kohvikusse,” kutsun.
Koridoris ruttavad inimesed meist mööda. Neil on käes termoskastid kirjadega „Inimkude” või „Siirdamiselundid – inimsilm”. Nad tulevad ja lähevad. Kohviku suurest aknast näen, kuidas kopter kohale lendab, parklas maandub, jälle õhku tõuseb.
Jane’i süda on haiglast lahkunud.
Ühes otsas on aeg justkui seisma jäänud, teises otsas on aeg kõige tähtsam, kõik lisavad kiirust. Kuhu sa lähed, kui see on möödas, kui see on lõppenud? Iga tunniga, iga võetud ihuraasuga on Jane natuke rohkem läinud. Tagasipöördumist pole loota. See on lõppenud. Päriselt.
„Hea, et ta saab teisi aidata, see meeldiks talle,” ütleb Jane’i ema.
„Tema süda ja kopsud ei tohiks raisku minna,” lisab isa. „Tal olid head silmad, nii ilusad, ehk on kellelgi neist kasu, ehk saab kellelegi osaks hea elu, ehkki tema enda elu lõppes sitalt.”
„Ära räägi laste kuuldes nii,” keelab ema.
„Ma ei räägi ju peaaegu üldse. Kui keegi tahaks kuulda, mida ma tegelikult tahaksin öelda, siis hakkaksid tal kõrvad sitavett jooksma.”
„Mina kuulan,” ütlen ma.
„Sinuga ma ei räägi. Sa oled puts, niisama suur süüdlane kui su vennaraisk. Ilge saast.”
Tal on õigus – on lihtsalt mõistetamatu, et nii see lõpebki.
Õemees läheb kirstu valima. Ta tahab, et ma küsiksin Nate’ilt, kas ta tahab kaasa minna ja aidata asju korraldada. Küsin, aga Nate ei kuule, tal on kõrvaklapid peas. Koputan talle õlale. „Kas tahad asjakorraldustest osa võtta?”
Poiss vahib mind tühja pilguga.
„Asjakorraldused. See on teine sõna matuse ettevalmistuste kohta. Susani mees läheb matusesalongi kirstu valima – kas tahad kaasa minna? Mina käisin oma vanaemale kirstu valimas,” seletan, nagu trööstides, et see polegi nii hull.
„Mida seal peab tegema?”
„Vaatad kirste, valid ühe välja, mõtled, missugused peaksid olema ema suririided.”
Nate raputab pead. „Küsi Ashleylt,” soovitab ta. „Talle meeldib asju valida.”
Õhtul tuleb Nate minu juurde sohvale. „Kas sa oled isa guugeldanud?”„Ei.”
„Ta ei tapnud ainult ema, ta tappis terve pere.”
„Tal juhtus avarii. Sellest saigi kõik alguse.”
„Kõik vihkavad teda. On postitusi, et ta hävitas televõrgu, et ta oli tööl türann, eriti naistega. Öeldakse, et tema peale esitati hulk kaebusi naistöötajate ahistamise pärast, mis kõik vaikselt lahendati.”
„Selles pole midagi uut,” ütlen Nate’ile. „Su isa on alati kirgi kütnud.”
„Mul on raske seda lugeda,” kurdab Nate vaat et hüsteeriliselt. „Üks asi on see, kui mina ise mõtlen, et ta on mölakas, hoopis teine, kui võõrad tema kallal õelutsevad.”
„Kas sa jäätist tahad?” küsin. „Sügavkülmas on pool jäätisetorti.”
„See jäi Ashley sünnipäevast järele.”
„Kas see tähendab, et seda ei tohi süüa?”
Nate kehitab õlgu.
„Kas sa tahaksid?”
„Jah.”
Suure hambulise noaga saen kamakaid lahti, jäätis on vana, kleepjas, kõva nagu kivi, aga läheb sulades paremaks, ja kui on lahti lõigatud, näeb juba üsna hõrgutav välja. Kui oleme söönud, lakub Tessie taldrikud puhtaks.
„Ta on eelpesu,” ütleb Nate.
Nate lamab koos minuga sohval, pea teisel pool, haisvad jalad mu näo lähedal. Kui ta uinub, lülitan teleri välja ning panen nõud masinasse. Tessie tuleb mulle järele; annan talle küpsise.
Pikk must limusiin peatub maja ees kõnnitee veeres. Lapsed tulevad, parimad rõivad seljas. Topin taskud pabertaskurätte ja näkse täis.
„Ma pole kunagi matusel käinud,” ütleb Ashley.
„Mina ükskord käisin, siis kui isa töökaaslase laps end ära tappis,” lisab Nate.
Matusemajas hoiab kaks meest meile ust lahti. „Lähimad omaksed vasakule,” ütleb üks neist.
„Meie oleme lähimad omaksed,” ütleb Nate.
Mees juhib meid halli. Jane’i vanemad on seal, õde ja õemees.
Järgneb piinarikas osa. Võõrad või veel hullem sõbrad kükitavad laste ette, puudutavad neid, kallistavad neid, painatud näod surutakse üksteise järel vastu nende omi; näod nagu karikatuurid. Kohmetus, kui tuntakse sundi midagi öelda, ehkki öelda pole midagi. Mitte midagi.
Tunnen kaotuse pärast kaasa. Oh teid vaeseid lapsukesi. Mis teist saab? Teie ema oli imetore naine. Mida teie isal enda kaitseks öelda on? Võin vaid kujutleda. Kas teie isa läheb elektritoolile?
Nad leiavad, et neil on vabadus või kohustus öelda, mis aga pähe kargab.
„Tunnen kaasa, tunnen kaasa, tunnen kangesti kaasa,” ütlevad matuselised lastele.
„Pole viga,” ütleb Ashley vastu.
„On küll viga,” manitseb Nate Ashleyt. „Ära ütle, et pole viga – on küll.”
„Kui teile avaldatakse kaastunnet, võite lihtsalt aitäh öelda,” õpetan.
Meid viiakse kabelisse matusetalitusele, me istume pinkidel nagu laulatusel, Jane’i pere ühel, meie teisel pool. Meie taga on need, kes tunnevad Jane’i perekonda, need, kellega nad käisid kunagi ühes lasteaias, need, kes tundsid Jane’i spordisaalist, sõbrad ja naabrid. Tänupühasaate ankrumees on kohal nagu ka George’i assistent, gei, kes tegi lastele meelehead. Tema oligi see, kes muretses neile häid pileteid, pääsmeid lava taha.
Kirst on ruumi eesosas.
„Kas ta on tõesti seal sees?” küsib Ashley kirstu poole noogates.
„Jah,” vastan ma.
„Kust sa tead, et talle pandi õiged riided selga?” küsib Ashley.
„See on usalduse küsimus.”
Susani mees tuleb minu juurde. „Kas kirst meeldib sulle?” uurib ta. „See on kõige parem ja kallim. Sellises olukorras oleks julm närutada.”
„Kas ootad minult heakskiitu?”
Mõtlen Nixoni matusele. Ta sai rabanduse oma kodus New Jerseys esmaspäeval pärast õhtusööki. Majapidaja kutsus kiirabi ja ta viidi New Yorki, halvatud, kuid teadvusel. Esialgne prognoos oli hea, ent siis tursus ta aju üles, ta vajus koomasse ja suri. Nixoni kirst viidi lennukiga New Yorgist Yorba Lindasse, kus inimesed võtsid jahedal ööl vaiksetel tänavatel käänulisse sappa,
