jaamahoones, enne kui väljas liiga pimedaks läheb. Ta ei tahtnud riskida, hoolimata minu väidetest mu osavusest või molnija märkidest.
Mul oli ükskõik, kuidas me oma aega veedame. Peaasi, et saan Dimitrile jälile, kõik muu pole tähtis. Seega jalutasime Sydneyga sihitult ringi, tutvusime vaatamisväärsustega ja rääkisime väga vähe. Ma ei olnud varem Moskvas käinud. See oli ilus linn, õitsev ja täis inimesi ning kauplusi. Oleksin võinud päevade viisi seal olla, ostelda ja restoranides käia. Kohad, millest ma olin terve elu kuulnud – Kreml, Punane väljak, Suur Teater –, need kõik olid mul käeulatuses. Hoolimata sellest, kui lahe see kõik oli, püüdsin mõne hetke pärast linnamelu välja lülitada, sest see meenutas mulle… Dimitrit.
Dimitri oli mulle kogu aeg Venemaast rääkinud ja kinnitanud, et mulle meeldiks siin.
„Sinule tunduks see nagu muinasjutt,“ ütles ta mulle ükskord. See oli möödunud hilissügisel enne tunde toimunud treeningu ajal, enne esimest lund. Õhk oli olnud udune ja maapind kastest märg.
„Vabandust, seltsimees,“ vastasin, juukseid hobusesabasse sidudes. Dimitrile meeldis, kui ma kandsin juukseid lahtiselt, aga võitluspraktika ajal? Siis on pikad juuksed tülinaks. „Borg ja vanamoodne muusika ei kuulu õnneliku lõpu juurde, mida ma olen endale ette kujutanud.“
Dimitri saatis mulle oma harukordse, sundimatu naeratuse, mis kergitas ta silmanurki. „Borš, mitte borg. Ja ma olen su isuga tuttav. Kui sa oled väga näljane, siis sööd ka seda.“
„Nii et muinasjutu täideminekuks on vaja nälgida?“ Üle kõige meeldis mulle Dimitri kallal nokkida. Noh, kui suudlemine välja arvata.
„Ma räägin maast. Hoonetest. Mine ühte suurde linna – see ei sarnane ühegagi, mida sa oled varem näinud. USA-s ehitavad kõik ühtmoodi – alati suurtest, kogukatest plokkidest. Nii saab kiiresti ja lihtsalt. Aga Venemaal on hooneid, mis on nagu kunstiteosed. Need ongi kunst – isegi paljud tavalised, igapäevased hooned. Ja sellised kohad nagu Talvepalee ja Püha Kolmainu katedraal SanktPeterburgis? Need panevad sul hinge kinni.“
Dimitri nägu säras, kui ta meenutas kohti, mida ta oli näinud, ja rõõm muutis ta niigi kauni näo lausa jumalikuks. Ma arvan, et ta oleks võinud terve päeva neid mälestusmärke nimetada. Mu südames hakkas kõrvetama ainuüksi tema vaatamisest. Ja nagu alati, kui muretsesin, et võin muutuda haledaks või sentimentaalseks, heitsin nalja, et Dimitri tähelepanu kõrvale juhtida ja oma tundeid peita. See juhtis ta töölainele ja hakkasime harjutama.
Nüüd Sydneyga linnatänavatel kõndides soovisin, et saaksin selle nalja tagasi võtta ja kuulata Dimitrit oma kodumaast rääkimas. Oleksin andnud ei tea mida, et Dimitri oleks minuga siin nagu varem. Tal oli hoonete suhtes õigus. Enamik olid plokkidest koopiad hoonetest, mida võib leida nii USA-st kui ükskõik kust maailmas, aga mõned olid oivalised – eredaks värvitud, veidrate, ometi ilusate sibulakujuliste kuplitega kaunistatud. Kohati näis see kõik tõesti nagu teisest maailmast. Ja kogu aeg oli mul mõttes, et minu kõrval oleks pidanud olema Dimitri, kes näitaks mulle asju, seletaks neid. Oleksime võinud olla romantilisel kohtingul. Oleksime Dimitriga söönud eksootilistes restoranides ja läinud hilja õhtul tantsima. Mina oleksin võinud kanda üht oma moekatest kleitidest, mille pidin Sankt-Peterburgi hotelli jätma. Niimoodi oleks see pidanud olema.
„Ebareaalne, mis? Nagu mõnest jutust pärit.“
Sydney hääl ehmatas mind ja taipasin, et olime jaamahoone ette seisma jäänud. Moskvas on neid mitu. Asjaolu, et Sydney kordas nii täpselt minu vestlust Dimitriga, saatis külmavärinad mööda mu selga alla – suuresti selle pärast, et tal oli õigus. Jaamahoonel ei olnud sibulakupleid, kuid sellegipoolest nägi see välja justkui juturaamatust pärit, midagi Tuhkatriinu palee ja piparkoogimaja vahepealset. Sellel oli kõrge võlvkatus ja tornid kummaski otsas. Valgetel seintel olid siin-seal paljastunud pruunid telliskivid ja roheline mosaiik, muutes selle justkui triibuliseks. USA-s oleks mõned seda maitsetuks pidanud. Minu silmale oli see ilus.
