võeti üksteiselt mõõtu. Lazar on kuninglik nimi, kuid see polnud mingi üllatus, sest kohtumise algatajaks oli Tatjana. Härra Lazar naeratas Lissa kätt surudes kütkestavalt. Ta näis Christianit kohates veidi üllatunud, kuid naeratus jäi püsima. Loomulikult ei olnud sedasorti reaktsioonis Christiani jaoks midagi ebatavalist.
Strigoiks võis saada kahel viisil: kas enda valikul või väevõimuga. Strigoi võis muuta teise isiku – inimese, moroi või dampiiri –, juues nende verd ja siis neile strigoi verd tagasi andes. Nii oli juhtunud Dimitriga. Teine moodus, kuidas strigoiks saada, oli ainuomane moroidele – ja see toimus moroi vabal tahtel. Moroi, kes meelega tapab verd imedes inimese, muutub samuti strigoiks. Tavaliselt jõid moroid ainult vähestes, mittesurmavates kogustes verd inimestelt, kes olid sellega nõus. Kuid võtta nii palju, et see hävitab teise inimese elujõu? See pöörab moroi tumedate jõudude poolele, võttes neilt elementide võlujõu ja muutes nad pöördunud ebasurnuteks.
Just niimoodi olid Christiani vanemad talitanud. Nad olid meelega tapnud ja muutunud strigoideks, et saavutada igavene elu. Christian ei olnud kunagi näidanud üles soovi saada strigoiks, kuid kõik käitusid, otsekui tahaks ta seda kohe-kohe teha. (Olgem ausad, tema terav suhtumine ei teinud teda just populaarseks.) Paljusid tema lähisugulastest – vaatamata kuninglikule päritolule – välditi samuti ebaõiglaselt. Aga tema ja mina tegime rünnaku ajal koostööd, saates teise ilma terve karja strigoisid. Kuuldus sellest levis ja parandas ta mainet.
Kirova ei raisanud kunagi aega formaalsustele, seega asus ta kohe asja juurde. „Härra Lazar saab siin uueks direktoriks.“
Lissa huulil püsis veel mehele määratud viisakas naeratas, kuid ta pööras järsult pea Kirova poole. „Mida?“
„Ma astun tagasi,“ selgitas Kirova elutu ja ilmetu hääletooniga, mis oleks teinud au ükskõik millisele kaitsjale. „Aga ma jään õpetajana kooli edasi.“
„Teie hakkate õpetama?“ päris Christian uskmatult.
Kirova saatis talle jaheda pilgu. „Jah, härra Ozera. Alguses ma selle pärast kooli tulingi. Olen kindel, et kui kõvasti pingutan, meenub mulle, kuidas seda tehakse.“
„Aga miks?“ küsis Lissa. „Te teete head tööd.“
See oli enam-vähem tõsi. Vaatamata minu vaidlustele Kirovaga – tavaliselt reeglite rikkumise pärast – austasin teda sellegipoolest. Nagu Lissagi.
„Olen sellele juba mõnda aega mõelnud,“ selgitas Kirova. „Nüüd tundus selleks olevat paras aeg ja härra Lazar on väga võimekas juht.“
Lissa on üsna osav inimeste hindaja. Arvatavasti on see tingitud vaimuväe kõrvalmõjust, lisaks muutis vaimuvägi selle kasutajad väga-väga karismaatiliseks. Lissa arvas, et Kirova valetas, ja mina mõtlesin sedasama. Kui ma oleksin suutnud lugeda Christiani mõtteid, oleksin arvanud, et ka tema on sama meelt. Rünnak akadeemiale oli paljudes inimestes tekitanud paanikat, eriti kuninglikes moroides, ehkki rünnakuni viinud probleem oli ammuilma kõrvaldatud. Minu arvates oli siin Tatjana käsi mängus, sundides Kirovat tagasi astuma ja asendades ta kuningliku isikuga, et anda seeläbi teistele kuninglikele parema enesetunde.
Lissa ei lasknud oma tunnetel välja paista ja pöördus uuesti härra Lazari poole. „Oli väga kena teiega kohtuda. Kindlasti teete head tööd. Andke mulle teada, kui saan teie heaks midagi teha.“ Ta mängis suurepäraselt printsessi rolli. Üks ta paljudest annetest oli olla viisakas ja kena.
