tõsta summat ka kahesaja viiekümnele,” lausub Larry.
„Asi pole rahas, vaid selles, et Claire ei taha minuga enam kunagi rääkida, lisaks solvang, et tema arvates peab mind selleks kinni maksma.”
„Nii et võtad kakssada?”
„Kakssada viiskümmend,” vastan.
„Ja saadad talle kella.”
„Tehtud,” luban. Olemegi lõpetanud.
Mul on õhku vaja. Panen Tessie jalutusrihma otsa. Ta pelgab oma hoovist välja minna ning kõnniteele lähemale jõudes pean teda lausa tirima.
„Tule, Tessie,” ütlen ma. „Tean, et sulle meeldib kodus olla, aga koerad peavad jalutama. Ka mina pean jalutama: üksainuke tiir ümber kvartali ja siis läheme õhtule.” Koer istub muru servale ega nihku paigastki. „Ma ei saa ju ilma sinuta minna,” käin peale.
„Üksipäini jalutav mees on kahtlane. Koera jalutav mees täidab kohust.” Rapsan tugevasti ohelikust ning Tessie klähvatab üle kõnnitee tulles.
„Kas said haiget? Kas ma tõmbasin liiga kõvasti?”
Ma pole öösiti kordagi neil tänavatel kõndinud. See on omamoodi põnev, omamoodi hirmutav. Petliku rahu tunne, pikad sissesõiduteed, mille lõpus on majad – tuledes, meeldivat nukrameelsust õhkavad –, mängivate laste, haukuvate koerte kauged hääled.
Teel jääb Tessie seisma, et süüa mingeid imelikke asju, tumedaid känkraid. Valgustan moblaga, et paremini näha. Mõtlen, et need on hobusepabulad, aga see tundub veider, siin kandis ei näe just kuigi palju hobuseid.
Järgmisel hommikul helistab George’i advokaadi sekretär. „On teil pastakas käepärast?” küsib ta.
„Jah.”
„Mul on teile informatsiooni. Teie vend viidi Lodge’i Mohonki paviljoni palatisse B. Teilt tahetakse ülevaadet koduse ravimikapi ravimitest: kuupäev, doos, apteek, arst. Ka igasugune info perearsti ja psühhiaatri kohta oleks teretulnud. Vaadake tema krediitkaardi väljavõtted üle; kui sellega on viimase poole aasta jooksul mingeid ebatavalisi tehinguid tehtud, siis tahame sellest teada. Vahepeal on talle esitatud süüdistus.” Esialgu arvan, et ta teatab, et George’i krediitkaart on suletud, sest seda on tema teadmata maksmiseks kasutatud, nagu näiteks siis, kui keegi üritab internetis sinu kaardi numbriga traktorit osta. Aga sekretär jätkab: „Ringkonnaprokurör väidab, et ta lahkus haiglast halbade kavatsustega.”
„Oi, seda ma küll ei usu,” tõrjun üllatunult.
Akna taga paelub miski mu tähelepanu: täies ratsavarustuses naine, piits käes, ratsutab hiiglasliku ja väga kalli moega hobuse seljas mööda. Väljas on külm, ja kui hobune möödub, näen tohututest sõõrmetest tupruvat hingeauru.
„Menetletakse mõrva või tahtlikku tapmist, põhiline on see, et nende arvates polnud tegemist õnnetusjuhtumiga.”
„Võib-olla tuli ta sellepärast koju, et igatses koera järele. Ta on koeraga väga lähedane.”
„Nii et tal oli vaja minna öösel haiglast koerale küpsist andma?” küsib sekretär.
„Umbes nii jah,” kinnitan.
„Seda nüüd küll vaevalt, härra,” sõnab sekretär. „Faksin teile teejuhise Lodge’i minekuks.”
Faksi oodates otsin kapist spordikoti välja ning laon selle polosärke, dressipükse ja khakipükse täis. Kahman sokke, pesu, George’i hambaharja, hambapasta, habemeajamiskomplekti, tuhvlid ja ujumispüksid – ei või iial teada. Koer haugub – postiluuk kõlksatab – ja põrandale liugleb käsitsi kirjutatud kirjake. „Meil on teile midagi.” Teen ukse lahti …
Tänav on tühi.
On ilus päev autosõiduks. See selleks, ma olen ikka veel üllatunud, kui kaugel asub Lodge, sügaval mägedes, vanamoeline puidust maahäärber väravamajaga.
Väravamajast tuleb mees, kes palub mul pakiruumi lahti teha. Ta vaatab peegli abil auto alla, libistab metalliotsijaga üle minu ja koti. „Kas tohin selle oma hoole alla võtta?” Tal on tungraud käes. „Me ei unusta seda pärast tagasi andmast. Me oleme väga hoolikad,” ütleb ta.
Künkaharjal võtab parklateener auto üle ning ma lähen sisse, George’i kott käes.
Sees on suur vastuvõtulaud – pigem nagu hotellis kui vaimuhaiglas.
„Tulin venda vaatama.”
„Mis ta nimi on?”
„George Silver.”
„Külastajad pole lubatud.”
Tõstan spordikoti. „Mul kästi tema asjad tuua.”
Naine võtab koti ja pakib lahti, kuhjates pealisrõivad ja pesu lohakalt vastuvõtuletile.
„Kuulge, ma voltisin kõik korralikult kokku.”
„Me oleme vaimuhaiglas, mitte moesõul,” ütleb naine ning annab elektrihambaharja, deodorandi ja hambapasta mulle tagasi. „Ainult avamata tooted; elektroonika on keelatud.”
„Millal ma teda näen?”
„Uute juurde ei lubata külastajaid esimese viie päeva jooksul.”
Ta paneb tagasilükatud esemed kotti. „Kas võtate need kaasa või viskan minema?”
„Võtan kaasa. Mis saab edasi? Kas siin on kokaaparaat või koht, kust saaks tassi kohvi?”
„Linnas leiate hulga söögikohti.”
„Kuulge,” ütlen ma. „Tema naine on surnud ja me pole saanud sellest rääkida.” Naine noogutab. „See külastus jättis nüüd küll soovida. Sõidan kolm tundi, et … misjaoks? … puhast pesu tuua?”
„Aitab,” käratab naine. Siis võtab ta jälle istet. „Võin anda teile meie tutvustava filmi.” Ta pistab käe leti alla ja lükkab minu poole lameda paki. „Sellel on kogu meie info, programmi kirjeldus. Päris ringkäiku ei saa me teile teha: me kaitseme oma patsientide privaatsust. Kirjutan üles, et te soovite, et arst helistaks teile. „Perekondlikud külaskäigud lepitakse eelnevalt kokku. Me ei luba möödaminnes sisse astuda – see on liiga häiriv.”
„Ma sõitsin siia väga kaugelt.”
„Seda jah,” nõustub naine. „Kas soovite ise kirja kirjutada?”
„Persse kiri,” pobisen minekule keerates.
Helistan Burger Kingi taksofoniga advokaadile; moblast pole siin kasu: levi ei ole. Kallan münte taksofoni. „Sa kutsud mind kohtusaalist välja, et kaevata, et hambapastat ei võetud vastu, ja sa oled solvunud?”
„Täpselt nii. Sõitsin paganama pika tee, et teda näha. Rõivad oleksin võinud ka FedExiga saata. Isegi hambaharja ei võetud vastu, ja see talle küll ei meeldi.”
„Kindlasti öeldakse talle edasi, et sa käisid. Ka kohaleminek loeb midagi,” rahustab advokaat. „Ma pean lõpetama.” Ta paneb toru pikema jututa ära.
Kiirteeäärses
