mul äärepealt pead otsast lüües. Keegi ei palu vabandust ega küsi, kas sain haiget. Pistan lendtaldriku kotti ja lähen edasi.
Donziger Halli 304. auditooriumis seisan tudengeid tervitades – nad ei tõsta sisse loivates õieti pilkugi. „Tere päevast, loodan, et teil oli meeldiv ja viljakas vaheaeg. On esseede esitamise tähtaeg. Saatke need ette, siis alustame kohe vestlust Nixonist, Kissingerist ja Pariisi rahukonverentsist.”
Käputäis esseesid rändab minu poole. Üks pealkiri köidab mu tähelepanu: „JOBIJOOM või SÕDA. Testosterooni paradigma.” Teinegi tundub paljutõotav: „Kabe ja sõber ja Valge Maja koera roll avaliku arvamuse kujundamises.”
„Minu käes on ainult kaksteist esseed. Kes jättis oma esitamata?”
Mu telefon heliseb. Vastan ainult sellepärast, et mingil kirevase põhjusel ei saa ma moblat ilma vastamata välja lülitada. „Tere, Larry, ma olen loengus, sõna otseses mõttes keset seda, kas võin sulle hiljem tagasi helistada?” – „Minu advokaat,” ütlen ma. „Perekondlik hädajuhtum.” Üks tudeng irvitab. Plusspunkt – vähemalt üks neist hoiab end uudistega kursis.
Poolteist tundi vahutan poeetiliselt 1968. aasta rahukonverentsi keerukustest; konverents algas pärast tervet rodu viivitusi, muuhulgas vaidlus „istekohtade” pärast. Põhja-Vietnam tahtis, et konverents peetaks ümarlauas, et kõik osalised paistaksid võrdsetena, Lõuna-Vietnam aga leidis, et sobib ainult ristkülikukujuline laud, mis illustreeriks konflikti vastaspooli. Jätkan üksikasjadega Nixoni ja Henry Kissingeri kohta, räägin Anna Chennault’st, kes aitas 1968. aasta Pariisi rahukõnelusi saboteerida. Lõunavietnamlased taandusid läbirääkimistelt valimiste eelõhtul, aidates Nixonil võita ning sillutades teed sõja jätkumisele. Kissinger sai 1973. aastal oma „jõupingutuse” eest Nobeli rahupreemia koos põhjavietnamlase Lê Đức Thọga, kes keeldus preemiat vastu võtmast.
Seejärel kallutavad lennukad ideed mind teemast kõrvale; ma kostitan tudengeid lugudega Martha Mitchellist – mitte Margaret Mitchellist, romaani „Tuulest viidud” autoriga, kes jättis korraliku kosilase John Marshi maha, abiellus salaviinamüüja Red Upshaw’ga, aga see peksis teda, nii et Margaret läks Marshi juurde tagasi. Ei, ma räägin Martha Mitchellist, endise kohtuministri John Mitchelli naisest hüüdnimega Lõuna Suuvärk, kes oli joodik ja teadupoolest helistas öösiti ühele ja teisele, öeldes näiteks: „Minu abikaasa on Ühendriikide kohtuminister, raisk.” Alkoholist üles köetud proua Mitchell on minu meelest vastupandamatu. Tema vihjeid, et Valge Maja oli seotud ebaseadusliku tegevusega, peeti vaimuhaiguse sümptomiteks ja jäeti tähelepanuta. Viimaks seati õiglus jalule, tema kogemustest tuletati ehtne sündroom nimega Martha Mitchelli efekt; seda kirjeldati kui protsessi, mille käigus vaimuhaiguste spetsialist peab patsiendi juttu pealtnäha võimatutest sündmustest eksikombel meelepetteks, ehkki tegelikult on need sündmused tõepoolest aset leidnud.
Ketran, heietan, hargnen lõpuni lahti. See on mul üle aastate parim kursus õpetada. „Mõtteid? Küsimusi?” küsin. Tudengid istuvad tardunult, silmagi pilgutamata. „Hästi, sel juhul järgmise nädalani.”
