tänu, suur tänu…“
Ta tõstis käe, et mind vaigistada, ja märkasin, kui õnnetu ta oli.
„Aga ma ei ütle sulle, kus see on.“
Mul vajus suu lahti. „Mida?“
„Ma viin su ise sinna.“
Kolm
„OOTA… MIDA?“ HÜÜATASIN.
See ei olnud minu plaan. See ei olnud üldse mingi plaan. Ma püüdsin läbi Venemaa reisides jääda tähelepandamatuks nii palju kui võimalik. Lisaks ei vaimustunud ma sugugi mõttest, et mul on sabarakk – liiati veel selline, kes paistab mind vihkavat. Ma ei teadnud, kui kaua mul Siberisse jõudmiseks kulub – paar päeva, arvasin –, ja ma ei suutnud ette kujutada, et veedan need päevad, kuulates Sydneyt seletamas, kui ebaloomulik ja õel olevus ma olen.
Haavumist alla surudes üritasin võtta asja mõistusega. Lõppude lõpuks olin mina paluja rollis. „Seda pole vaja,“ ütlesin sunnitult naeratades. „Sinust on kena seda pakkuda, aga ma ei taha sulle ebamugavusi tekitada.“
„Ah,“ vastas Sydney kuivalt, „sellest ei saa üle ega ümber. Mina ei ole kena. Mul ei ole valikut. See on mu ülemuste käsk.“
„Kõlab nagu üks igavene nuhtlus sinu jaoks. Miks sa ei või mulle öelda, kus see küla on, ja ülemusi pikalt saata.“
„Ilmselt sa ei tunne inimesi, kelle heaks ma töötan.“
„Pole vajagi. Mina eiran ülemusi kogu aeg. See pole üldse raske, kui sa sellega kord ära harjud.“
„Ah nii? Kuidas see sul õnnestub tolle küla leidmisel?“ küsis Sydney pilkavalt. „Kui sa tahad sinna jõuda, siis on see ainuke viis.“
See on ainuke viis, kuidas sinna jõuda, kui kasutan Sydneyt infoallikana. Võin ju alati tagasi Ööbikusse minna ja seal passida… kuid sealt juhtlõnga saamiseks oli mul kulunud liiga kaua aega. Nüüd aga on Sydney siinsamas minu ees ja tal on info, mida vajan.
„Miks?“ küsisin. „Miks sa pead kaasa tulema?“
„Ma ei saa seda sulle öelda. Tähtis on, et nad käskisid.“
Armas. Ma vaatasin teda, püüdes mõistatada, mis toimub. Miks peaks keegi – rääkimata inimestest, kes on kättpidi moroide maailmas – hoolima sellest, kuhu üks teismeline dampiir läheb? Ma ei arvanud, et Sydneyl oleksid olnud mingid varjatud motiivid – kui ta just polnud ülimalt hea näitleja. Ent ilmselt oli inimestel, kelle alluvuses ta töötas, oma põhjused. Ent mulle ei meeldi kellegi teise pilli järgi tantsida. Samas ihkasin juba tegutseda. Iga mööduva päeva kohta tuli üks, mis kadus käest Dimitrit leidmata.
„Kui kiiresti me saame minema hakata?“ küsisin viimaks. Olin jõudnud otsusele, et Sydney on kontorirott. Varem mind jälitades ei näidanud ta üles mingeid erilisi oskusi. Kindlasti ei ole teda raske Dimitri kodulinna lähedale jõudes maha jätta.
Ta näis minu vastuse peale pisut pettunud olevat, otsekui oleks lootnud, et lükkan pakkumise tagasi ja ta pääseb konksu otsast. Ta tegi käekoti lahti, võttis taas mobiili ning klõbistas mõne minuti nuppe ja sai lõpuks mõned rongide väljumisajad. Ta näitas mulle järgmise päeva sõiduplaani.
„Kas see sobib sulle?“
Uurisin ekraani ja noogutasin. „Ma tean, kus see jaam asub. Jõuan kohale.“
„Hästi.“ Sydney tõusis ja viskas veidi raha lauale. „Näeme homme.“ Ta hakkas minema ja vaatas siis tagasi. „Oh, sa võid ülejäänud friikartulid ära süüa.“
Algul Venemaale tulles peatusin noortehostelites. Loomulikult oli mul raha, et mujal elada, aga tahtsin jääda märkamatuks. Pealegi ei olnud luksus minu esmane eesmärk. Kui hakkasin Ööbikus käima, mõistsin, et ei saanud disainerikleiti kandes seljakotituristide pansioni naasta.
