see pole minu kaart, kuidas seda siis tühistada saab?”
„Mittekasutamise tõttu,” ütleb ta.
„Kas asi on minu teemas? Kas teile ei meeldi Nixon?”
„Ei,” vastab raamatukoguhoidja. „Hoopis teie. Teie ei meeldi mulle.”
„Te isegi ei tunne mind.”
„Ega õpi kunagi tundma,” kinnitab raamatukoguhoidja. „Minge. Lahkuge, enne kui esitan süüdistuse.”
„Mille eest?”
„Ahistamise eest.”
Väljas komistan kõnniteeprakku, kott läheb lendu, käsikiri – märkmekleepsud ja puha – pudeneb laiali. Käpuli korjan lehed kokku. Kägaras tõstan pilgu päikese poole ja märkan öist raamatuhoidlat. Panen kõrva taha ühe või paar, mida mõni õhtu pärast raamatukogu sulgemist hoidlasse anda. See mõte pähe tulnud, mõtlen kohe Texase raamatuhoidlale. Telefon heliseb. Koban taskuid ning võtan välja enne George’i, siis oma mobla – kuvaril vilgub Claire’i nimi.
„Halloo,” ütlen, ise endiselt kükakil maas.
„Kes teab tõelist lugu?” küsib ta.
„Sa oled kodus.”
„Kes teab?” kordab ta.
„Ma ei tea, kes teab,” ütlen viimaseidki paberilehti kokku korjates.„Sasaadaruküll, midamasilmaspean.”
„Kui sa küsid, kellega ma rääkinud olen, siis ma pole kellegagi rääkinud.”
„Inimesed teavad,” ütleb Claire. „See on kõik puha New York Postis, fotod sellest, kuidas verist madratsit välja viiakse ja sina seisad nagu idioot.”
„Mul on vist üks ajaleht vahele jäänud.”
„See oli siseküljel. Esikülje alumises parempoolses nurgas oli foto sellest, kuidas su vend raudus käsi mulda hauda lükkab.”
„Kas sa arvad, et tema advokaat lavastas selle?” küsin ma.
„Kui jutt läks advokaatidele,” ütleb ta, „siis teda läheb sul vaja. Helistasin ka kolimisfirmale.”
„Kuhu sa lähed? Sa ei pea kuhugi minema, Claire, korter on sinu oma.”
„Mina ei lähegi. Kolijad on sulle. Kuhu sa tahad lasta oma asjad viia?”
„Siia, saada need George’i ja Jane’i juurde.”
„Hästi,” sõnab ta.
Ja ta ongi kõne katkestanud. Ajan end püsti, viskan kandekoti õlale ja lähen mööda tänavat, kergelt ühele poole viltu. Möödun tennisekauplusest, keemilisest puhastusest ja põikan Starbucksi. Püüan argirutiiniga pihta hakata. Püüan teha seda, mida teevad teised.
„Keskmine kohv,” palun.
„Grande?”
„Keskmine.”
„Grande,” ütleb tüdruk uuesti.
„Non parlo italiano,” lausun keskmise suurusega topsile osutades.Tüdrukannabmullekohvi,põletavkuuma, jamaistunlauda. Võtan käsikirja lehed välja ning lappan need õigesse järjekorda. Salk naisi vahib mind, üks näitab isegi näpuga.
„Mis on?” küsin vastu vaadates valjusti.
„Te olete selle mehe moodi,” ütleb poiss oksehaisulise kaltsuga laudu pühkides.
„Millise mehe moodi?”
„Selle moodi, kes tappis oma naise. Naine käis koos nendega pärast trenni siin. Nad käivad tihti siin,” ütleb ta. „Teie olete uus.”
Ta hakkab minu lauda pühkima nagu märku andes, et ma peaksin ära minema.
„Hästi,” sõnan ma, tõusen püsti ja võtan kohvi kaasa – lõppude lõpuks maksis see neli dollarit. Ma isegi ei taha kohvi. Väljas on mees, kes paistab olevat kodutu, ja ma pakun kohvitopsi temale.
„Kas te annate oma kohvi mulle?” küsib mees.
„Annan jah.”
„Kas te jõite seda?”
„Ei,” kostan.
„Miks ma peaksin teie kohvi tahtma? Järsku puistasite sinna uinutit.”
Silmitsen meest, mõeldes, et ta on tuttava moega, natuke korteriremontija ning natuke Clint Eastwoodi moodi.
„Teate,” ütleb mees, „asi on selles, et ma ei joo üldse kohvi.”
„Ah soo,” kohman ja läigatan kogemata tulist Jaavat randmele.
„Ma tulin sidrunikeeksi sööma ja teed jooma.”
Noogutan, endiselt mõeldes, et ma tean seda meest kuskilt. „Mis siis ikka,” ütlen, tundes, et kandekott libiseb õlalt alla. „Mõnusat olemist.”
„Teile ka. Loodan, et saate oma kohvist lahti.”
Panen topsi auto katusele, teen ukse lukust lahti ja viskan koti sisse. DeLillo, mõtlen ust kinni lajatades. DeLillo, mõtlen mootorit käivitades. Pagan, see oli Don DeLillo. Oleksin meeleldi temaga Nixonist rääkinud. Lükkan käigu sisse ja lähen liikvele. Tagaaken ujub jalamaid mustas kohvis. Jälgin tahavaatepeeglist, kuidas tops mööda tänavat eemale hüpleb.
Kooli tagasi. Kas olen valmis loengut pidama? Olen juba kümme aastat üht ja sama kursust lugenud. Muidugi olen ma valmis – rohkem kui valmis, olen autopiloodi peal.
Eksin kooli poole sõites ära. Ma pole kunagi sellest suunast tulnud, tavaliselt sõidan kodust kooli, see tee on mul peas. Jään hiljaks. Telefon heliseb. Püüdes moblat taskust välja koukida, kraapsan autoga teepiiret. Jälle Claire. Ta ei ütle midagi.
„Claire,” ütlen ma. „Halloo, kas sa kuuled? Kas kuuled mind? Ma olen autos, Claire, sõidan kooli. Helista pärastpoole uuesti.”
Torman kantseleist posti võtma. Minu karbis on väga vähe: postkaart ühelt tudengilt, kes palub vabandust, et puudub järgmisest kahest loengust, sest Maine’is elav vanaema on raskesti haige. Postitemplil on Daytona, Florida. Kahjuks on allkiri segane, nii et ma isegi ei tea, kellele puudumine kirja panna. Ainus teine saadetis on osakonnasisene kiri: „Teie osakonna juhataja soovib teiega vestlemiseks aja kokku leppida.” Pistan pea sekretäri kabinetti. „Vabandage, ma pole kindel, kas see on mulle.”
„On küll,” vastab sekretär. „Ta tahab teiega rääkida.”
„Kas paneme aja kirja?”
Ta lipsab juhataja kabinetti ja tuleb peaaegu kohe tagasi. „Tuleval kolmapäeval lõuna ajal, teie iga-aastasel lõunakohtumisel. Ta ütleb, et üksikasjad on teile teada, teil on aastatepikkune kogemus.”
„Tore,” ütlen ma. „Aitäh.”
Keeran ühiskabineti ukse lukust lahti – professor
