et päeval imeda. Kui soovid, matan näo su jalgevahesse ja viin su keelega orgasmist orgasmi, kuni sa käsid mul lõpetada. Samaga vastama ei pea. Olen valge abielus mees, terve, pole narkar, ei suitseta, hell & lugupidav. Sooviksin teha seda regulaarselt sinu pool.”
„Mis te arvate, kas saaksite millalgi tulla?” küsib arst uuesti.
Kuulutused on nii isepärased, nii ebamugavalt erutavad, et pean pilgu korraks arvutilt kõrvale pöörama.
„Ma juba käisin seal,” vastan segasena. „Alles eile. Sõitsin kogu tema kraamiga sinna pärapõrgusse, aga vastuvõtt polnud minu arust kaugeltki meeldiv.”
„Jah. Loodetavasti läheb kokkulepitud visiit paremini.”
„Eks me näe,” kohman, mõtted otsata kaugel.
„Me vestleme varsti jälle,” ütleb arst.
„Jajah,” vastan ma. „Helistage, millal tahate. Ma olen kogu aeg siin.”
Istun kuvari kumas, kühmus, nagu vanataat, kes on pikemaks töösse süvenenud. Kass ja koer tulevad mind üle vaatama.
„Eeslinnaema otsib sõpra lõunasöögiks, NSA.”
Loen NSA asemel kogemata NASA ja imestan, mida paganat on kosmoseprogrammil pistmist eeslinnanaistega, kes lepivad kohtinguid kokku. Guugeldan NSAd ja leian, et see tähtlühend tähendab kõike, alustades sellisest nagu National Sawmilling Association ning lõpetades sellistega nagu No Significant Abnormalities ja No Strings Attached7 – see on vist ka moodsaim tähendus ja küllap seda mõeldigi.
Millalgi poole kolme ja kolme vahel öösel suigatan arvuti ees keset tšättimist ja naine, kellega ma räägin, küsib: „Kas sa kirjutad autoroolis?”
„Ei,” tipin vastu, „magan laua ääres, mitte roolis.” Naine, kellega lobisesin, on (vähemalt ütles, et on) politseiniku abikaasa, kes ootas meest töölt koju – ta väidab, et maandab ärevust abikaasa töö pärast interneti-sekstinguga.
Järgmisel õhtul olen jälle asja kallal, ihaldades midagi, mõeldes, et oleks tore süüa wonton-suppi8 kellegi seltsis.
Postitan oma kuulutuse. Arvutis on George’i ametlik portreefoto mõne aasta tagusest ajast, kui tal olid paremad juuksed, kui ta oli kõhnem. Laadin selle üles oma foto pähe. „Üksinda kodus – Westchesteri mees otsib mängukaaslast; väsinud hing, kes igatseb kosutust – tule smuutikohtingule, mina kostitan. NSA.”
Minut pärast selle postitamist saan ühelt naiselt e-kirja: „Ma tunnen sind.”
„Kahtlane.”
„Ei, päriselt,” vastab ta.
„Tšätin rõõmuga, aga usu, keegi ei tunne mind.”
„Foto foto vastu,” pakub ta.
„Hästi,” nõustun ja mul on tunne, nagu oleks tegemist kaardimänguga, näiteks „Kalapüügiga”. Otsin George’i arvutist ja leian ühe puhkusefoto, tal on õngeritv käes. Laadin selle üles.
Naine saadab raseeritud häbeme foto.
„Me pole vist ühel lainel,” tipin vastuseks.
„George,” kirjutab ta minu hirmuks.
„?,” tipin ma.
„Ma töötasin sinu juures. Kuulsin õnnetusest.”
„Ei saa aru,” tipin, teades vägagi hästi, millest ta räägib.
