style="font-size:15px;"> „Kuidas ta koju sai?”
„Ma ei tea.”
„Jala tulin, raisk, pimedas, raisk. Vitulakkuja.”
Kiirabi viib Jane’i, võmmid viivad George’i. Mina jään maha koos politseinikuga, kes ootab kriminalistide rühma. Hakkan üles minema, aga võmm peatab mu. „Kuriteopaik,” ütleb ta.
„Riided,” selgitan pidžaamapükste säärt sahistades – õigemini George’i pidžaamapükste säärt.
Politseinik eskordib mu magamistuppa, kust oleks nagu tornaado üle käinud, lambikillud põrandal, veri, segamini voodi. Võtan venna pidžaama seljast ja laenan sõnagi lausumata George’i puhtad rõivad, mis ripuvad keemilise puhastuse kilekotiga kapiuksel.„Jätke mustad riided siia,” ütleb võmm. „Iial ei tea, mis võib tähtsaks osutuda.”
„Teil on õigus,” vastan, ja me läheme alla tagasi.
Võmmi ees alla minnes tunnen end imelikul kombel kahtlusalusena. Mulle turgatab pähe, et oleks mõistlik helistada George’i advokaadile ja ta juhtunuga kurssi viia, aga ma ei mäleta tema nime. Murran pead, kas ehk võmm jälgib mind, kas ehk peaksin hoiduma järskudest liigutustest, asjade haaramisest ja nii edasi. Kuidas saaksin eemale minna ja helistada, nii et ta ei kuuleks?
„Lähen panen pesu kuivatisse.”
„Oodake,” keelab võmm. „Seda võite ka hiljem teha. Märg pesu jääb märjaks.”
„Olgu.” Istun köögilaua äärde, võtan nagu muuseas telefoni ja sirvin menüüd, lootes, et advokaadi nimi on kirjas ja tuleb tuttav ette. Bingo – Rutkowsky.
„Kas ma tohin helistada?”
„Ise teate, teie raha.”
„Kas ma tohin välja minna?”
Võmm noogutab.
„Kas helistasin halval ajal?” küsin, kui advokaat Rutkowsky vastab.
„Kes helistab?”
„Silver, Harry Silver, George Silveri vend.”
„Ma olen teel kohtusse,” lausub advokaat.
Seisan eesõuel, paljajalu märjal murul. „Sündmused võtsid uue suuna.” Vaikin. „George laskis öösel haiglast jalga ja Jane sai viga, lambihoop pähe. Politsei on siin, oodatakse kriminalistide meeskonda ja …”
„Miks teie seal olete?”
„Mul paluti Jane’ile seltsiks olla, kuni mu vend on haiglas.”
„Kus Jane on?”
„Teel haiglasse.”
„Ja George?”
„Ka tema võeti kaasa.”
„Kas tundub, et kuritegu on ränk?”
„Jah.”
„Kui politseinikud tulevad, käige neil kannul, isegi kui nad paluvad teil ära minna, käige nendega igal pool kaasas. Ärge lubage neil midagi nihutada, ja kui nad paluvad teil midagi puudutada või nihutada, pistke käed taskusse. Nad tohivad pildistada, nad tohivad pintsettidega asju võtta ja kottidesse panna.”
„Naabrid vaatavad akendest.”
„Tulen teie juurde kell pool viis, aga seni ärge sündmuspaika segamini ajage.”
„Jätan võtme eesukse juurde võltskivi alla, järsku ei jõua ma tagasi.”
„Kuhu te lähete?”
„Haiglasse.”
„Andke oma mobiili number, juhuks kui mul teid vaja läheb.”
Annan talle numbri ja ta lõpetab kõne. Kuulen peas Jane’i häält: „Kondoomid?”
Jah. Ja kus need nüüd on? Kadunud, kasutatud, otsas, köögis prügi hulgas, jobi täis.
Lähen sisse tagasi. „Kas ma võin uue kannutäie kohvi teha?”
„Mina teid küll ei takista,” ütleb võmm. „Kas see koer on kogu aeg siin olnud?” Võmm osutab Tessiele, kes lakub mu märgi jalgu. Joogikauss on tühi. „See on Tessie.”
Annan koerale puhast vett ja krõbinaid.
Kriminalistid seavad end muruplatsil valmis, laotavad valged kombinesoonid maha ja poevad sisse, nagu valmistuksid nad kokkupuuteks ohtlike ainetega, lisaks saapad jalga ja latekskindad kätte. „Ei, seda pole tõesti tarvis,” ütlen ma. „Me pole nakkusohtlikud ja vaip on juba hukas.” Nad ei vasta. „Kas keegi kohvi soovib?” küsin kruusi kergitades. Tavaliselt ma ei joo kohvi, aga sel hommikul läheb mul juba neljas tass; mul on selleks põhjus. Nagu kästud, kõnnin meeste kannul toast tuppa. „Nii et kasutate nii filmi kui ka digikaamerat?”
„Jah,” nähvab fotograaf.
„See on väga huvitav. Kust te teate, mida pildistada?”
„Härra, palun hoidke eemale.”
Enne äraminekut võtab võmm oma märkmiku. „Paar küsimust, enne kui lähen. Loos on valgeid laike, auke.”
„Missuguseid?”
„Kas te seksisite naisega, kui teie vend koju tuli?”
„Ma magasin.”
„Kas teil oli vahekord vennanaisega?”
„Ma olen siin sellepärast, et mu vend oli haiglas.”
„Aga teie abikaasa?”
„Ta on Hiinas. Mu naine soovitaski, et oleksin vennanaise juures.”
„Kuidas te kirjeldaksite oma suhteid vennaga?”
„Lähedased. Mäletan, kui nad selle maja ostsid. Mäletan, et aitasin neil sisustust valida – köögi seinaplaate. Pärast õnnetust trööstisin ma Jane’i.”
Võmm plaksab märkmiku kinni. „Hüva siis, me teame, kust teid leida.”
Kui võmm ära läheb, avastan esikulaualt Jane’i käekoti, sobran selle läbi, pistan taskusse tema mobiiltelefoni, kodu võtme ja mõistagi huulepulga. Enne huulepulga taskusse panemist teen selle lahti ja tõmban Magusa Fuksiaga üle huulte.
Autost helistan Claire’ile Hiinasse. „Juhtus õnnetus, Jane sai vigastada.”„Kastulenhommekoju?”
Hiinas on homme täna ja meie täna on sealne homme. „Jää sinna, kus oled,” vastan. „Asi on liiga keeruline.”
Miks Claire mul nii varmalt minna laskis? Miks ta saatis mu Jane’i kaissu? Kas ta pani mind proovile? Kas ta usaldas mind tõesti nii väga?
„Ma lähen nüüd haiglasse ja helistan jälle, kui olen rohkem teada saanud.” Paus. „Kuidas töö läheb?”
„Hästi.
