style="font-size:15px;"> Norman Joplingi olemuslugu, mis avaldati Record Mirroris järgmisel neljapäeval, ületas Giorgio suurimadki lootused.
Sellal kui džäss tõmbub koomale, ohkavad kõikvõimalike noortele mõeldud muusikaürituste korraldajad kergendatult, et neil on õnnestunud leida midagi selle asemele. Loomulikult käib jutt rütmibluusist. Ja on otse uskumatu, kui palju on rütmibluusiklubisid ühtäkki justkui maa alt välja karanud.
Kew Roadi jaamahotellis pilluvad allasurutud noored uues „džunglimuusikas” end nii, nagu nad vana džässi hillitsetud päevil ealeski ei teinud.
Ja punt, mille rütmis nad väänlevad ja keerutavad, on Rolling Stones. Võib-olla pole te neist kuulnud, ja kui elate Londonist kaugel, siis pole see ka ime.
Aga jumala eest, te kuulete neist! Rolling Stonesi saatus on saada suurimaks rütmibluusibändiks, kui see muusikastiil vaid edasi õitsema jääb …
Ajalehes, mida luges iga viimane kui muusikatööstuse talendikütt ja agent ja mänedžer, ei saanuks teha tundmatuile muusikuile veel mõjusamat reklaami. Nagu Norman Jopling meenutab, oli mõju silmapilkne. „Record Mirror jõudis West Endis müüki ühe paiku päeval. Kella neljaks oli mulle helistatud kolmest plaadifirmast ja uuritud: „Kust me need kutid kätte saame?”” Jopling proovis veel midagi arutada, kuid nagu Peter Jones, nii mõistis temagi hästi, et need kutid on nüüd tõepoolest kindlalt kätte saadud.
3.
„COME ON, MINA OLEN SINU JA SINA OLED MINU”
Juba üheteistaastasena oli Andrew Loog Oldham parandamatu glamuurisõltlane. Kui teised poisid lugesid koomiksiraamatuid või vahetasid tikutopsietikette, jalutas Oldham Soho tänavail ja hingas naudinguga sisse kohviubade, salaami, striptiisi ja algelise rock’n’roll’i hõngu. Nii lummav kui see kant oligi, kahvatus kõik selle lumma kõrval, mille ta oli avastanud iseendas. Juba päris noorest east peale nägi ta oma elu kui eepilist filmi, kus ta on ühtaegu peakangelane ja andunud publik. „See oli ainus moodus, kuidas ma suutsin end sundida hommikuti kooli minema. Väravast väljudes nägin enda ümber kohe kuulsusesära sähvima löömas …”
Tema nimi, mis hilisemail aastail tundus iseloomustavat nii tüüpiliselt selle kandja kujutlusvõimet, oli tegelikult algupärane. Andrew Loog Oldham oli 1944. aastal Saksamaal pommituslennul hukkunud hollandi päritolu Ameerika lennuväeohvitseri poeg. Väljaspool abielu sündinud laps sai mõlema vanema nimed. Tema hollandi päritolu võis alati aimata ta roosaka jume, õlgkollaste juuste ja heledate silmade järgi, mis oma lühinägeliku pilguga andsid Oldhamile – isegi siis, kui igast tema poorist tulvas ülbust ja solvanguid – püüdliku poisikese ilme.
Erainternaatkoolis, kuhu ema ta saatis, sai ta esimese õppetunni, kuidas panna kujutlusvõime tulu teenima. Seda Oxfordshire’is Witneys asuvat kooli juhtis endine sõjaväeohvitser, uljas kuju, kelle sagedane äraolek oli kuulduste järgi seotud äärmiselt tähtsa valitsustööga. Tegelikult oli ta tingimisi vabastatud eksvang, kes liikus mööda maad ringi, asutas väikseid koole, kogus õppemaksu kokku ja kadus siis jäljetult. See direktor oligi Andrew Loog Oldhami esimene õppetund: kui sul on küllalt jultumust ja stiili, saad sa hakkama enam-vähem kõigega.
1955. aastal oli roosa jumega Hampsteadi koolipoiss Soho kuulsas kohvikus 2 I’s tuttav kuju. Uksehoidja Norah teadis teda hästi ja lubas ta trepist alla skiffle’i-keldrisse, ilma et oleks võtnud talt ettenähtud üht šillingit. Tal oli juba toona popkangelaste asjus iseäralik maitse: näiteks roheliste juustega ja kiprunud Wee Willie Harris või Ameerika stiilis rocker Vince Taylor, kes sai hiljem kuulsaks Prantsusmaal. „Rock’n’roll’is võlus mind alati seksuaalsus … seksuaalsus, mille kohalolu enamik inimesi ei aimanudki. Nagu näiteks Everly Brothers. Kaks sarnase näoga ja sarnase soenguga kutti. Mõte oli selles, et nad laulavad koos mõnele tüdrukule, aga tegelikult laulsid nad teineteisele.”
