ütleb Claire.
„Keegi ei sõida Hiinasse ainult paariks päevaks,” uriseb George.
Claire sõidab küll.
George keeldub söömast, imeb ainult plastpakikestest kuuma sinepikastet – enesenuhtluseks. Keegi ei takista teda. „Mulle jääbki rohkem,” tunnen kiusatust öelda, aga ei ütle.
„Millal sa sõidad?” küsib Jane.
„Homme.”
Annan George’ile veel ühe sinepipaki.
Hiljem küsib Claire minult, kas George’il ja Jane’il on püstol. „Kui ei ole, siis muretsegu,” arvab ta.
„Mida sa tahad öelda? Et muretsegu endale püstol? Niimoodi saadaksegi surma, hangid püstoli ja siis laseb keegi su maha.”
„Ma tahan öelda ainult seda, et mind ei üllataks sugugi, kui Jane tuleks ühel õhtul koju ja leiaks, et nende inimeste sugulased, kelle George surnuks sõitis, ootavad teda. Ta hävitas nende elu ja nad tahavad midagi vastu. Ole Jane’i juures, ära jäta teda üksi, talle on kerge liiga teha,” õpetab Claire. „Kujutle, kui see oleksid olnud sina; kui sina oleksid hulluks läinud, kas sa ei tahaks siis, et keegi oleks minu juures ja hoiaks majal silma peal?”
„Meie elame korterelamus, kus on uksehoidja. Kui ma läheksingi hulluks, ei juhtuks sinuga midagi.”
„Tõsi ta on. Kui sinuga juhtuks midagi, saaksin mina suurepäraselt hakkama, aga Jane pole mina. Tema vajab kedagi. Lisaks peaksid sa ellujäänud poissi vaatama minema. Advokaat ütleb sulle küll, et ära mine, aga mine ikka – George ja Jane peavad teadma, millega neil on tegemist. Ega ma asjata Aasiat juhi,” ütleb Claire. „Ma mõtlen vahetpidamata.” Ta koputab meelekohale. Mõelda. Mõelda. Mõelda.
Niisiis lähengi järgmisel päeval poissi vaatama, pigem omamoodi perekondlikust süütundest kui vajadusest välja rehkendada poisi „terveks” tegemise võimatu hind. Astun läbi kingitustepoekesest, mille valik piirdub eredate nelkide, ususümbolitega kaelakeede ja maiustustega. Võtan šokolaadikarbi ja õrnsinised nelgid. Poiss on samas haiglas kus George, aga lasteosakonnas, kaks korrust kõrgemal. Ta on voodis istukil, sööb jäätist, tema silmad on teleekraanil „Käsna-Kalle Kantpüksil”. Ta on umbes üheksa-aastane, pontsakas, üksainus kokkukasvanud kulm kaardub m-tähe kujulisena üle lauba. Parema silma ümber on verevalum, suur lapp pead on paljaks aetud, et lihakarva lillade õmbluste rida saaks õhku. Annan kingitused poisi kõrval istuva naise kätte, kes ütleb, et poisil läheb nii hästi, nagu asjaolusid arvestades võib oodata, tema juures on alati keegi, kas mõni sugulane või põetaja.
„Kui palju ta mäletab?” küsin.
„Kõike,” vastab naine. „Kas te olete kindlustusfirmast?”
Noogutan – kas noogutus on sama mis vale?
„On sul kõik mis vaja?” küsin poisilt.
Poiss ei vasta.
„Ma tulen mõne päeva pärast jälle,” ütlen lahkuma kibeledes. „Kui sulle turgatab midagi pähe, mida tahaksid, siis anna teada.”
Naljakas, kui ruttu kujuneb välja rutiin, argine asjaajamine. Jään Jane’i juurde, justkui mängiksime kodu. Sel õhtul viin ma prügi välja ja keeran ukse lukku, tema teeb kerget näksimist ja küsib, kas ma tulen ülakorrusele. Me vaatame veidi telerit ja loeme. Loen kõike, mida oli lugenud George, tema ajalehti ja ajakirju, Media Age’i, Varietyt, The Economisti ja Thomas Jeffersoni paksu ajalooköidet, mis on voodi kõrval.
Juhtub õnnetus ja siis juhtub see. See ei juhtu õnnetuse õhtul ega sel õhtul, kui me kõik oleme külas. See juhtub järgmisel õhtul; õhtul pärast seda, kui Claire ütleb mulle, et ärgu ma jätku Jane’i üksi, õhtul pärast seda, kui Claire sõidab Hiinasse. Claire läheb reisile, George veereb allamäge, ja siis see juhtub. See, mida poleks iial tohtinud juhtuda.
