kuid kõik tuleb tagasi nagu ülemeeleline tõusulaine, mul on suus paha maitse, metalne ja terasene, ma tunnen, kui väga kõik mu perekonnaliikmed üksteist vihkasid, kui vähe me kellestki peale iseenda tegelikult hoolisime või lugu pidasime. Tunnen, kui sügava pettumuse pere mulle valmistas, kuidas ma lõpuks tagasi tõmbusin, kuidas minust sai eimiski, sest see oli palju ohutum kui püüda kellekski saada, olla keegi keset säärast põlgust.
Vaadake mind. Vaadake, mis on juhtunud. Vaadake, mida ma olen teinud. Pange tähele. Praegu ei räägi ma teiega, räägin iseendaga. Vaadake mind, kodutut avalikus pargis. Tõmbun kerra, olen mingi kuradi inimkera pargi kaugemas nurgas. Ma ei saa ennast vaadata – näha pole midagi.
Ma nuuksun, halan, nutan südamest, kõvasti, see on elu ägedaim nutt; ma röögin. Koer tuleb minu juurde, lakub mu nägu, mu kõrvu, tahab, et ma lõpetaksin, aga ma ei lõpeta, ma alles alustasin. Just nagu kavatseksin aastaid niimoodi nutta – vaadake, mida ma olen teinud. Kurat võtku, ma pole isegi alkohoolik, ma olen eimiski, lihtsalt üks mees, täiesti tavaline mees – see on vist kõige hullem, see teadmine, et ma pole millegi poolest eriline ega silmapaistev. Enne seda, mis Jane’iga juhtus, olin ma läbinisti harilik, normaalne; ma polnud pulmadest peale maganud kellegi teise kui ainult oma naisega …
Vaadake mind – ehkki keegi pole mulle seda ütlema tulnud, teate teie niisama hästi kui mina, et ma olen samavõrra mõrtsukas kui mu vend, ei rohkem ega vähem.
Ütlen endale seda – ja olen omadega läbi.
Ilmub noor võmm. „Kõik korras?”
Noogutan.
„Meile teatati nutvast mehest.”
„Kas see on seadusevastane?”
„Ei, aga seda näeb siin kandis harva, eriti sel aastaajal. Tulite töölt?”
„Mind vallandati; koju tuli parasiiditõrje ja mul paluti ära minna. Park tundus olevat õige koht, kuhu minna.”
„Enamik läheb poodi,” ütleb võmm.
„Tõesti?”
„Jah, kui inimesed ei tea, mida ette võtta, lähevad nad kaubakeskusse, käivad seal ringi ja kulutavad raha.”
„Ma ei tulnud selle pealegi,” ütlen. „Ma pole suurem asi poodleja.”„Teisedteevadnii.”
„Isegi koeraga?”
„Jah, on letid ja putkad.”
Võmm seisab.
„Ma ei taha ebaviisakas olla, aga see on avalik park ja ma tegelen oma asjadega.”
„Telkida ei tohi,” ütleb võmm. „Logeleda ei tohi.”
„Kust te aru saate, kas keegi logeleb või naudib parki? Sildil seisab, et park on avatud kella seitsmest hommikul videvikuni. Tulin siia koeraga, et väljas olemisest rõõmu tunda. Paistab, et seda ei tohi, paistab, et selles linnas peetakse parki minekut veidruseks. Teate mis, teil on õigus – nõnda see vist ongi, sest siin pole kedagi; terve park on tühi, siin oleme ainult teie ja mina, nii et ma palun vabandust.”
Kass ja koer autos, sõidan õpetama. Sõidan kooli juurde, pargin varjulisse kohta, jätan mõlemale loomale kausi vett põrandale, paotan aknaid, õhutemperatuur on veidi üle viiekümne14. Jätan nad teadmises, et neil pole ei parem ega halvem kui kodu ees autos.
„Täna on plaanis arutada Sigade lahe …”
Mitu tudengit tõstavad käe ja teatavad, et neil on seda teemat ebamugav arutada.
„Miks?”
„Mina olen taimetoitlane,” ütleb üks tudeng.
„See on ebapatriootlik,” põhjendab välistudeng.
