kaitse. Kas te oma salasõna teate?”
„Jeesus tuleb!” karjun ma. Kõik, kes on bensiinijaamas, jäävad mind vaatama.
„Ilma vandesõnadeta,” nõuab mees liini teises otsas.
„Ma ei vannu, see ongi salasõna.”
Järgnevas vaikuses kostab vaid arvutiklahvide klõbin. „Viisteist dollarit haigla kohvikus; ost aiatarvete kauplusest?”
„Mina tegin need ostud. Kes kaardi kinni pani?”
„Seda ei oska ma öelda, aga uued kaardid saadetakse postiga; seitsme kuni kümne päeva pärast peaksid need teil käes olema.”
„Kas saadaksite kaardi mu praegusesse asukohta, sest ma pole linnas?”
„Kahjuks tohime saata need ainult sellel aadressil, mis on meil arvutis.”
„Moblaga ei tohi rääkida!” karjub keegi mu peale.
„Kas te tahate meid kõiki tappa?” küsib teine.
„Astuge autost eemale, mölakas.”
Üks käsi bensiinipüstolil, teises mobla, mõõdan neid kõiki nördinud pilguga.
„Raisk, kas te lugeda ei oska, napakas?” hüüab üks mees ja osutab sildile tankuril: „Mobiiltelefonide ja teiste elektrooniliste tarvikute sädemed võivad süüdata bensiiniaurud. Tankimise ajal ärge saatke tekstisõnumeid ega rääkige telefoniga.”
Võtan käe püstolilt ära, voolik libiseb paagist välja, bensiini läigatab mu kingadele. Astun autost eemale ja karjun valjemini. „Ma olen bensiinijaamas, sadade miilide kaugusel oma harupangast,” hüüan ma moblasse. „Küsiksin teie nime, aga te vastate niikuinii, et John, Tom või mõni muu väljamõeldud ameerikaliku kõlaga nimi, kuigi tegelikult on midagi säärast nagu Abimanyu.”
„Kas soovite rääkida ülemusega?”
„Palun.”
Lähen autosse tagasi ja käivitan mootori, valmistudes plahvatuseks, mis jääb tulemata. Ülemus tuleb kuuldele ning ma kordan oma lugu, lõpetades tõsiasjaga, et mul pole sularaha ning ma olen bensiinijaamas sadade miilide kaugusel kodust.
„Paistab, et arve on külmutatud seoses käsiloleva juriidilise menetlusega,” ütleb ülemus.
„Teie külmutasite mu pangaarve, ega mina oma arvet külmutanud.”
„Kas teil on raha vaja?” küsib ülemus.
„Jah.”
„Kontodega, mis on mingi põhjusel suletud, on ühendatud laenuliin, kust saate raha võtta. Lubatud summa on kuuskümmend tuhat dollarit, mille võib välja võtta sularahaautomaadist tuhande dollari kaupa päevas, ülekandetasud maha arvatud.”
Võtan bensiinijaama näksipoe automaadist raha ning pistan taskusse.
On hiline pärastlõuna, kui jõuan George’i kodulinna tagasi – see loid päevaaeg, kui kõik ripuks justkui poolikuna õhus senikaua, kui võib hakata kokteili kallama. Kui oleksime kassid, siis magaksime.
Tuppa minemise asemel lähen sünagoogi. Mul on nõu vaja. Pargin. Seiskan mootori, kuid ei pääse autost välja. Oleksin justkui kinni jäänud. Kas arvate, et rabi tuleb välja minuga rääkima – ons olemas midagi säärast nagu läbisõidutempel? Helistan teadetesse ja saan numbri. Templi telefonisüsteem on automatiseeritud. „Kui soovite ühendust heebrea kooliga, vajutage number kahte, templi ürituste plaani saamiseks vajutage number ühte, kui soovite ühendust rabi Scharfenbergi kabinetiga, vajutage number kolme.” Vajutan kolme. Vastab naisehääl. „Ni hao.”
„Ma soovin rabiga rääkida.”
„Rabi on väga hõivatud.”
„Mind tabas hiljuti kaotus. Rabi pidas matusekõne. Me andsime teineteisele kätt.”
„Kas te olete koguduse liige?”
„Mu vend on ja vennapojal tuleb seal bar mitsva.”
„Astuge teiegi koguduse liikmeks, siis räägime.”
„Ma ei ela siin.”
„Te teete annetuse.”
Naise hääles on midagi imelikku – nagu räägiks ta tõlkes. „Ma ei taha ebaviisakas olla, aga teil on ebatavaline aktsent. Kust te pärit olete?”
„Ma olen Hiina juut. Suur adopteeritud naine.”
„Kui vana te olite, kui teid adopteeriti?”
„Kakskümmend kolm. Perekond tuli beebit saama, aga pakutud beebi ei meeldinud neile ja nad võtsid hoopis minu. Ma olen nagu beebi. Mul pole haridust. Ma ei tunne kedagi. Kõigile kasulik tehing. Me naljatame – ma olen suur uus beebi – minul pole naljakas. Mulle meeldib juut olla, toredad pühad, hea supp.” Ta vaikib viivuks. „Kui palju te annetate?”
„Kas te tahate öelda, et ma pean rabi aega ostma?”
„Juudi kogudus vajab palju asju, püromaankiim ränk hoop.”
„Püramiidskeem?”
„Jah, raha tuulde. Palju annate?”
„Sada dollarit.”
„Vähe, andke rohkem.”
„Kui palju te soovitate anda?”
„Kõige vähem viissada.”
„Kena, ja kui kaua ma saan selle raha eest rabiga rääkida?”
„Kakskümmend minutit.”
„Te olete hea juut,” nendin ma. „Osav ärimees.”
„Naine,” ütleb tema.
Loen talle oma krediitkaardi numbri ette, ta jätab mu veidikeseks ootele. Kuulen vanamuusikat, kõrbes rändavate juutide hääli.
„Kaart on tagasi lükatud.”
„Miks?”
„Ei öelda. Helistage krediitkaarti ja siis helistage uuesti mulle. Head aega, šlepper6.”
Kas ta ütles tõesti „šlepper”?
Kui keeran templi parklast välja, ähvardab kullerveok mul külje maha sõita.
Kodus kirjaluugi all põrandal lebab järjekordne kirjake.
„Mul on sinuga töö teha.. Sa pead kodus olema.”
„Tessie, kes neid kirju jätab? Kas sa näed, kui nad tulevad, või pistab kellegi tundmatu käsi need pilust sisse? Missugune see käsi on, mida ta minust tahab?”
Tessie vaatab mulle otsa, nagu öeldes: „Kuule, sõbrake, ma tean, et sa püüad kõigest väest, aga ma õieti ei tunnegi sind ja viimasel ajal on nii palju jaburusi juhtunud, et ma ei tea, kust
Kohmard, lollpea (jidišis).
