style="font-size:15px;"> „Mina hoolitsesin vaheajal klassi kalade eest,” vastab poiss.
„Kas teile meeldib koolis?”
Mõlemad lapsed vahivad mind tölbilt. „Kas teil sõpru on?”
„Rohkem tuttavaid. Me pole sõbrad, aga me tunneme neid. Kui oleme väljas või midagi ja näeme neid, siis lehvitame või noogutame, aga ei räägi nendega ega midagi.”
„Kas teil hoidja on?”
„Ema laskis ta ära. Ta ei tahtnud, et võõras inimene oleks kogu aeg meie kodus,” ütleb poiss.
„Meil on elektrooniline meelespea. Iga päev kell kolm peame end registreerima, muidu hakkab see piiksuma, ja kui me ei vasta, helistab see tervele hulgale inimestele, ja kui keegi meid ei leia, siis helistab politseisse.”
„Mismoodi te end registreerite?”
„Tuleb valida number ja oma kood sisse tippida.”
„Mina unustan oma koodi alati ära,” tunnistab poiss. „Sellepärast kirjutan selle käe peale.” Ta tõstab käe; peopessa on tindiga kirjutatud „1 2 3 4”
„Meil on tšipsid,” ütleb poiss tõustes..
„Aitäh, aga ma pean valima, mida suhu pistan.”
„Ma ei mõtle krõpse11, vaid kiibid – need on meile naha alla siiratud, et meid saaks jälitada,” seletab poiss.
„Kui keegi tahab teada, kus me praegu oleme, siis saavad nad teada, et kodus. Vahel mõtlen, et äkki jäeti tarkvara paigaldamata,” ütleb tüdruk. „Või siis on neil ükskõik.”
„Kuulge, lapsed, ma loodan, et see halvasti ei kõla, aga kui mitte arvestada seda, et te röövisite mu ja hoiate mind vastu mu tahtmist kinni, siis paistate olevat head lapsed: tegite maitsvaid suupisteid, muretsete vanemate pärast ja soovite, et nad hooliksid teist, mida pole sugugi palju tahetud. Pakkuge õige vanematele vanglast vabanemise kaarti12. Pakkuge neile vabadust ja paluge, et nad annaksid teid lapsendada. Kas te ka teate, kui paljud tahaksid puhtust pidavaid, see tähendab ise potil käivaid valgeid inglise keelt kõnelevaid lapsi?”
„Ohoh, selle peale pole ma tulnudki,” ütleb tüdruk.
„Te võiksite leida toreda perekonna, kes hoolitseb selle eest, et te käite koolis, teete koduseid ülesandeid ja puhastate hambaid niidiga.”
„Ehk võiksite teie meid lapsendada,” pakub poiss.
Raputan pead. „Minul on ilmselgelt Stockholmi sündroom,” ütlen ma.
„Mis see on?” küsib tüdruk.
„Guugelda pärast,” soovitan. „Mul on väga palju tegemist: vennalapsed, ja ma püüan lõpetada raamatut Richard Nixonist – kas teate, kes ta oli?”
„Ei.”
„Ta oli Ameerika Ühendriikide kolmekümne seitsmes president, sündinud California väikelinnas Yorba Lindas majas, mille tema isa ehitas oma kätega. Nixon oli Ameerika Ühendriikide ajaloo ainus president, kes astus ametist tagasi.”
„Mida ametist tagasi astumine tähendab?” küsib poiss.
„See tähendab, et ta läks poole pealt ära,” seletab õde.
„Küll ta isa võis vihane olla,” arvab poiss.
„Mis kell on?” küsin.
„Mis siis?”
„Ma pean pärastlõunal õpetama. Kas ma võin väljakäiku minna?” küsin.
„See on seal,” osutab poiss näpuga.
„See on pooleldi vannituba,” lisab tüdruk.
Libistan end sohva servale ja jõnksutan käsi. „Ma ei saa ju väljakäigus asjatada, käed selja taga,” ütlen.
„Selge see,” sõnab tüdruk.
„Olgu,” ütleb poiss ja tuleb raudu lahti keerama. Ta mässab võtmega.
„Tee, mida suudad,” ütlen. Julgustamine rahustab miskipärast lapsi, mõne hetkega on rauad ära ja ma lähen tualettruumi poole.
„Teate mis,” ütlen tagasi tulles, täiesti valmis nendega võitlema, kui vaja. „Ma lähen nüüd ära, aga soovitan teil vanematega rääkida – te väärite paremat. Tahan, et teaksite, et see, mis siin täna juhtus, oli edusamm, te veensite mind, et ma enam kunagi midagi sellist ei teeks, et ma ei läheks internetikohtingutele, sest see võib ohtlik olla. See oli nagu „Hirmuga õigele teele” täiskasvanutele.”
„Mis on „Hirmuga õigele teele”?”
„See on midagi geidele,” ütleb tüdruk.
Mul pole jaksu teda parandada. „Olgu siis pealegi,” ütlen ust avades.
Tüdrukule kipuvad pisarad silmi. „Ma kardan, et see on lootusetu,” ütleb ta.
„Teil on terve elu ees. Kui nad teid järgmine kord üksi koju jätavad, helistage kooli, seletage, et te jõuate halvasti edasi, et teid jälitatakse nagu kadunud koeri. Te olete küll noored, aga see on teie elu, te peate selle oma kätte võtma.”
„Päris õige jutt,” ütleb poiss.
„Te oskate veenda,” ütleb tüdruk.
„Head aega.” Lähen auto juurde, teades, et nad saadavad mind silmadega.
Kujutlen, kuidas nad kõnnivad toast tuppa, akna juurest akna juurde, vaadates, kuidas ma ületan hästi hooldatud eesõue, trambin laitmatult pügatud murul, mis lehkab rikkuse ja valvsa kahjuritõrje järele. On keskpäev, kesknädal, ja peale lopsakalt kasvavate taimede pole ühtki teist elumärki.
Sõidan ära, mõeldes, et nad oleksid võinud mulle tõsiselt viga teha. Nad oleksid võinud mu kinni siduda, radiaatori külge aheldada – kas seal üldse oli radiaatoreid? – või hoida mind keldris nagu teaduseksperimenti. Nad oleksid võinud mu ketassaega tükkideks lõigata ja tühja varukülmikusse toppida. Kui see, mida nad vanematest rääkisid, vastas tõele, siis oleks kulunud igavesti või vähemalt neljanda juulini, enne kui mind oleks leitud. Mu pea käib ringi. Mind võeti pantvangi, ma olen internetiidioot, ma olen inimvare. Miski vibreerib sõidu ajal; alguses arvan, et auto, aga punase tule ees peatudes vaatan alla ja näen, et mu jalad värisevad metsikult.
Sõidan otse kooli. Teaduskonna sekretär vaatab mind murelikult. „Loodan, et saite mu sõnumi kätte.”
Mul pole aimugi, millest ta räägib.
„Teie tänane lõuna.”
Hakkan higistama. „Ma ei söönud lõunat,” ütlen, tundes kirssi kurku kerkivat.
„Teil pidi olema iga-aastane lõunasöök doktor Schwartziga.”
Unustasin täiesti.
„Tal juhtus
Tõlkimatu sõnamäng; „chips” tähendab nii „kiipi” kui „krõpse”.
Lauamängu „Monopol” peidetud kaart.
