lennukile, et ma saaksin sind tutvustada mingitele tüütutele õukonnategelastele.“ „Vassilissa, palun paku end vabatahtlikult nooremate õpilastega tegelema. See näitab sind heast küljest.““ Vaatamata Lissa nördimusele, tegi see mulle nalja. Ta tegi kuninganna Tatjana häält perfektselt järele.
„Seda viimast oleksid sa hea meelega teinud,“ tähendas Christian.
„Nojah… asja tuum peitub sõnas hea. Ma vihkan seda, et ta viimasel ajal püüab mu elu kontrollida.“
Christian kummardus ja suudles ta põske. „Nagu ma juba ütlesin, sa sõlmisid kuradiga kokkuleppe. Sa oled nüüd tema lemmik. Ta tahab olla kindel, et sa näitad teda parimast küljest.“
Lissa põrnitses pahaselt. Ehkki moroid elasid inimeste juhitud riikides ja allusid nende valitsustele, valitses neid veel kuningas või kuninganna, kes pärines ühest kaheteistkümne hulka kuuluvast kuninglikust moroi perekonnast. Kuninganna Tatjana – Ivaškov – oli praegune valitseja ja ta oli hakanud Lissa vastu erilist huvi tundma, kuna Lissa oli viimane elusolev Dragomiri perekonna esindaja. Seetõttu oli Tatjana pakkunud Lissale kokkulepet. Kui Lissa elab pärast Püha Vladimiri lõpetamist õukonnas, korraldab kuninganna talle võimaluse õppida Lehigh’ ülikoolis Pennsylvanias. Lissa on tõeline tarkur ja arvas, et Tatjana õukonnas elamine on seda väärt, et ta saaks õppida veidi suuremas, mainekas ülikoolis, vastandina nondele tillukestele ülikoolidele, kuhu moroid tavaliselt õppima läksid (turvalisuse huvides).
Aga nagu Lissa nüüd avastas, olid kokkuleppe lisatingimused juba kindlalt paigas. „Ja mina lihtsalt istun ja võtan kõik vastu,“ ütles Lissa. „Naeratan ja ütlen: „Jah, Teie Majesteet. Kõik, mida te soovite, Teie Majesteet.““
„Ütle siis talle, et kokkulepe on kehtetu. Sa saad paari kuu pärast kaheksateist. Sul ei ole kohustust, ole siis kuningasoost või mitte. Sa ei vaja teda, et suurde ülikooli pääseda. Me läheme lihtsalt minema – kahekesi. Ükskõik millisesse ülikooli sa tahad minna. Või ei lähe üldse kuhugi. Põgeneme Pariisi või kuhugi ja töötame mõnes väikeses kohvikus. Või müüme tänavatel viletsat kunsti.“
See ajas Lissa naerma ja ta puges Christianile kaissu. „Nojah. Ma kujutan ette, kuidas sul on kannatust inimesi teenindada. Sa saad juba esimesel päeval kinga. Tundub, et ainuke moodus ellu jääda on see, et mina lähen ülikooli ja elatan meid mõlemaid.“
„Ülikooli astumiseks on ka teisi võimalusi, kas tead?“
„Jah, aga mitte nii heasse ülikooli,“ sõnas Lissa igatsevalt. „Vähemalt mitte niisama lihtsalt. See on ainuke viis. Ma soovin vaid, et saaksin kõike seda ja suudaksin veidigi talle vastu hakata. Rose teeks seda.“
„Rose laseks end reetmises süüdistatuna arreteerida kohe esimesel korral, kui Tatjana oleks palunud tal midagi teha.“
Lissa naeratas kurvalt. „Ja-ah. Seda ta oleks.“ Naeratus sumbus ohkesse. „Ma tunnen temast nii suurt puudust.“
Christian suudles teda uuesti. „Ma tean.“ See oli nende jaoks tuttav teema, mis ei vananenud kunagi, sest Lissa tunded minu vastu ei kustu iial. „Temaga on kõik korras. Olgu ta kus on, temaga on kõik korras.“
Lissa vaatas tühjal pilgul pööningupimedusse. Ainuke valgus tuli läbi värvilise aknaklaasi, mis muutis ruumi muinasjutuliseks. Pööningut oli hiljuti koristatud – seda tegime meie Dimitriga, kui täpne olla. Vaid paar kuud oli möödunud, kuid juba oli sinna jälle kogunenud tolmu ja kaste. Preester oli kena inimene, kuid midagi koguja taolist. Ent Lissa ei pannud midagi tähele. Ta oli keskendunud oma mõtetes minule.