Õhtune külaskäik haiglasse läheb halvasti. Mingitel segastel põhjustel on George pandud polsterdatud seintega ruumi, käed keha külge seotud. Piilume Jane’iga kordamööda pisikesest aknast sisse. George on ahastava näoga. Jane palub luba tema juurde sisse minna, õde hoiatab, aga Jane käib peale. Ta läheb George’i juurde, kutsub teda nimepidi. George vaatab talle otsa, Jane pühib juuksed tema näolt, tupsutab kipras laupa; George pöördub tema poole, surub ta enda alla ning hammustab teda ikka ja jälle, tema nägu, tema kaela, tema käsi, nii et nahk mitmest kohast katki. Sanitarid sööstavad sisse ja kisuvad ta Jane’ist eemale. Jane viiakse allkorrusele, teda tohterdatakse kiirabiosakonnas, haavad puhastatakse ja seotakse, talle tehakse mingi süst, vist marutõve vastane.
Me läheme koju tagasi. Jane soojendab mikrolaineahjus sajakalorilisi šokolaadikoogikesi, mina kühveldan neile peale rasvavaba jäätist, Jane pigistab nullkalorilist vahukoort, mina riputan lisaks šokolaadipuru. Näksime vaikides. Viin prügi välja, võtan seljast rõivad, needsamad rõivad, mida olen kandnud mitu päeva järjest, ja tõmban ülle George’i pidžaama.
Ma kallistan Jane’i. Tahan olla trööstiv. Mina olen George’i pidžaama väel, Jane alles täies riides. Mul pole sellist mõtetki, et midagi võiks juhtuda. „Palun vabandust,” ütlen, ise teadmata, mida ma õieti ütlen. Siis on ta minu ligi, paneb käed seelikule ja libistab selle seljast. Ta tõmbab mu enda vastu.
Kord oleksin Claire’ile äärepealt tänupühast rääkinud – tõttöelda püüdsingi rääkida, ühel õhtul pärast seksi, kui tundsin lähedust. Kui hakkasin rääkima, tõusis Claire istuli, mähkis lina kõvasti enda ümber, ja ma taganesin sellest, mida olin kavatsenud öelda. Muutsin seda. Jätsin suudluse välja ja mainisin ainult, et Jane surus end minu vastu.
„Sa olid tal ees ja ta tahtis sinust mööda minna, mitte sulle külge lüüa,” lausus Claire.
Jätsin ütlemata, et olin tundnud, kuidas mu peenise pea surus vastu vennanaise puusa, et tema reied olid kokku surutud.
„Ainult sulle võib pähe tulla, et ta ajas sulle ligi,” nähvas Claire tülgastusega.
„Ainult mulle,” kordasin. „Ainult mulle.”
Jane tõmbab mu enda vastu, tema puusad on kitsad. Mu käed libisevad alla, tema püksikutesse. See on tundmatu džungel. Jane ohkab. Tunda teda, tema pehmet salapaika on uskumatu. Ma mõtlen: see ei juhtu ometi päriselt – või siiski?
Tema suu puudutab mind; ta otsib midagi, mingit kreemi, alguses on külm ja siis läheb soojaks. Ta silitab mind, ise mulle silma vaadates. Siis on ta huuled jälle minul ja pole mingit võimalust öelda ei. Ta tõmbab mu pidžaamapüksid alla, on välkkiirelt minu peal, ratsutab minul. Mul purskab.
Tema lõhnast läbi imbunud, kuid liiga vapustatud, et duši alla minna või nende voodis magama jääda, ootan, kuni Jane on uinunud, siis lähen alla kööki ja pesen end nõudepesuseebiga. Olen kell kolm öösel oma venna köögis, seebitan oma riista tema valamus, kuivatan end käterätiga, millel on kiri „Kodu, kallis kodu”. See kordub hommikul, kui Jane leiab mu diivanilt, ja pärastlõunal, kui oleme tulnud George’i vaatamast. „Mis su käega juhtus?” küsib George järgmisel päeval Jane’i sidemeid märgates. Ta on jälle oma palatis ega mäleta eelmisest õhtust midagi.
Jane puhkeb nutma.
„Sa näed kohutav välja,” leiab George. „Puhka ometi.”
„On olnud raske aeg,” nendin mina.
Õhtul
