perekonda,” vastab ta.
„Cheryl. On see su päris nimi?”
„Jah,” vastab ta.
„Mitte internetinimi?”
„Mul on ainult üks nimi,” ütleb naine. „Kui oleks rohkem, satuksin segadusse. Kas Harold on sinu päris nimi või Hallipäise Roti koodnimi?”
„Mulle pandi isaisa nimi,” seletan. „Ta tuli siia Venemaalt.”
„Kas läheme söögituppa?” Cheryl viib mu söögituppa, kus on laud kaetud. Ta toob roa roa järel: üheampsuvõileivad, loomalihahautis, lõhevorm.
„Ma ei teinud seda sinule,” selgitab ta. „Mu sõber on toitlustaja ja ma aitasin tal eile õhtul üht üritust korraldada – need on jäägid.”
„Küll on maitsev,” kiidan suud täis toppides. „Ma pole juba hulk aega peale Hiina toidu muud söönud.” Osa minust tahaks küsida: „Kas sa teed seda tihti?”, aga kui ta peaks ütlema jah, siis tunneksin tülgastust ja oleksin sunnitud lahkuma, aga asi on selles, et ma ei taha lahkuda, niisiis jätan küsimata.
„Kas mul peaks sinust kahju olema?” tahab naine teada.
„Ei,” vastan ma.
„Sul on lapsed?” pärin, et mõtted teiselt hautiseportsult kõrvale juhtida.
„Kolm poissi; Tad, Brad, Lad. Kuusteist, viisteist, neliteist. Kas kujutad ette? Kas ma näen välja nagu kolme lapse ema?” Ta kergitab pluusi, välgutab lamedat kõhtu, rindade alumisi kaari.
„Sa näed väga kena välja,” vastan äkitselt hingetuna.
„Kas sa kohvi soovid?” küsib ta.
„Palun,” vastan.
Ta läheb kööki. Kuulen tavalisi kohvitegemise helisid. Ta tuleb tagasi, kohvitass käes, ise alasti.
„Oi,” kohman ma. „Tegelikult tulin ma lihtsalt kokku saama, rääkima, me ei pea, tead küll …”
„Aga ma tahan.”
„Jah, aga …”
„Mis aga? Ma pole kunagi kuulnud mehest, kes ei taha tasuta seksi,” ütleb naine nördinult. Ta ulatab mulle kohvitassi. Joon rutakalt, kurku kõrvetades.
„Ma lihtsalt ei …”
„Mis ei? Jõua endas selgusele, jobu, muidu võib siin mõni solvuda.”
„Ma pole seda kunagi varem teinud.”
Naine leebub. „Eks iga asi juhtu kord esimest korda.” Ta võtab mul käest ja viib mu ülakorrusele. „Kas tahad, ma seon su kinni? Mõni ei suuda end lõdvaks lasta, enne kui on kinni seotud.”
„Aitäh, pole vaja,” vastan. „Ma eelistan vaba olla.”
Üleval küsib ta, kas ma tahan tainategu; mu mõtted lähevad rahale, aga juba tal ongi mõlemad käed õlised, teine teisel pool mu riista, ja ta seletab, et hakkab seda sõtkuma nagu tainast. Esiotsa tundub see natuke nagu arstlik, aga mitte ebameeldiv, ja siis on tal mu riist suus ning ausalt öeldes poleks ma iial arvanud, et see võiks nii hõlpus olla. Claire ei tahtnud ilmaski suhu võtta, ta ütles, et mu keradel oli rõske lõhn.
Siis aga – siis paugatab uks. „Hei, ema!”
Ta laseb mu riista suust, aga käsi pigistab seda kindlalt, nagu ei tahaks, et veri tagasi voolaks.
„Tad?” hõikab ta.
„Brad,” vastab poiss veidi nördinult.
„Hei, lapsuke, kas midagi juhtus?” hüüab Cheryl alla.
„Ei, ma unustasin hokikepi maha.”
„Olgu, pärast näeme,” ütleb Cheryl. „Tegin šokolaadikooke, need on letil, võta.”
„Tšau, ema.”
Uks prantsatab kinni.
Korraks on mul tunne, et saan südameataki, aga see tunne läheb Cheryli osava tegutsemise jätkudes kiiresti üle.
Lähen koju, teen pika uinaku ja hakkan homsest mõtlema. Lõpuks ometi on mul, kuhu minna, kuidas aega veeta. Nüüdsest teen seda iga päev. Tõusen varakult, töötan kella kuuest kuni keskpäevani Nixoniga, lähen iga päev ise naisega lõunale, tulen koju, viin Tessie jalutama ja magan end öösel korralikult välja.
Üksainus kohtumine, kord päevas. Mõtisklen, et kui prooviks kaks korda päevas, lõuna ajal ja õhtul, nendel päevadel, kui ma ei õpeta, aga see tundub liig – parem end talitseda, olla mõõdukas nagu sportlane trennis.
„Kui kaugele sa läheksid?” küsib üks naine.
„Mis mõttes?”
„Miilide mõttes,” kirjutab ta.
Delikaatne kaalutlus – ühest küljest ei taha ma liiga kodu lähedale jääda, et mitte tuttavatega kokku juhtuda; teisest küljest tuleb mulle äkki meelde aeg – mul on tegemist ja ma ei taha tervet päeva maha sõita. See on köitev, see kõik, alustades hoonest, kus see toimub, ja lõpetades naiste endiga, dekoori ja iha variatsioonidega. Kakskümmend viis miili kõige rohkem, see tundub mõistlik. Kui hakkan ära minema, katsub üks naine mulle maksta. „Oh ei,” keeldun ma. „Tegin seda rõõmuga.”
„Sa pead võtma,” nõuab naine.
„Ma ei saa. Siis oleks see nagu tellitud töö, nagu…”
„Prostitutsioon,” täiendab naine. „Just seda ma otsingi, mees, kes võtaks selle eest raha, kes tunneks nii naudingut kui ka alandust.”
„Ma ei saa,” vastan. „Tegin seda iseenda pärast, oma mõnu pärast.”
„Jah,” vastab naine, „aga minul on vaja sulle mõnu pärast maksta.”
Kakskümmend dollarit surutakse mulle vägisi pihku. Kakskümmend dollarit – on see kõik, mida ma väärt olen? Oleksin arvanud, et rohkem. Võib-olla sellele ta vihjaski?
Edaspidi võtan ma igast kodust, igalt naiselt midagi. Ei midagi suurt, ei midagi väärtuslikku, pigem tühja-tähja, mõne sellise pisiasja nagu üksik sokk, midagi väikest, mis silma hakkab.
Ühel kolmapäeval ootan varast lõunasööki eriti innukalt, sest mu kirjasõber on nii särtsakas ja vaimukas. „Mida see üldse tähendab? Miks sa selliseid asju teed?” küsib ta.
„Jumal teab,” kirjutan vastu. „Aga ma ootan sinuga kohtumist.”
Jõuan maja juurde, 1960ndate alguses modernse klaasseintega ehitise juurde, mis pesitseb umbtänava sopis. Näen läbi klaasi sisse – ülimalt stiliseeritud nagu filmi võtteplats, läbikäigukoht, rohkem lennujaama või muuseumi kui hubase perekodu moodi. Helistan uksekella, jälgin, kuidas maja kaugemas otsas ilmub äkki nähtavale väike üheksa- või kümneaastane tüdruk, kes kõnnib toast tuppa, akna juurest akna juurde, ühelt vaibalt teisele, kuni jõuab välisukseni.
„Kas
