on jääda nendega ja näha maailma.”
1963. aasta 7. juuni „Thank You Lucky Stars” pakkus Briti teismelistele tavapärast vaatemängu: artistid, kes esitasid – tihti ebatäpselt – oma plaadi palu, jäid suuresti rikkaliku lavabutafooria varju ning muusikat lämmatas eellindistatud tüdrukutekisa. Esinemisjärjekorras esimene oli kuueteistaastane Helen Shapiro, kes oli oma puhvis soengu ja volangidega kleidis nii üles löödud, et nägi välja nagu neljakümnene. Inglise trio Viscounts esitas oma versiooni uuest Ameerika hitist „Who Put the Bomp?”. Uusi singleid hindas kaks DJ-d, Pete Murray ja Jimmy Henney, kes tegid oma tööd hilistes kolmekümnendates meeste huvituse ja totaka alpusega, ning kohalik tütarlaps Janice Nicholls, kelle muutumatu otsus „Ma hindan selle viiele” – ehk tema Birminghami dialektis „Maa indan sellä viiälä” – sai üle kogu maa käibefraasiks.
Rolling Stones kui esinemisjärjekorras viimane pälvis kõige lihtsama kaheosalise etteaste, mille lavakujunduse moodustasid suured mängukaardikujud. Mick seisis madalal nelinurksel alusel Briani ja Billi selja taga. Keith, kes oli pandud toolile istuma, ja Charlie trummide taga olid profiilis. Nende esinemine kestis kokku vaevalt poolteist minutit. Samal ajal kui kaamerad liikusid edasi-tagasi ja nende kõrvus kaikus eellindistatud kiljumine, üritasid peeneruudulistes sametkraega jakkides rollingud kõigest väest olla tavapärane popgrupp.
Kui saade jõudis järgmisel nädalavahetusel eetrisse, oli see poolteist minutit väga paljudele vaatajatele liiast. Saate lõppedes ummistusid telejaama telefonid vihastest kõnedest, milles protestiti, et „Lucky Stars” näitas säherdust kasimata bändi, ja loodeti, et neid ei kutsuta enam tagasi.
Rolling Stonesi esiksingli arvustused muusikapressis polnud kuigivõrd paremad. Kõige entusiastlikum oli Record Mirror, kes kirjutas „bluusilikust kommertsbändist, mis võib väikest viisi edetabeleissegi jõuda”. Popile keskendunud Disci ja New Musical Expressi arvates polnud „Come On” ei liha ega kala: ei Mersey biit ega imporditud Ameerika ballaad. Nii vähe kui raadios singlit üldse mängiti, kõlas see jõuetu ja verevaesena. Kuu aega pärast avaldamist oli lugu New Musical Expressi edetabelis kahekümne kuuendal kohal – kõigest koha võrra kõrgemal kui kolm kuud varem välja tulnud biitlite singel „From Me to You”.
Ainus märkimisväärne avalik tähelepanu – peale saate „Thank You Lucky Stars” muidugi – teeniti tänu Giorgio Gomelsky sõbralikule iseloomule. Giorgio polnud rollingutele oma väljapuksimise pärast sugugi vimmane, vaid lükkas neid endiselt oma ajakirjanikest sõpradele ette. Pärast pikka veenmist õnnestus Richmondi meelitada Daily Mirrori üsna kogenud popmuusikaajakirjanik Patrick Doncaster, kes pidi kirjutama Crawdaddy klubist, Rolling Stonesist ja ka uuest bändist nimega Yardbirds, keda Giorgio oli toetama hakanud.
13. juuni Mirroris ilmunud terve lehekülje pikkuses loos kirjeldas Doncaster nähtut liigagi hästi. Ind Coope’i pruulikoda, kes ei olnud seni teadnudki, missugust tralli tema omandil korraldati, tõstis Giorgio Gomelsky lõpuks jaamahotelli tagaruumist välja. Pärast seda kogunes Crawdaddy klubi Richmondi spordikeskuses lageda taeva all. Rolling Stones, Yardbirds, Cyril Davies ja Long John Baldry mängisid ragbiväljakul peatribüüni vastas, kus neid kuulas kuni tuhatkond promeneerivat inimest.
