’i hääl: „Tere, me ei saa praegu vastata, aga kui jätate nime ja numbri, helistame tagasi. Kui tahtsite George’ile tööle helistada, siis number on 212 …”
Jane on siin, endiselt kodus; kohe põrkan ma temaga kokku, kui ta nurga tagant tuleb, ta tühjendab nõudepesumasinat, võtab tolmuimejaga tuba üle, voldib pesu. Ta oli just äsja siin – oodake, ta tuleb kohe tagasi.
Järgmisel päeval kukub Jane’i ema tütre voodi ääres kokku ja kõik lükatakse edasi, kuni ta on toibunud. „Kas te kujutate ette, et peate oma lapse kohta sellise otsuse langetama?” küsib ta, kui teda ratastooliga mööda koridori veeretatakse.
„Mina ei kujuta, sellepärast mul polegi lapsi. Parandus: kujutan küll, sellepärast mul polegi lapsi.” Ütlen seda, mõeldes, et kõnelen iseendaga, hääletult, mõttes, taipamata, et tegelikult räägin kõigi kuuldes.
„Me arvasime, et te ei saa lapsi,” lausub Jane’i õde.
„Me isegi ei üritanud,” ütlen, ehkki see pole päris tõsi.
Omaksed käivad kordamööda Jane’iga hüvasti jätmas. Mina olen viimane. Jane’i laubal on ema huulepulga jälg, see on nagu hindude vere ja maa täpp. Suudlen Jane’i, ihu on soe, aga elava vaimuta.
Ashley
Fidutsiaar – testamenditäitja, usaldusisik; fidutsiaarne tehing – pärandi ja selle haldamisega seotud usaldustehingud.