Lahkun särtsakana, armastan Nixonit veel rohkem. Sõidan tagasi George’i juurde, ponnistan meeles pidada, missugune tee kuhu viib. Kui jõuan linna, hakkavad kõik õhtuks uksi sulgema: söökla, naisterõivaste kauplus. 31 Flavorsi ees nõretab kleepuv perekond šokolaadist. Pargin Hiina restorani juures. Punastes neoontuledes säravad hiina kirjatähed võivad tähendada mida tahes. Mine tea, vahest seisab seal mandariini keeles: „Söö sitta ja sure.” Võtan üliõpilaste kirjatööd kaasa. Restorani peab perekond, kes toob auravad supitaldrikud ja laitmatud valge riisi kuhilad lauale napaka keelelaksutamise saatel. Mu telefon heliseb jälle. „Claire, mis mõttega sa ikka ja jälle helistad, kui sa midagi ei ütle? Räägi minuga. Ma tean, et olen kõnts, aga ma võin kuulata. Kannatan välja kõik, mida sa tahad öelda. Olen Hiina restoranis. Tellisin sibulapannkooke, mida sa jälestad, ja magushapusid krevette – jah, ma tean, et sina oled krevettide vastu allergiline, aga mina ei ole.”
Maja on pime. Tessie paistab olevat närviline, lasen ta välja pissile ja annan talle krõbinaid. Kass silib mu sääri ja jõnksutab saba.
„Ma ei unustanud sind,” ütlen. „Olen ma su kunagi ära unustanud?”
Alles siis, kui Larry uuesti helistab, tuleb mulle meelde, et unustasin talle tagasi helistada. „Vabanda, mul on olnud imelikud ajad.” Naeran. „Väga imelikud.”
Istun diivanil, telekapult käes, klõpsin kanaleid, täheldan, et teler on nii suur, et iga puldiklõps muudab lambivalguse eredust.
Vana must-valge teler meeldib mulle rohkem – see on silmadele leebem.
„Larry räägib,” kordab ta.
„Ma…” hakkan midagi ütlema.
„Ära räägi, kuula,” käsib ta. „Mul on sulle uudis; Claire palus, et esindaksin teda.”
„Sa oled ju õnnelikus abielus.”
„Jutt on tema esindamisest, mitte temaga abiellumisest. Minust saab tema advokaat.”
Lülitan teleri välja. „Larry, me oleme sõbrad, oleme neljandast klassist saadik tuttavad.”
„Täpipealt,” nõustub Larry.
„Ma ei saa aru.”
„Olen seda hetke oodanud. Ma pole unustanud, kuidas sina ja su vend mind kohtlesite. Olin uus poiss Newarkist.”
„Ah soo,” kohman, ehkki ei mäleta.
„Sina lärmasid „uue juudi” tuleku pärast ja su vend ütles, et ma pean maksma talle iga nädal kolm dollarit, kui tahan elada.”
„Sa pääsesid kergelt,” vastasin. „Mina pidin viis maksma.”
„See ei puutu asjasse,” tõrjub Larry. „Claire tunneb, et tal on põhjust. Kas sul on advokaat, kellega võiksin rääkida?”
„Sina oledki mu advokaat.”
„Enam ei ole.”
„Kas Claire tahab, et leiaksime aja, istuksime maha ja räägiksime ühisvarast, pensioni- ja tervisekindlustusest, mis kellele jääb, ja muust säärasest?”
„Ei. Ta jättis selle minu hooleks.”
„Kas see pole mitte huvide konflikt?”
„Minule mitte,” vastab Larry.
„Kui sina hakkad tema advokaadiks, kes siis minu advokaat on?”„Kassaeitunneühtkiteist?”
„Ei, ma ei semutse juristidega.”
„George’il on kindlasti advokaat. Ka pean paluma, et sa jätaksid Claire’ile helistamise. Ta kurdab, et sa helistad tema moblale ja jätad sõnumeid.”
„Ei helista ega jäta. Tema mobla helistab mulle, aga kui võtan vastu, ei räägi ta midagi.”
„Ma ei mängi seda mängu, mida üks või teine ütles. Sellele peab lõpp tulema.”
Ma ei vasta midagi.
„Mis siis ikka,” vastab Larry. „Üks asi on veel: kell. Ta ütleb, et sa võtsid tema öökapilt kella. See oli neli korda neli tolli kandiline must Brauni reisikell.”
„Ostan talle uue kella,” luban.