„Ma mõistan teie suhtumist, aga jätkan, nagu plaanitud. Tegelikult oli see patriootlik tegu, ehkki sel oli puudusi – see oli ajendatud valitsusliikmete armastusest kodumaa vastu. Sigade laht pole restoran ega toiduliik, vaid viitab CIA väljaõppega agentide 1961. aasta edutule katsele kukutada Fidel Castro valitsus. Plaan oli Nixoni idee, välja töötati see Eisenhoweri abiga, kuid viidi ellu alles siis, kui Kennedy oli ametisse astunud. Tagantjärele tundub uue administratsiooni valmisolek vastutada teise „meeskonna” salaoperatsiooni täideviimise eest üsnagi küsitav. Nixoni osa selles, et Kuuba pagulastele anti CIA väljaõppe, oli märkimisväärne ja Nixon käsitleb seda oma raamatus „Kuus kriisi”. Siiski võime olla üsna kindlad, et paljud valitsuse ettevõtmised antakse administratsioonilt administratsioonile edasi – tagantjärele on seda täheldada Vietnami sõja ajaloos ja hiljutisemast ajast Iraagis. See, et Kennedyl ei õnnestunud 1961. aastal Castrot kukutada, ja hoolega koostatud, kuid järsult muudetud plaanide läbikukkumine tegi Nixonile ja tema „kolleegidele” lõpmata suurt meelepaha. On huvitav märkida, et mitu CIA agenti, kes selles osalesid, ilmusid Watergate’iga uuesti lavale.”
Tudengid vaatavad mind tühja pilguga. „Kas tuleb tuttav ette?” küsin.„Ei,”vastabtaimetoitlane.
Annan köit pisut järele. Luban vestlusel ula peale minna. Räägin ajaloo kombest end korrata, räägin, kui tähtis on teada, kes sa oled ja kust tuled. Me räägime ajaloost kui narratiivist, tõsiloost, mida kirjutavad nii suured kui ka väikesed. Me räägime, mismoodi õpitakse, mismoodi otsitakse teadmisi – mida tähendab juurdlemine, uurimine. Me räägime ajalooliste dokumentide väärtusest ja sellest, kuidas see interneti ja kõvaketta ajastul muutub. Küsin, missuguseid materjale nemad säilitavad.
„Sõnumeid,” vastavad nemad. „Näiteks kui käin kohtingul või lähen kellegagi riidu, siis hoian sõnumid alles.”
„Me ei prindi neid,” lisab teine. „See pole keskkonnasõbralik.”
Küsin, missugused on nende esimesed mälestused, millal nad taipasid, et olemas on suur ja lai maailm, keda nad peavad riigi kõige mõjuvõimsamaks inimeseks. Tavaliselt pakutakse vastuseks mõnd sportlast või filmitähte, mitte presidenti.
Tuletan neile meelde, et nad peavad kirjutama essee; olin palunud, et nad defineeriksid ja kirjeldaksid oma poliitilisi vaateid ning võrdleksid ja vastandaksid oma seisukohti juhtivate poliitiliste tegelaste omadega.
„See on raske,” kurdab üks tudeng.
„Mõnele,” vastan ja lõpetan järsult loengu.
Lähen auto juurde tagasi – koeral ja kassil pole häda midagi, kuigi hais on vägev. Kass on ärevushoos istme ribadeks kiskunud ja sinna häda õiendanud. Sõidan koju, hingates ainult suu kaudu.
Kodus leian põrandalt kirjakese. „Sind ootab suur üllatus.” Maja lehkab ikka veel putukamürgist. Võtan puhastusvahendid ja lähen auto juurde tagasi. Tõstan kassi autost välja, viin tuppa, lootes, et ta pole astmaatik, kasin sita ära ja puhastan puruks käristatud istet nii hästi, kui saan.
Lohistan keldrist vana ämblikuvõrguse lamamistooli ja panen selle tagaaias üles. Leian vana magamiskoti, teen endale hädapärase aseme ja uinun, ärgates alles Tessie haukumise peale. Maja nurga tagant välja astudes märkan kõnnitee äärde pargitud valget kaubikut.
Kaassõitjapoolne uks läheb lahti, asiaat tuleb välja, käes väike paberileht – kirjake!
„Kas saan teid aidata?” küsin.
„Ma
50 °F = 10 °C.
