pruukimine?”
„Mida ta ise selle kohta ütleb?”
Järgneb kohmetu paus. Arst alustab uuesti: „Kas teie kogemuse kohaselt on teie vend narkootikume pruukinud?”
„Ta arstib end ise, ravim selle vastu, ravim tolle vastu.”
„Kas teie vend on seksisõltlane?”
„Teate mis,” kostan ma. „Kui hästi enda arvates teist inimest ka ei tunneks, on asju, mida kunagi teada ei saa.”
„Kuidas on tema varasema eluga? Tundub, et ta ei mäleta oma lapsepõlvest suurt midagi. Kas teda karistati, kas ta sai laksu või peksa?”
Puhken ootamatult naerma.
„Mis siin nii naljakat on?” pärib arst.
„Mul pole aimugi,” vastan ikka veel naerdes.
„Kehtivad reeglid,” lausub arst. „Piirid, mis on olemas kindla põhjusega.”
Enam ma ei naera. „Meid ei löödud ega nikutud ega väärkoheldud ühelgi teisel moel. Kui keegi saigi peksa, siis George’i enda käest – ta oli riiukukk.”
„Nii et teie kogemuse kohaselt oli teie vend riiukukk?”
„Mitte ainult mina ei saanud peksa, teised ka, palju teisi. Võin anda nimed ja numbrid – tagajärjed on tänini tunda.”
Psühhiaater mühatab.
„Kuidas te oma venda kirjeldaksite?”
„Suur,” ütlen ma. „Tema käest pole pääsu,” ütlen ma. „Tegelikult on ta väike, keskmine ja suur, see on kõikuv. Ta on inimene, kes kõigub, kelle meeleolu kõigub. Ta võib olla teiste vastu väga sallimatu.”
„Teie kogemuse kohaselt on ta sallimatu?”
Vaikin viivu. „Aga teie ise?” küsin ma. „Kuidas teie kirjeldaksite iseennast ja oma tööd?”
Ta ei näki sööta – võib-olla ei saa ta arugi, et see oli sööt.
„Meie lähenemisviis on ravida inimest, perekonda, kogukonda tervikuna. Vaimne tervis algab üksikisikust, kuid ohjeldamata jäänud vaimuhaigused levivad üha kasvavas tempos.” Rääkides läheb arst õhevile, nagu oleks mõte vaimuhaigest maast hämmeldav, maruline katsumus. Ta tõmbab hinge, et rahuneda, ja jätkab hillitsetumalt. „Tegime teie vennale terve hulga analüüse: veri, ajuskaneering, standardiseeritud intelligentsustestid, ja tahaksime teada, kas te oleksite nõus ka ise neidsamu analüüse andma – võrdluseesmärgil.”
„Ma ei tea, kas ma ikka tahan, et mu pead uuritakse.”
„Te ei pea seda täna õhtul otsustama.” Arst teeb pausi. „Lubage, et küsin veel midagi: kas peale teie ema on veel mõni teie vanemate põlvkonna sugulane elus?”
„Isa õde.”
„Kas oleksite nõus talle külla minema ja mõned küsimused esitama?”
„Võib-olla,” vastan, tahtmata tunnistada, et olen uudishimulik, miks pole ükski pereliige tädi Lillianist juba aastaid rääkinud – kas oldi riius?
Sellal kui arst räägib, olen ma George’i arvutis. Refleks ajab mind automaatselt guugeldama. Kõigepealt vaatan Weather Undergroundist kümne päeva ilmateadet, siis löön mõtlemata sisse „Seks+eeslinnad+NYC” ning ette kargab tuhat saiti, otsekui oleks käivitunud hüperdraiv. Sisestan postiindeksi ja teen kiirotsingu. Olen MEES, kes otsib NAIST vanuses 35–55.
Mis on mu meiliaadress, tahab arvuti teada. Mu meiliaadress [email protected] tundub olevat jäänuk, justkui kuuluks see teisele inimesele hoopis teisest ajast. Koostan uue, [email protected], kinnitan, et olen üle kaheksateistkümne aasta vana – ja käes. Lausa üllatav, kui kähku leiab internetist alasti naiste pilte.
Arst küsib toidutalumatuse kohta: pähklid, nisu, gluteen … „Kas George oli valiv sööja? Kas tal oli probleeme rõivastusega, kas etiketid ärritasid teda? Kas ta kõigutas või keerutas ennast?”
„Ta loopis kive,” vastan ma, „teistele pähe.”
„Taas kord,” nendib arst, „on see teie arvamus.”
„Ta viskas tihti teistele kive vastu pead,” sõnastan ümber.
„Küllap kogemata,” ütleb arst. „Kuidas toiduga?”
„Toitu ta ei loopinud.”
„Kas ta sõi hea isuga?”
„Meie põlvkonnal polnud seda võimalustki, et toit oleks vastumeelt, seda kas söödi või mitte. Me kandsime neid riideid, mis vanemad ostsid, või sugulaste vanu – valikut eriti polnud.”
„Kas tal oli koolis pahandusi?”
„Talle meeldis koolis. Ta oli oma vanuse kohta suur ja võis paljude kallal norida. Kodus, naljakas küll, pidas isa ennast peremeheks, mis oli George’ile vastukarva.”
Näen rindu, palju rindu. Tuleb välja, et naised pildistavad oma rindu, panevad need internetis üles, ja olenevalt sellest, kui kaugele sa oled valmis minema, võid kohtuda naisega, kes on suur, väike, röögatu, tagasihoidlik – või mitte.
Täidan ankeete, kirjeldan ennast, oma hobisid, sissetulekut, silmavärvi, juukseid, kõike seda kiiruga, et leida naist, kes tahaks minuga kohtuda, kes tahaks ehk enamat kui kohtuda.
„Kas kasvasite ainult kahekesi?”
„Mhmh.”
„George’il ja tema endisel abikaasal oli kaks last?”
„See oli tema abikaasa, mitte endine abikaasa.”
„Neil oli kaks last?”
„Õige.”
„Ja lapsed, kus nemad nüüd on?”
„Koolis. Nate peab kenasti vastu, Ashley on angiiniga haigetoas.”
Mu meel uitab sellele, mis on kuvaril; ma olen rõõmus, et teen seda professionaali järelevalve all, et suudan pühendada ainult osa tähelepanust sellele, mis on minu ees, ja niisama rõõmus, et „professionaalsel järelevalvajal” ehk George’i psühhiaatril pole sellest aimugi. Kui jääksin nende saitidega üksi, oleksin täielikult nende võimuses. Seda on rohkem, kui oleksin iial ette kujutanud. Miks ma seda kunagi varem pole teinud?
Arst tajub, et olen hajevil. „Kuidas lapsed isaga suhtlevad?”
„Kuna ta tappis nende ema, siis küllap muudab see mõndagi. Minu arust pole veel selge, kui suurel määral. Nad nägi teda viimati kalmistul, kui ema maeti.”
Vaatan fotot foto järel, see on inimanatoomia ehtne lihalik kataloog. Kes oleks arvanud, et inimesed reklaamivad end nii varjamatult, näidates paljaid kehaosi, see on nagu … loomariigis.
Arst räägib ikka veel: „Sooviksime julgustada teid siia tulema. Kas saaksite ööseks jääda ja mõnda aega meie juures viibida?”
„Ei saa,”
