et kaotan teadvuse, libisen toolist välja ning kukun alla.
Nate ootab meid, kui me viimaks maa peale jõuame. Komistan karussellist maha ronides ja löön pea vastu ketti.
Seame sammud Kummitusmaja poole, hopsame igaüks oma vagunisse, rong kihutab kõminal läbi topeltuste pimedusse. Seal on soe, tunda on märgade sokkide lehka. Pea kohalt kostab surnute ulgumist ja kõrvulukustavaid kriiskeid, talad raksuvad, kummitused langevad taevast, peatuvad päris meie nina ees, enne kui jälle tagasi kistakse. Mehaaniliste helide sekka kostab hirmunud lämbuv kägin.
„Mis see on?” küsin ma.
„See on Ashley,” vastab Nate.
„Kas sa hakkad lämbuma?” küsin turvavööd lahti tehes ning püüdes end tema poole pöörata.
„Ta nutab,” ütleb Nate. „Ta nutabki niimoodi.”
Kui ümberringi sähvib välk ja me tõuseme mäest üles pimeda lossi poole, keeran end ringi ja üritan oma vagunist Ashley omasse pugeda. Äkki hakkab stroboskoop vilkuma ning ma leian end nagu vendade Marxide aegluupfilmis käpuli vaguni katuselt. Rong sõidab otse lossi suletud ukse suunas, vahetult enne kokkupõrget teeb see järsu pöörde ja mind paisatakse maha, prõmdi vastu seina, ma sirutan käe, et haarata tuge otsides ükskõik millest, kardan, et kukun kolmandale rööpale – kui Kummitusmajas peaks midagi säärast olema. Siis seiskub kõik. On kottpime. „Jääge paigale,” kuuleme pea kohalt häält. Ashley nutab endiselt, nuuksub pimeduses. Ivakese aja pärast on Kummitusmaja päevavalguslampide eredast lõõsast üle ujutatud, kõik öö saladused paljastuvad: armetud valupapist seinad, odavalt kokku lükitud luukered traatkonksude otsas, igal pool pimedas helendav kollane ja lilla värv.
„Kurat võtaks,” kärgib operaator rööpaid pidi meie poole tulles.
„Vabandust,” kohman.
„Mis see aitab,” nähvab operaator.
„Väike tüdruk nuttis.”
„Kas midagi on pahasti, kallike?” küsib operaator Ashleylt siira murega. „Kas keegi sai viga?”
Me kõik raputame pead. „Jäime terveks.”
Operaator kahmab rongi ninast puksiirköie ja veab meid rööpaid pidi edasi, laseb ukse ees pea kummargile ja me prahvatame päevavalgusesse.
„Kindel, et teiega on kõik korras?”
„Nii korras, nagu asjaolusid arvestades saab olla,” ütlen. Annan mehele kakskümmend dollarit. Ma ei tea õieti, miks, aga tundub, et seda on vaja.
„Lähme koju,” ütlen lastele ja karjatan neid parkla poole.
„Kuni Kummitusmajani oli kõik hästi,” nendib Nate.
„Oli jah hästi,” nõustun.
Õhtuks sööme sügavkülmikust Jane’i spagetikastet.
„Ma armastan ema spagette,” ütleb Ashley.
„Tore,” ütlen, ise mures, et sügavkülmikus on veel ainult kaks karbitäit, millest peab jätkuma eluks ajaks. Huvitav, kas spagetikastet saab kloonida. Kui hoiaksime Jane’i kastmest pisut alles või võtaksime äigeproovi, kas siis saaks seda juurde teha?
Spagetid, külmutatud brokoli, limonaad ja Sara Lee keeks. Tekib lausa tunne, et kõik on nii, nagu peab.
Kass kõnnib mööda, riivab laua all sabaga mu sääri. Ashley tõuseb ja näitab mulle kappi, kus on nelikümmend kassikonservi korralikult virnas.