Tundsin, kuidas pisarad silmi tungisid, mõeldes, mida Dimitri oleks selle hoone kohta öelnud. Arvatavasti oleks see talle meeldinud, nagu siin kõik talle meeldis. Taibanud, et Sydney ootas vastust, neelasin alla oma leina ja mängisin kergemeelset teismelist. „Võib-olla midagi loost, mis räägib raudteejaamast.“
Sydney kergitas kulme, üllatudes minu ükskõiksusest, kuid ta ei hakanud midagi pärima. Kes võiks öelda? Kui jätkaksin sarkastiliste märkustega, võib-olla siis Sydney ärrituks ja jätaks mu sinnapaika. Ent siiski kahtlesin, et mul sedamoodi võiks vedada. Olin üsna kindel, et tema hirm ülemuste ees ületab igasugused muud tunded, mis tal minu suhtes võivad olla.
Me sõitsime esimese klassi vaguni kupees, mis osutus palju väiksemaks, kui olin arvanud. Kummalgi pool oli iste, mis muutus voodiks, aken, ja teler kõrgel seinal. Ilmselt pidi see meil aitama aega veeta, kuid minul oli raskusi vene televisooni jälgimisega – mitte ainult keele pärast, vaid ka seetõttu, et mõned show’d olid sõna otses mõttes kummalised. Ent Sydneyl ja minul oli kummalgi oma koht, ehkki kupee oli palju õdusam, kui meile oleks meeldinud.
Värvid meenutasid mulle neidsamu fantastilisi mustreid, mida olin igal pool linnades näinud. Isegi koridor meie kupee taga oli erksavärviline, puna-kollase mustrilise põrandakattega, mille keskel oli rohekassinistes ja kollastes toonides vaip. Meie kupees olid pingid kaetud tumeoranži sametiga ja paksust, raskest kangast reljeefse mustriga kardinad sobisid erinevates varjundites kuldsete ja kollakasroosade toonide tõttu sellega hästi kokku. Kõik see, ja lisaks kupee keskel toretsev laud tekitasid tunde, otsekui reisiksime minipalees.
Väljas oli juba pime, kui rong jaamast lahkus. Mingil arusaamatul põhjusel väljus Moskva-Siberi rong alati õhtul. Veel ei olnud hilja, kuid Sydney ütles, et ta tahab magada, ja ma ei tahtnud teda veelgi vihasemaks ajada, kui ta juba oli. Kustutasime siis kõik tuled, välja arvatud tillukese lugemislambi minu voodi kõrval. Olin jaamast ostnud ühe ajakirja ja kuigi ma ei saanud keelest aru, ületasid pildid jumestusest ja riietest igasugused kultuuribarjäärid. Keerasin lehti nii vaikselt, kui sain, imetledes suviseid pluuse ja kleite, ning mõtlesin, millal – kui üldse kunagi – saan ma ise selliste asjade pärast muretsema hakata.
Pikali heites ei olnud ma väsinud, kuid sellegipoolest jäin kiiresti magama. Nägin unes veesuusatamist, kui äkki sulasid lained ja päike mu ümber toaks, mille seinte ääres oli riiulite viisi raamatuid. Laudadel seisid arvutite uusimad mudelid ja üle kõige valitses rahu. Olin Püha Vladimiri akadeemia raamatukogus.
Oigasin: „Oh, lase olla. Mitte täna.“
„Miks mitte täna? Miks mitte iga päev?“
Pöördusin ja leidsin end Adrian Ivaškovi ilusasse näkku vaatamas. Adrian oli moroi, kuninganna oli ta vanatädi ja tema oli veel üks, kelle olin koos vana eluga maha jätnud, asudes käsilolevale enesetapjalikule missioonile. Tal olid kaunid smaragdrohelised silmad, mille pilgust nii mõnedki tüdrukud minestasid, eriti kui siia lisada veel stiilselt sassis pruunid juuksed. Ta oli minusse veidi armunud ja tema oli ka põhjus, miks mul oli selleks reisiks nii palju raha. Ma olin talle augu pähe rääkinud, et seda saada.
„Tõsi,“ tunnistasin. „Eks ma vist pean olema õnnelik, et sa ainult korra nädalas välja ilmud.“
Adrian irvitas ja istus puust toolile tagurpidi. Ta oli pikk nagu enamik moroisid, kõhnema kehaehitusega, ent lihaseline. Moroi mehed ei ole kogukad. „Kes kaugel, see kallis, Rose. Ma ei taha, et sa mind endastmõistetavaks pead.“
„Seda ohtu meil ei ole. Ära muretse.“
„Ega sa vist ei ütle mulle, kus sa oled?“
„Seda küll mitte.“
Adrian