„Tegelikult,“ sõnas härra Lazar, „ongi midagi.“ Tal oli sügav, kõmisev hääl, mis täitis kogu ruumi. Ta viipas tütre poole. „Ma mõtlesin, et te võiksite Averyle kooli näidata ja aidata tal end sisse seada. Ta lõpetas eelmisel aastal, kuid aitab mind minu kohustes. Kuigi olen kindel, et ta veedaks parema meelega aega omaealiste seltsis.“
Avery naeratas ja Lissa pööras esimest korda tähelepanu temale. Avery oli ilus. Rabavalt ilus. Lissa oli ka ilus oma uhkete juuste ning jadeiitroheliste silmadega, mis olid omased tema perekonnale. Mina arvasin, et ta on sada korda ilusam kui Avery, kuid vanema tüdruku kõrval tundus Lissa tavalisena. Avery oli pikk ja sale nagu enamik moroisid, kuid teda oli õnnistatud ka seksikate vormidega. Selline rind, millega ka mind oli õnnistatud, oli moroide suurimaks ihaldusobjektiks, ja pikad pruunid juuksed ning sinakashallid silmad suurendasid ta veetlust.
„Ma luban, et ei muutu tüütuks,“ lausus Avery. „Kui tahate, võin anda mõned vihjed õukonnaelu kohta. Kuulsin, et te kolite varsti sinna.“
Lissa võttis otsekohe kaitsehoiaku. Ta taipas, mis toimus. Tatjana polnud ainult Kirovat tema kohalt tõrjunud, ta oli ka Lissale valvekoera organiseerinud. Ilusa, täiusliku seltsilise, kes nuhib Lissa järel ja püüab teda vastavalt Tatjana nõudmistele välja õpetada. Lissa vastus oli väga viisakas, kuid hääles kostus selgesti jäine teravus.
„See on suurepärane,“ ütles ta. „Ma olen viimasel aja üsna hõivatud olnud, aga eks me püüa aega leida.“
Ei Avery isa ega ka Kirova ei paistnud märkavat tõrjuvat allteksti, kuid Avery silmis välgatas midagi, mis ütles, et Lissa sõnum oli kohale jõudnud.
„Tänan,“ lausus ta. Kui ma just ei eksi, siis oli ta näost näha tõelist haavumist. „Ma olen kindel, et saame kokkuleppele.“
„Hästi, hästi,“ ütles härra Lazar, märkamata tüdrukute draamat. „Võib-olla te saate näidata Averyle külalismaja? Ta seab end idatiivas sisse.“
„Muidugi,“ vastas Lissa, soovides, et võiks teha kõike muud, aga mitte seda.
Tema, Christian ja Avery asutasid minekule, kuid samal hetkel tuli kaks meest sisse. Üks oli moroi, meist veidi noorem, teine oli veidi üle kahekümnene dampiir – kaitsja, kui otsustada karmi, tõsise näoilme järgi.
„Ahah, oletegi kohal,“ sõnas härra Lazar, kutsudes noormehed sisse. Ta asetas käe poisi õlale. „See on minu poeg Reed. Ta on keskkooli eelviimases klassis ja hakkab siin tundides käima. Ta on väga põnevil.“
Tegelikult paistis Reed olevat kõike muud kui põnevil. Ta oli ilmselt kõige turtsakam poiss, keda olen kohanud. Kui ma pean kunagi mängima pahura teismelise osa, võiksin Reed Lazarilt õppida pahuruse kohta kõike. Ta oli sama kena välimuse ja kaunite näojoontega nagu Avery, kuid neid rikkus grimass, mis paistis olevat otsekui kleebitud ta näole. Härra Lazar tutvustas Reedile teisi. Reedi ainuke vastus oli kurguhäälne tervitus.
„Ja see on Simon, Avery kaitsja,“ jätkas härra Lazar. „Loomulikult ei pea ta koolilinnakus kogu aeg Averyga olema. Te teate, kuidas see käib. Ent olen kindel, et näete teda linnakus.“
Lootsin, et mitte. Ta ei paistnud nii ebameeldiv kui Reed, kuid tal tundus olevat kibestunud loomus, mis on isegi kaitsjate kohta äärmuslik. Äkitselt oli mul Averyst isegi kahju. Kui see on ta ainuke seltskond, siis tahaksin hirmsasti sõbrustada kellegi Lissa-sugusega. Aga Lissa oli teinud selgeks, et ta ei osale Tatjana sepitsustes. Pikemalt juttu tegemata juhatasid Lissa ja Christian Avery külalismajja ning lahkusid otsekohe. Tavaliselt oleks Lissa jäänud ja aidanud Averyl end sisse seada ning pakkunud, et nad võiksid hiljem koos sööma minna. Aga mitte seekord. Mitte sel juhul, kui on tegemist varjatud tagamõtetega.
Tulin hotellis tagasi enda kehasse. Ma teadsin, et ei peaks hoolima akadeemia elust ega Averyle kaasa tundma. Ometi, siin lebades ja pimedusse vahtides, ei saanud ma midagi parata, et tundsin sellest kohtumisest rahulolu – jah, väga isekat rahulolu: Lissa ei hakka niipea uut sõpra otsima.
Neli
MIS
