et polnud nende hulgas. Vaatasin telerit, aga ei tundnud midagi. Mul polnud ehtsat kogemust, ühiselt külma käes veedetud ööd. Jõudsin Yorba Lindasse ainult korra, aastaid pärast Nixoni surma.
„Kuidas ma sellest koolis räägin?” küsib Ashley.
„Arvata võib, et nad teavad juba,” vastab Nate.
„See pole aus,” ütleb Ashley.
Annan Ashleyle kummikarukesi.
Jane’i õde näeb ja ruttab oma poolelt meie juurde. Ta istub minu taha, kummardub ja sosistab:
„Mis ajast peale sa näkside asjatundja oled?”
„Ega olegi,” kostan ringi keeramata.
Ma ei armasta lapsi, aga tunnen end süüdlaslikult; hullemini kui süüdlaslikult, ma tunnen end vastutavana; hullem veel, ma usun, et nende elu on rikutud.
Mina ise meenutan suure pinge all olles lugusid elust, mis pole minu oma. Lutsutan maiustust, pistan paar kummikommi suhu, aga Susanile ei paku.
„Kus kaksikud on?” küsin Susanilt.
„Lapsehoidjaga,” vastab ta, Botox alles nii värske, et ükski näolihas ei liigu.
Üks vanem naine kummardub meie poole ja sakutab Ashley juukseid. „Vaesed lapsed ja su ilusad juuksed.”
Muusika hakkab mängima.
Ilmub rabi. „Sõbrad, omaksed, Jane’i vanemad, tema õde Susan ning lapsed Nathaniel ja Ash.”
„Keegi ei hüüa teda Ashiks,” lausub Nate otsustavalt.
„Kuidas on võimalik mõista niisugust surma, katkestatud elu? Jane oli ema, tütar, õde ja sõber – ta oli ka kuriteo ohver, kes jäeti ilma elu loomulikust kulust.”
„Ma ei sallinud George’i silmaotsaski,” ütleb ema talituse ajal kõva häälega. „George oli esimesest kohtamisest peale molkus.”
Rabi jätkab: „Jane’i surm katkestab traditsiooni; kui juut sureb, pole küsimustki, kas tuleb rituaalne pesemine või matus, aga mis saab põrmust? Jane’i omaksed otsustasid elundidoonorluse kasuks, et need osad Jane’ist, mis jäid tugevaks, elujõuliseks, võiksid päästa teiste elu – nad sooritasid Jane’i teistele andmise mitsva. Matusetalituse üks eesmärke on aidata sõpradel ja omastel kohaneda kaotuse lõplikkusega. Kuigi Jane’i surma asjaolud jätavad meid otsima loogikat, ülistame tema elu ja elu, mille ta annab nüüd teistele. HaMakom jenahem ‘ethem betoh ša’ar ‘avlei Tsion veJerušalaim. Trööstigu Jumal teid kõigi teiste Siioni ja Jeruusalemma leinajate hulgas,” lausub rabi. „See on traditsiooniline juudi kaastundeavaldus.”
„Kas me oleme orvud?” küsib Ashley.
„Mõnes mõttes jah.”
„Jitgadal vejitkadaš šmeh raba’. Be’alma’ di vra’ kir’utah vejamlih malkuteh behajekon ubejomekon ubehajei dekol beit jisrael ba’agala’ ubizman kariv. Ve’imro ‘amen,” leelutab rabi.
„Kas me oleme alati juudid olnud?” pärib Ashley.
„Jah.”
Talitus lõpeb, üks leinaja pöördub minu poole ja ütleb: „Asjaolusid arvestades sai rabi väga hästi hakkama. Mida teie arvate?”
„Mul pole kombeks matuseid arvustada.”
„Oleksime tänulikud, kui ärasaatjad jääksid oma kohtadele, kuni lähedased on väljunud,” lausub rabi.
Jane’i kirst viiakse meist mööda, tänupühasaate ankrumees on üks kirstukandjatest.
Jane’i vanemad lähevad välja, Susan nende vahel. Märkan, et tema ilme ei muutu nuttes põrmugi – klouni pisarad.
Nate, Ashley ja mina järgneme kirstule, istume limusiini, Jane tõstetakse surnuautosse.
„Loodan, et ma ei pea seda enam mitte kunagi tegema,” sõnab Nate.
„Kas me võime nüüd koju minna?” küsib Ashley.
„Ei,” vastab Nate. „Nüüd tuleb nagu järelpidu.”
„Siit läheme kalmistule. Haual öeldakse mõned sõnad ja kirst lastakse hauda.” Arutan, kas peaksin neile ütlema, et nad peavad emale mulda järele viskama, või on targem mõned asjad ütlemata jätta. „Kalmistult sõidame Susani juurde, seal tuleb šiva. Inimesed, kes tundsid teie ema, tulevad külla ja neile pakutakse lõunasööki.”
„Ma tahan üksi olla,” ütleb Nate.
„See ei tule kõne allagi.”
„Kes need autod saadab? Kas nad teevad muud tööd ka?” pärib Nate.„Millisttööd?”
„Näiteks sõidutavad rokkstaare, või käivad nad ainult matustel?”
Kummardun ja küsin juhilt: „Kas te sõidutate ainult matuselisi või matuselisi ja rokkstaare ka?”
Juht heidab meile tahavaatepeeglist pilgu. „Mina käin matustel ja lennujaamades. Ma ei armasta rokkareid. Nad palkavad su kahetunniseks otsaks, aga neli päeva hiljem seisad ikka hotelli ees ja ootad, et tüüp otsustaks ära, kas ta tahab minna burgerit sööma. Mulle meeldib korrapära ja kindel ajakava.” Ta vaikib hetkeks. „Teil vedas ilmaga. Loodan, et te ei pane pahaks, aga pole midagi hullemat kui matus sita ilmaga. See teeb kõigi tuju pahaks.”
Limusiiniga kalmistu poole sõites näpivad lapsed oma elektroonilisi riistapuid. Ühest küljest pole sünnis ema matma sõites arvutimänge mängida, aga teisest küljest – kes võiks neid hukka mõista? Nad tahaksid olla ükskõik kus, ainult mitte siin.
Jane’i plats on tädi ja vanaema, munasarjavähi ja insuldi vahel. Ta on omaste juures. Nad kõik surid haigusesse ja vanadusse, keegi neist polnud koduvägivalla ohver. See on teine asi – see on hullem.
Lapsed istuvad vanavanemate taga klapptoolidel. Päev on küll ilus, aga jahe, nii et kõigil on mantel seljas ja käed taskus. Kui kirstu hauda lastakse, kahiseb läbi inimrühma summutatud sosin, üllatushoovus.
„Isa on siin,” sõnab Ashley.
Me kõik pöördume vaatama ja tõepoolest tõusebki ta auto tagaistmelt, tuleb välja, kaks arstikitliga tursket musta meest teine teisel pool teda.
„On alles jultunud,” lausub Jane’i ema.
Ümberringi sosistatakse, sahistatakse, keeratakse ringi.
„Ta oli tema naine.”
„Kuni surm nad lahutas.”
„Ta oleks võinud vähemalt seni oodata, kuni me oleme ära läinud,” ütleb Susan.
„Tal on ikkagi õigused,” märgib keegi.
„Kuni ta süüdi tunnistatakse.”
George pani tulekuajaga ikka täiesti puusse. Ta oleks pidanud jääma autosse peitu nii kauaks, kui kõik on ära läinud. Ta ootab eemal, kuni hauatalitus on lõppenud.
„Kas
