Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes

Скачать книгу

ei peaks mitte koolis olema või nii?”

      „Peaksin küll, aga ei ole.”

      Fuajee on kuup kuubis – näen kööki, elutuppa, söögituppa ja tagahoovi.

      „Kas ema on siis kodus? Vahest lähen parem ära; ütle talle, et John astus läbi, John Mitchell.”

      „Ma võin teile lõunasööki teha,” pakub tüdruk, „näiteks juustu grillida või midagi.”

      „Ära solvu, aga minu meelest ei tohiks sa pliiti sisse lülitada, kui ema kodus ei ole.”

      Tüdruk paneb käed puusa. „Tahate tõtt teada?”

      „Jah.”

      „Ema on linnas. Ta sööb isaga lõunat, et temaga ära leppida kui võimalik.”

      „Mis siis ikka,” ütlen taganedes, valmistudes ära minema.

      „Niisiis,” tüdruk teeb efekti mõttes pausi, „me vennaga otsustasime „Internetiperverte”9 mängida. Isa ütleb ikka, et inimesed on vahel jahmatavalt rumalad. Me teadsime, et emal on midagi teoksil, aga ei teadnud, mis just.”

      Seepeale tuleb väikevend kempsust, kus oli peidus olnud, väänab mu käed selja taha ja lööb need raudu.

      „Kuulge,” ütlen ma, „esiteks, te eksite, ma pole midagi kurja teinud. Teiseks, sa panid rauad valesti peale – kui sa mu vereringe kinni pitsitad, jääte mõlemad tühjade kätega. Lase need lõdvemaks.” Poiss ei pilguta silmagi.

      Väänutan käsi. „Rauad on liiga kõvasti, valus on.”

      „Ongi hea,” arvab poiss. „Peabki valus olema.”

      „Lõdvemaks palun,” kordan. „Poiss raputab pead. „Lõdvemaks.”

      Ta ei nihku paigastki.

      Mõtlen, et kui viskuksin õige põlvili, teeskleksin, et ajan suust vahtu välja, või simuleeriksin südameatakki. Huvitav, kui palju sellest oleks näitemäng ja kui palju tegelikkus, sest tõtt-öelda mul ongi paanikahoog. Kaalun, kas maksaks kukkuda, aga vaatan kõva kivipõrandat ja rehkendan põlveketrade murdmise riski liiga suureks.

      „Kui vana sa oled?” küsin, et mõtteid mujale viia.

      „Kolmteist,” vastab tüdruk. „Ja tema on peaaegu üksteist.”

      „Kas vanemad pole teile öelnud, et võõraid ei tohi sisse lasta? Kust te teate, et ma pole mõni ohtlik koletis?”

      „Ema ei sööks ohtliku inimesega lõunat,” vastab poiss.

      „Ma ei tunne teie ema kuigi hästi.”

      „Te ainult vaadake ennast,” ütleb tüdruk. „Te pole üldse hirmus.”

      „Kas kammitsaid on juurde vaja?” küsib poiss õelt. „Kas seon ta jalad kinni? Mul on benji-nööri.”

      „Ei,” vastab tüdruk. „Ta ei lähe kuhugi.”

      Poiss rapsab mu kätt, kõvasti. „Istuge,” käsutab ta mind tõugates, ja mind üllatab, kui tugev ta on.

      „Hei,” manitsen. „Õrnemalt.”

      Kui olen elutoa sohval istet võtnud – kui selja taga raudus käsi kügelemist saab üldse istumiseks nimetada –, jäävad lapsed mu ees seisma, nagu ootaksid, et ma ütlen midagi. Teen seda, mida nad ootavad.

      „Heakene küll,” sõnan, „mismoodi see siis käib? Kas siin on peidetud kaamera?”

      „Meil on kaamera küll,” vastab poiss. „Ainult akut pole.”

      Elutuba on üleni valge: valge sohva, valged seinad, ainsad värvilaigud on kaks erkpunast Womb-tooli10.

      „Milles õige asi?” pärin ma.

      „Põhimõtteliselt on meil jama elu,” ütleb poiss. „Vanemad ei tee meist välja. Isa töötab kogu aeg, ema on ainult arvutis, ja ma ei mäletagi, millal me nendega koos midagi vahvat tegime.”

      „Meie meelest on isal kõrvalsuhe,” ütleb tüdruk.

      „Mida see kõrvalsuhe tähendaski?” küsib poiss õelt. Too sosistab talle kõrva ja poiss teeb tülgastunud näo.

      „Mis paneb teid arvama, et isal on kõrvalsuhe?” küsin ma.

      „Alati kui ta mobla heliseb, tormab ta toast välja. Ema karjub tema peale: „Kui helistatakse töölt, miks sa siis siin ei või vastata?””

      „Me logisime ema arvutisse. Ka tema teeb imelikke asju ja me arvame, et isa teab, aga päris kindlad me pole.”

      „Mitu korda te temaga seda olete teinud?” küsib poiss õe juttu katkestades.

      „Seda teinud?” küsin ma. Siis saan aru, mida ta silmas peab, ja punastan. „Mitte kordagi,” vastan. „Ma pole teie emaga kohtunudki. Me tšättisime internetis ja ta kutsus mind lõunale.”

      „Nii lihtne see oligi?” küsib tüdruk.

      „Jah.”

      „Kas teil on naine?” küsib tüdruk.

      „Olen lahutatud.”

      „Lapsi?” tahab poiss teada.

      „Ei.”

      „Hea küll, aga temal on,” ütleb tüdruk.

      „Jah,” kinnitab poiss.

      „Saan aru,” vastan ma. „Kas te olete üritanud emaga rääkida, kas olete küsinud, milles asi?”

      „Temaga ei saa rääkida,” ütleb poiss. „Ta ei räägi. Ta teeb ainult seda.” Ta jõnksutab imelikult pöidlaid.

      „Ema räägib ainult oma BlackBerryga. Päevad otsa, ööd otsa. Ta tõuseb keset ööd üles, et blackberryda inimestega kogu maailmas. Kuulen, kuidas ta vannitoas tipib ja tipib,” ütleb tüdruk. „Isa sai kord nii vihaseks, et laskis selle kempsupotist alla. See jäi torusse kinni ja me pidime kutsuma torumehe.”

      „Paha mõte,” nendib poiss.

      „Väga kallis,” lisab tüdruk.

      Istume natuke aega. Lapsed teevad suupisteid: ananassimahl, kokteilikirsid, Ameerika juustuga sai. Nad peavad mind söötma, sest mu käed on ju raudus.

      „Püüdke mitte pudistada,” palub tüdruk.

      Tõmban kirsi kurku. „Kontrollige õige aegumiskuupäeva,” õpetan.

      „Mida tähendab kotilüps?” küsib tüdruk mulle järgmist saiasisu tükikest suhu pistes.

      „Ma ei tea,” vastan ausalt.

      Tüdruk tupsutab salvrätiga mu suunurki ja annab mulle mahlapakist rüübata.

      „See

Скачать книгу