„Ma loodan seda. Soovin, et mul oleks mingi aimdus – ükskõik milline – selle kohta, kus ta on. Ma mõtlen kogu aeg, et kui temaga juhtub midagi, kui ta…“ Lissa ei suutnud mõtet lõpetada. „Noh, ma mõtlen, et mingil moel ma teaksin. Tunneksin seda. Ma tean, et meie side on ühepoolne… see ei ole kunagi muutunud. Aga ma peaksin teada saama, kui midagi temaga juhtub, eks ole?“
„Ma ei tea,“ vastas Christian. „Võib-olla. Võib-olla mitte.“ Iga teine poiss oleks öelnud midagi ülimalt imalat ja lohutavat, kinnitades Lissale, et jah, jah muidugi ta teaks. Aga Christian oli oma loomult jõhkralt aus. Lissale meeldis tema selline omadus. Minule samuti. See ei teinud Christianist alati meeldivat sõpra, aga vähemalt sa teadsid, et ta ei ajanud sulle pläma.
Lissa ohkas uuesti. „Adrian ütleb, et temaga on kõik korras. Ta käib Rose’il unenägudes külas. Ma annaksin ei tea mida, kui suudaksin seda teha. Ma saan tervendamisega üha paremini hakkama ja auravärk on ka selge. Aga unenägudes veel ei õnnestu käia.“
Teadmine, et Lissa igatseb minu järele, tegi mulle vaat et rohkemgi haiget, kui ta oleks mu oma elust lõplikult välja visanud. Ma pole kunagi tahtnud talle haiget teha. Isegi kui mul oli tunne, et ta kontrollib mu elu, mis vihastas mind, ei vihanud ma teda tegelikult mitte kunagi. Ma armastasin teda nagu lihast õde ega suutnud taluda mõtet, et ta minu pärast kannatab. Kuidas meie suhted olid nii sassi läinud?
Lissa ja Christian istusid end mugavalt tundes ja vaikides, ammutades teineteiselt jõudu ja armastust. Nendelgi oli olemas see, mis oli minul ja Dimitril – selline tunnetus ühtsusest ja intiimsusest, et tihtipeale polnud sõnu vajagi. Christian libistas sõrmed läbi Lissa juuste ja kuigi ma ei näinud seda nii hästi läbi Lissa silmade, võisin ette kujutada, kuidas ta heleblondid juuksed hiilgavad vikerkaarevärvides värvilisest aknaklaasist paistvas valguses. Christian torkas mõned pikad lokid Lissa kõrva taha ja kallutas siis tüdruku pea taha, langetades huuled ta suule. Suudlus algas kerge ja armsana, siis muutus aegamisi tugevamaks, soojus levis poisi suult Lissa suule.
Oh-oh, mõtlesin. Võib-olla on nüüd ikkagi aeg tagasi tõmbuda. Kuid Lissa lõpetas suudluse enne, kui ma jõudsin kaduda.
„On aeg,“ lausus ta kahetsevalt. „Me peame minema.“
Pilk Christiani kristallsinistes silmades rääkis teist keelt. „Võib-olla on sinu jaoks nüüd parim aeg kuningannale vastu astuda. Sa peaksid siia jääma – see oleks hea viis, kuidas iseloomu kasvatada.“
Lissa andis talle küünarnukiga kerge müksu ja enne püstitõusmist puudutas huultega ta laupa. „Mitte selle pärast ei taha sa, et ma jääksin, nii et ära mõtlegi mu tunnetega mängida.“
Nad lahkusid kirikust ja Christian pomises midagi tahtmisest jõuda mängust kaugemale, millega ta teenis veel ühe müksu. Nad suundusid haldushoone poole, mis asus keskkoolilinnaku südames. Kui esimesed märgid kevadest kõrvale jätta, nägi kõik välja samasugune, nagu enne minu lahkumist – vähemalt väliselt. Kivist hooned olid endiselt uhked ja aukartustäratavad. Kõrged, iidsed puud pidasid jätkuvalt vahti. Ja ometi olid personali ja õpilaste südameis toimunud muutused. Kõigil olid rünnakust järele jäänud haavad. Paljud meie inimesed olid tapetud ja kuigi tunnid jätkusid, valitses kõigi südames endiselt lein.
Lissa ja Christian jõudsid sihtkohta – haldushoone juurde. Lissa ei teadnud põhjust, miks teda kutsuti, teadis ainult seda, et Tatjana tahtis teda kokku viia mingi kuningasoost mehega, kes oli äsja akadeemiasse saabunud. Arvestades seda, kui paljude inimestega Tatjana teda viimasel ajal sundis kohtuma, ei mõelnud Lissa sellest suurt midagi. Ta sisenes koos Christianiga kabinetti, kus direktriss Kirova vestles ühe vanema moroi ja umbes meievanuse tüdrukuga.
„Ahaa, preili Dragomir. Siin te oletegi.“
Õpilasena olin Kirovaga ühtepuhku pahuksisse sattunud, ent nähes teda praegu, tabas mind midagi nostalgiataolist. Tundidest eemaldamine kakluse pärast tundus hullult parema variandina, kui Dimitrit otsides mööda Siberit konnata. Kirova oli ikka samasuguse linnuliku olemisega nagu