„Ma olen issi pisiplika. Me mängime, et emme läks välja. Sa tahad mu koduülesandeid kontrollida. Toon need sinu kontorisse Rockefeller Plaza 30 kaheksateistkümnendale korrusele. Teen kõik, mida sa käsid – ma ei hakka kunagi issile vastu. Sa palud, et imeksin su nokut, ütled, et sel on küpsisetaina maitse. Sul on õigus. Siis kummardun su laua kohale, mu rinnad pühivad sulepead su kirjapressilt maha, kui sa mind tagant võtad. Kabineti uks on lahti, sulle meeldib võimalus, et keegi võib sisse astuda.”
„Räägi veel,” tipin.
„Ole nüüd, George, ära pabista. Ma ei tööta enam televõrgus. Läksin ära. Sain parema töö. Mu uus boss on lesbi.”
„Ma pole George,” tipin.
„Sinu foto,” kirjutab naine.
„Ma olen tema vend.”
„Sul pole venda, oled ainus laps,” tipib naine. „Seda rääkisid sa kõigile, sa olid ainus laps, ema silmatera.”
„Pole tõsi.”
„Ise tead,” tipib ta. „Head aega ja edu, George.”
George’i kodukontorist leian väikese digifotoka, teen endast mõned pildid, laadin üles ja näen, kui halb ma välja näen – mul polnud aimugi. Ülakorruse vannituppa minnes teen endale hädapärase stiilimuutuse, kammin, raseerin ja trimmin, mätsin Jane’i juuksegeeliga rinnakarvu, mis on hiljaaegu terashalliks läinud. Panen ühe George’i triiksärgi selga ja teen jälle pilte, end järk-järgult lahti riietades, särginööbid lahti, särk seljast, püksinööbid lahti, püksilukk lahti, alasti kuni alukate servani. Laadin fotod üles, koostan profiili: „Kas olete kuulnud Üksildasest Professorist?”
Hommikul murran pead, kas see juhtus päriselt või on kõige täiega mingi väärakas märg unenägu. Käin duši all, teen hommikusöögi, jalutan koera. Hoian George’i kabinetist eemale kuni poole kümneni.
Mulle on meil: „Täieliku avalikustamise huvides: mul on käsil üleminekuprotsess.” Arvan, et see on mõnelt naiselt, kes kaotas töö või hakkab lahutama, aga ei. „Kolmkümmend viis aastat olen ma elanud mehena, aga viimased kolm olen olnud naine. Pean end tavaliseks naiseks, kes soovib tutvuda tavalise mehega. Kui sa pole huvitatud, siis piisab viisakast keeldumisest.”
„Jalkaema, kellel on mängude vahel aega. Kohtume minu väikebussis. Tulen sinu juurde.”
„Ma olen meeleheitel,” kirjutab järgmine. „Ära lähemalt päri. Eelmisel nädalal suurendasin rohudoosi, mis andis jaksu seda kirjutada. Nüüd tahaksin keppi saada. Kutsun meeleldi külla või võikule. Sööme lõunat!”
Meilin vastu: „Mis asi on võiku?”
„Võileib. Pfäh.”
„Vabanda, netisläng ajab mul juhtmed kokku.”
„Mida sa lõunaks soovid?”
„Olen vähenõudlik,” tipin. „Purgisupist aitab.”
Ta saadab teejuhise. „Ära ainult mingi imelik ole, okei?”
„Okei,” kirjutan vastu. Mulle endalegi ei mahu pähe, et teen seda. Naine elab George’i kodust seitsme miili kaugusel. Jõuan kohale, pargin närviliselt sissesõiduteele tema auto taha, helistan uksekella. Vastab täiesti normaalne naine. „Kas sa oled sina?” küsin ma.
„Tule sisse,” kutsub ta. Võtame köögis istet. Ta kallab mulle veini. Ajame juttu, sellal kui ta külmikust asju välja võtab.
Riiklik saeveskite ühing; olulisi kõrvalekaldeid pole; ei kohusta millekski.
Hiinapärane klimbisupp.