„Lõhe oma maitseb talle kõige rohkem,” ütleb Ashley.
Pärast õhtusööki viin lapsed jälle haiglasse. Seal on mõnevõrra vaiksem, intensiivraviosakonnast paistab tuhmi valgust. Suur ruum on jagatud kaheksaks klaasseintega kambriks, millest kuus on hõivatud.
„Muutusi?” küsin õelt.
Ta raputab pead. „Mitte mingeid.”
Lapsed lähevad ema juurde. Nathaniel on võtnud kaasa koolikirjandi. Ta loeb selle emale ette, küsib, kas ema arvates peaks midagi juurde kirjutama. Ta ootab vastust. Ventilaator teeb mehaanilisi hingetõmbeid. Kui poiss on kirjandi ette lugenud, räägib ta emale lõbustuspargist, ühest koolivennast, kellest ema nähtavasti juba nii mõndagi teab, räägib, et arvutas, et selleks ajaks, kui ta hakkab kolledžisse minema, maksab üks õppeaasta umbes seitsekümmend viis tuhat dollarit, ja selleks ajaks, kui Ashley on valmis sinna minema, maksab see juba üle kaheksakümne. Ta ütleb emale, et armastab teda.
Ashley masseerib ema jalgu. „Kas on hea?” küsib ta kreemi varvastele ja pahkluudele määrides. „Võib-olla toon homme kodust küünelakki ja lakin su küüned ära.”
Hiljem kõnnin ma läbi maja ning kustutan tuled. On peaaegu südaöö. Ashley mängib oma toas vanade mänguasjadega, kõik nukud on riiulitelt põrandale võetud ja tema istub nende keskel.
„Magamamineku aeg,” ütlen ma.
„Kohe varsti,” vastab Ashley.
Nate on koridori teises otsas vanemate toas, sirakil nende voodis ja magab täies riides. Tessie on tema kõrval, pea padjal, täidab Jane’i aset.
Hommikul peatub maja ees kaubik. Sealt tuleb välja üks mees ning tõstab maha kuus kasti. Vaatan aknast, kuidas ta need ükshaaval ukse ette toob. Alguses mõtlen, et George’i süül hukkunud pere ellujäänud sugulased saatsid pommi. Ent mees töötab nii läbimõeldult ja hoolikalt, et silmanähtavalt on ta mõne teise ala proff. Viimasena tuleb kaubikust lagedale tohutu suur potitaim. Mees laob kõik korralikult ritta, enne kui kella helistab.
Tessie haugub.
Paotan ettevaatlikult ust.
„Saadetis,” ütleb mees. „Kas kirjutaksite alla?”
„Muidugi. Mis see on?”
„Teie vara.”
„Minu vara?”
„Kontoritarbed,” vastab mees minekule keerates. „Kust kurat mina tean? Mina olen ainult kuller. Kell on kaheksa hommikul, aga juba esitatakse küsimusi. Millal see ükskord lõpeb?”
Lohistan kastid majja. Neis on George’i kontoritarbed.
„Kas sa tellisid midagi?” küsib Ashley.
„Need on isale,” vastan, ning me kolmekesi veame kõik tema kabinetti ja paneme ukse kinni.
„Kas ma võin taime endale võtta?” küsib Nate.
Tehakse otsus hingamisaparaat välja lülitada ja Jane’i elundid annetada. „Ma ei maganud öö otsa,” ütleb tema ema. „Otsustasin, siis mõtlesin ringi, siis otsustasin ja siis mõtlesin jälle ringi.”
„Kes lastele teatab?” küsib keegi.
„Seda peaksid tegema sina,” ütleb Jane’i isa sõrmega minule osutades. „See kõik on sinu teha.”
Nate ja Ashley viiakse konverentsiruumi, nad paluvad mind kaasa. Me istume, ootame ja ootame, lõpuks tuleb arst. Tal on kaasas skaneeringud, diagrammid