Seetõttu olin nüüd luksushotellis, kus uksehoidjad avasid uksi ja kus on marmorpõrandaga vestibüül. See oli nii suur, et sinna oleks minu arvates mahtunud terve hostel. Võib-olla isegi kaks hostelit. Minu tuba oli suur ja erakordselt uhke ning mul oli hea meel oma tuppa jõudes kingad jalast ja kleit seljast heita. Taipasin ainult tillukese kahetsusvirvega, et pean Sankt-Peterburgis ostetud kleidid maha jätma. Tahtsin maal kerge pagasiga ringi rännata ja ehkki mu seljakott on suur, ei jõua ma ise väga rasket kotti kanda. Ah, olgu peale. Kahtlemata saab mõni toateenija nende kleitide pealt oma päevaraha kätte. Ainuke kaunistus, mida ma tegelikult vajan, on minu nazar – sinist silma kujutav ripats. See on kingitus minu emalt, kellele omakorda oli selle kinkinud minu isa. Kandsin seda alati kaelas.
Meie rong Moskvasse lahkub ennelõunal ja seal istume ümber Siberit läbivale rongile. Tahtsin end välja puhata ja kõigeks selleks valmis olla. Pannud pidžaama selga, kerisin end paksu teki all kerra ja lootsin, et jään peatselt magama. Selle asemel keerlesid kõik hiljutised sündmused mu peas ringi. Sydney juhtum oli veider pööre, aga sellega saan hakkama. Senikaua, kui kasutame avalikke transpordivahendeid, ei saa ta mind oma salapäraste ülemuste küüsi toimetada. Ja otsustades selle järgi, mida ta ütles meie reisi kestvuse kohta, siis kulub meil kohale jõudmiseks tõepoolest umbes paar päeva. Kaks päeva tundusid nii võimatult pikkade ja samas ka võimatult lühikestena.
See tähendab, et võisin juba mõne päeva pärast Dimitriga silmitsi seista… ja mis siis edasi? Kas ma suudan seda teha? Kas suudan minna nii kaugele, et tapan ta? Isegi kui otsustan, et suudan, kas olen tõega nii osav, et Dimitrist jagu saada? Samad küsimused, mis olid mind viimased kaks nädalat vaevanud, tulid mind ikka ja jälle piinama. Dimitri oli mulle õpetanud kõike, mida tean, ja nüüd on temast strigoile omaste kiirete refleksidega saanud tõeline jumal, kelleks ma teda naljatamisi nimetasin. Mul on täiesti reaalne võimalus surma saada.
Kuid praegu ei ole muretsemisest mingit kasu ja kella vaadates avastasin, et olin peaaegu tund aega ärkvel olnud. See ei ole hea. Ma pidin olema parimas vormis. Seetõttu tegin midagi, mida ma poleks tohtinud teha, kuid mis aitas alati muremõtteid peletada – suuresti sellepärast, et see tähendas kellegi teise pähe tungimist.
Libisemine Lissa teadvusse nõudis minult ainult veidi keskendumist. Ma ei teadnud, kas suudan seda teha teineteisest väga kaugel olles, ent avastasin, et see oli samasugune protsess, nagu oleksin seisnud tema kõrval.
Montanas oli ennelõunane aeg ja Lissal ei olnud täna tunde, sest oli laupäev. Ära olles olin väga kõvasti vaeva näinud, et püstitada meie vahele vaimseid tõkkeid, blokeerides täielikult tema ja ta tunded. Nüüd tema sees olles olid tõkked maas ja ta tunded tormasid minust tõusulainena üle. Ta oli vihane. Tõeliselt marus.
„Miks ta arvab, et tal pruugib vaid sõrmega viibata ja ma lähen, kuhu tema tahab ning millal tahab?“ urises Lissa.
„Sellepärast, et ta on kuninganna. Ja sellepärast, et sa sõlmisid kuradiga kokkuleppe.“
Lissa ja ta kallim, Christian, lamasklesid kooli kiriku pööningul. Niipea, kui taipasin, kus nad viibivad, oleksin äärepealt ta peast lahkunud. Neil kahel oli siin üleval olnud liigagi palju „romantilisi“ kohtumisi ja ma ei tahtnud kohal olla, kui hakatakse teineteisel riideid seljast rebima. Õnneks – aga võib-olla ka mitte – andis Lissa ärritus mulle märku, et täna ei seksita, kuna Lissa on pahas tujus.
Tegelikult oli see isegi irooniline. Nende osad olid vahetunud. Lissa vahutas vihast, samas kui Christian hoidis end vaos, püüdes Lissa pärast rahulikuks jääda. Noormees istus põrandal, toetudes
