on tema lapsed,” ütlen. „Ashley ja Nathaniel.”
„Ta sõi toeka lõuna ja nüüd ootame dispositsiooni,” sõnab õde veidi reipamalt.
„Kas see on nagu meeleolu?” küsib Ashley.
„See on dokument, mis ütleb, kuhu ta siit läheb,” seletab õde.
George lööb silmad lahti.
„Lapsed on siin,” lausun ma.
„Tere, isa,” ütleb Ashley. Nathaniel ei ütle midagi.
„Vabandust,” sõnab George.
Maad võtab kohmetu vaikus. Me kõik vahime põrandat, linoleumi mustrit.
„George, ma tahtsin sinult küsida, üks kass kriibib teie köögiukse taga, hall, roheliste silmadega, sabal valge laik. Ta on paar korda sisse pääsenud. Paistab, et keegi ei anna talle süüa, nii et ma ostsin krõbinaid.”
„See on Muffin,” vastab George. „Meie kass.”
„Mis ajast teil kass on?”
„Aastaid. Liivakast on külaliste vannitoas – puhasta seda.”
„Ta armastab konserve,” ütleb Ashley tasakesi.
„Mis sul arus oli?” küsib Nathaniel isalt.
„Pole aimugi,” vastab George. „Mis päev täna on?”
Me läheme intensiivraviosakonda tagasi. Arst on seal. „Operatsioonist toibub ta hästi,” ütleb arst.
„Muidugi, ta on ju tubli tüdruk,” sõnab isa.
„Mingeid aktiivsusmärke pole ikka veel. Kas te elundidoonorlusele olete mõelnud?” küsib arst.
„Kas sellest oleks talle abi? Doonorelundist?” küsib Jane’i isa.
„Ta mõtleb, et emast saab doonor,” selgitab Nate.
„Kas selleks ei pea mitte surnud olema?” küsib Jane’i ema.
„Sellele tasub mõelda. Varsti saame rohkem teada,” ütleb arst.
„Me võime siia jääda, kui tahate, aga võime ka ära minna ja pärast õhtusööki uuesti tulla,” ütlen lastele.
„Teeme vaheaja,” palub Ashley.
Viin nad kaubakeskusesse. „Kas te käite tavaliselt siin? Koos emaga?” Ostan neile spordijalatsid ja külmutatud jogurtit. Kaubakeskus on ebamugavalt tühi; on argipäev, kedagi pole.
„Miks sa nii lahke oled?” küsib Nathaniel.
Ma ei vasta midagi.
„See on nõme. See on täiega nõme,” ütleb ta. Autos küsib Nate: „Kas viid mu sõitma?”
„Kuhu?”
„Ma tahan siit ära.”
„Kas sul jalgratas on? Kui jõuame koju, võid sõitma minna. Väljas on veel küllalt soe.”
„Maeiküsi, kasminavõinsõitmaminna,”õiendabNate,„Mapalun, et sina viiksid mind sõitma.” Järgneb vaikus. „Ma võtsin tablette.”
„Mis mõttes tablette?”
„Mitte liiga palju, aga parajalt.”
„Parajalt, et end tappa?”
„Ei, et rahuneda. Ma olen närvipundar.”
„Kust sa need said?”
„Kodust rohukapist.”
„Kust sa teadsid, missuguseid võtta?”
Nate vaatab mulle otsa, nagu tahaks öelda: ma võin küll loll olla, aga rumal ma ei ole.
„Olgu, kuhu sa tahad minna?” pärin.
„Lõbustusparki.”
„Sa teed nalja, eks?”
Tuleb välja, et ei tee.
Nate’i pealekäimisel helistan lõbustusparki ja saan teada, et pentsikult sooja talve tõttu polegi seda kinni pandud. „Omanik mõtles, et parem on jätta inimesed tööle ja võtta lumepüha, kui vaja – aga seni pole vaja olnud,” selgitab see, kes kõne vastu võttis. Nate käib ühel karussellil teise järel: Ameerika mäed, Zipper, Benji-rakett, Hirmu torn, Gravitron, mis pöörleb nii kiiresti, et Nate on vastu seina litsutud, näol niisugune ilme, nagu puhutaks teda vuhinal läbi tuuletunneli.
„On see sinu arust imelik?” küsib ta teel järgmise karusselli poole.
„Mis õigust on minul arvustada?”
„Mul on diagnoos,” ütleb ta.
„Missugune?”
„Et mul on vist midagi viga.”
„Mida sa öelda tahad?”
„On see sinu meelest tõsi?” küsib ta.
„Aga sinu meelest?”
Ta kehitab õlgu.
„Kas sina ei taha karusselliga sõita?” küsin Ashleylt, kes on küll üheteistkümneaastane, aga hoiab mul käest kinni ja paistab rohkem kuueaastase moodi. Ta raputab pead. „Kas ikka kindlasti? Ma tulen sinuga kaasa.” Ta kehitab õlgu.
„Ma igatsen lund,” ütleb ta kurvalt pead raputades. „Kui ma olin väike, siis sadas talvel lund.”
„Küll hakkab jälle sadama,” ütlen ma.
„Millal?”
„Siis, kui sa seda kõige vähem ootad,” ütlen.
Jätame Nate’i Ameerika mägedele. Paistab, et keerlemine, ikka ja jälle läbi õhu vuhisemine toob talle kergendust. Ashley valib karusselli nimega Wave Swinger, pealtnäha üsna ohutu.
Lõbustuspark on tühi nagu kaubakeskuski. Nii Nate’il kui ka Ashleyl on isiklik teenindaja, karussellioperaator, kes on justkui mehaanikust giid. Nad käivad koos meiega ühe karusselli juurest teise juurde, käivitavad need ja lasevad kontrolliks tiiru teha, enne kui lubavad lastel peale minna.
„Kas pole raske päevade viisi tühjas lõbustuspargis igavleda?” küsin ühelt operaatorilt.
„Ikka parem kui koos naisega kodus istuda,” vastab ta õlgu kehitades, nagu oleksin ma loll.
„Mu ema on haiglas,” ütleb Ashley operaatorile, kui see rippkiige käima lülitab. „Meile saadeti koolist kiri. Isa lõi talle pähe.”
„Karm,” nendib operaator mokaotsast, nii et see kõlab nagu „rr”, pigem urin kui sõna.
Wave Swinger kerkib tasakesi maast lahti. Istun Ashley ees, mu tool ripub pika tsingitud keti otsas. Karussell teeb