Umbes kolmeteistkümnendast eluaastast alates nägi Oldham ennast sulamkujuna, kelles ühinesid kaks kangelast, keda oli kehastanud tema ekraani-iidol, lihvitud, pisut kahetise karakteriga Laurence Harvey. Ta tahtis olla Harvey moodi Joe Lampton, hoolimatu töölisklassist pärit tegelane filmist „Tee ülesmäge”. Samavõrd tahtis ta olla „Expresso Bongo” lakkamatult latrav juudi hangeldaja, kes kammis oma Itaalia jakis ja keigarlikus viltkaabus Soho tänavaid ja otsis võimalust ükskõik mille pealt teenida.
Kuueteistaastaselt lahkus ta Wellingborough’ kolledžist, olles teinud eksamid kolmes aines – inglise keeles, usuõpetuses ja väidetavasti ka täpsuslaskmises –, ning hakkas endale kohe maailma teed rajama, just nagu Laurence Harvey oli ette näidanud. Esimese asjana marssis ta Chelseasse Mary Quanti boutique’i ja küsis seal mis tahes tööd. Mary Quant ja tema abikaasa Alexander Plunkett-Green olid blondist noorukist ja ta häbitust jultumusest võlutud. Nad olid nõus pakkuma talle juhutööd ja teekeetja- ning käskjalakohta.
Ta töötas Mary Quanti juures kogu selle aja, kui moelooja rabavalt lihtsad mustvalged kleidid, lühikesed seelikud, meremehekaelused ja suured kikilipsud pöörasid aegamisi pea peale haute couture’i ja muutsid pöördumatult terve Londoni välimust. 1962. aasta veebruaris tutvustas seni hall ja tuim Sunday Times oma esimese värvilise numbri põhjalikus artiklis Quanti rõivaid, mida kandis uus noor modell Jean Shrimpton. Seejuures ei olnud fotograafiks mitte tavapärane keskealine kõrgseltskonna kiibitseja, vaid noor mees nimega David Bailey, kes oli pärit Londoni East Endist, ja mis veelgi hämmastavam – ei üritanudki seda varjata. Selles esimeses „seltskonnarubriigi” loos, nagu Sunday Times seda nimetas, ei mainitud muidugi sõnagagi Andrew Loog Oldhamit, kuid tema oli ikkagi rõõmus. „Ma olin seal, kus tahtsingi olla: tähtede juures.”
Ainus viis, kuidas saavutada ka ise tähestaatus, nagu ta vaimus kujutatud stsenaariumi järgi pidi juhtuma, oli hakata poplauljaks. Tõigal, et ta ei oska laulda ega mängida ühtki pilli, polnud vähimatki tähtsust. Mitu kuud järjest kiusas Londoni agente ja mänedžere üks blond prillitatud ebamusikaalne nooruk, kes esines varjunimede Chancery Laine ja Sandy Beach all.
Rügades päev läbi Mary Quanti heaks ja öösel Soho Flamingo klubi kelnerina, pani ta nii palju kõrvale, et sai sõita Prantsuse Rivierasse. Seal töötas ta mitu kuud mereäärsetes kohvikutes ja vaateakende kujundajana. Ühtlasi haudus ta koos kahe vabakutselise ajakirjanikuga välja oma esimese suure rahategemisskeemi. Plaan oli röövida rikas pärijanna. Andrew pidi hoidma teda uimastatuna Monte Carlo korteris, sellal kui ajakirjanikud müüvad loo Londoni Daily Expressile. Nad ütlesid, et lugu saaks pikantse järje, kui Andrew abielluks hiljem pärijannaga. Seda tahtis ta vägagi teha. Õnnetuseks kukkus plaan kokku üsna pea pärast seda, kui tüdruk, kes muide sugugi ei tõrkunud, oli viidud Monte Carlo korterisse. Tema isal oli Briti valitsuses sõpru, kes keelasid ametlikult ajakirjandusel sel teemal mida tahes avaldada. Nii kustus Andrew Loog Oldhami lootus saada inimröövijana või kelmi seelikukütina üle kogu maa kuulsaks.
Londonisse naastes sai ta tööd Leslie Frewini kirjastuses, mis pakkus sissepääsu ilmselgelt glamuursesse suhtekorraldusmaailma. Ta lahkus Frewini juurest ja liitus PR-firmaga, mille klientide hulka kuulus ka poplaulja Mark Wynter. Nägus, kiharaisse koolutatud juustega ning tüüpilises ameerikalikus stiilis isikupäratu Wynter näis järgivat seda vääramatut teed, mis lõppes pärast paari edetabelilugu mõne armetu väikse-eelarvelise filmiga. Üks Oldhami ülesandeid oli saata teda Twickenhami stuudios ning jagada temaga lähedal asuvas hotellikeses magamistuba. „Mark tõusis hommikuti väga vara ja hiilis vannituppa pesema, raseerima ja soengut sättima. Seejärel puges ta uuesti voodisse. Pisut hiljem tõusis ta istukile ja ütles: „Noh, Andrew, on aeg stuudiosse minna.” Ta oli kindel, et minu arvates ta tõusebki alati sellise hoolitsetud välimusega. Mu meelest oli see hiiglama tore, sest just seda maine eest hoolitsemine tähendabki.”
Kõik lauljad ja bändid, keda Oldham