Eric Easton töötas samal ajal selle nimel, et lükata Rolling Stones pead tõstvale biitgrupile ettenähtud teele: saata nad lohutule popartistide ühistuurile. Kui arvestada nende singli nigelat edetabeliseisu, siis polnud Eastoni poolt sugugi niru saavutus korraldada nad 29. septembril algavale ülemaalisele tuurile, mille tõmbenumber oli kuulus Ameerika bänd Everly Brothers ja üks artiste oli ka rollingute endi rütmibluusiheeros Bo Diddley.
Väljavaade oli küllalt peibutav, et sundida Mick Jaggerit viimaks otsustama, mis suuna ta soovib oma elule anda. Veel pärast seda, kui Rolling Stones oli sõlminud Deccaga lepingu, ebales ta ikka muusika ja Londoni Majanduskooli vahel, tahtes hoida kõik valikud valla, nii et ülejäänud rollingud said peagu sama pahaseks kui Joe ja Eva Jagger ning koguni ähvardasid temast loobuda, kui ta ei saa tuurile tulla. Nii läks Mick Jagger LSE personaliametniku juurde ja teatas, et jätab kooli pooleli. Tema üllatuseks ja kergenduseks ei tehtud talle mingeid takistusi. „Ametnik ütles, et kui tahan, võin hiljem kooli tagasi minna. See oli hämmastavalt lihtne.”
12. augustil ilmus Rolling Stones viimast korda kodusele Richmondi murukamarale, kui esines Evening Newsi toetatud rahvuslikul džässi- ja bluusifestivalil koos Acker Bilki, Cyril Daviese ja Long John Baldryga. See pidi jääma nende viimaseks Londoni kontserdiks enne ühistuuri koos Everly Brothersiga. Eric Eastoni strateegia järgmise sammuna oleks nad lükatud enam-vähem igaõhtuste tantsuõhtute oravarattasse säärastes East Anglia pärapõrgu linnades nagu Wisbech, Soham, Whittlesey ja King’s Lynn.
Kogu selle ebatavaliselt märja suve jooksul oli brittide huvi keskendunud aina kohuvale skandaalile, mille keskmes olid konservatiivse partei minister John Profumo ja tema kahekümne kahe aastane armuke Christine Keeler ning nende loole järgnenud jälgid paljastused ajakirjanduses, mille kohaselt oli tooride koorekiht seotud prostituutide, Mayfairi kupeldajate, väljapressijate ja väidetavasti lausa Vene spioonidega. Ometi kord jättis Briti ühiskond mõneks ajaks kõrvale pahakspanu oma hukkaläinud noorsoo pärast ja arutles selle üle, et juhtivad ministrid on andunud avalikult pahedele, et „kuni” kaheksa ülemkohtu kohtunikku on seotud seksiorgiaga, et ühel ihaldusväärsel Londoni piduõhtusöögil oli silmapaistev poliitik seisnud laua ääres, üleni alasti, näo ees mask ja kaelas rippumas silt „Kui mu teenused teile ei meeldi, siis piitsutage mind”.
Vastupidi Profumole, Christine Keelerile, Stephen Wardile ja Mandy Rice-Daviesele olid teismelised hõivatud palju tervemate ja positiivsemate mõtetega. Seda, missugused need mõtted täpsemalt on, uuris järjekindlalt Londoni kommertstelekanal Associated-Rediffusion, kes plaanis uut nädalalõpu popmuusikasaadet, millega lüüa üle „Thank You Lucky Stars”. A-R kavandas oma saate nimeks „Ready, Steady, Go” ja selles pidi enneolematul moel olema kaalukas roll publikuga ühevanustel inimestel. Saate produtsent Elkan Allan kuulas isiklikult ära kõik töölesoovijad, küsides neilt sama küsimuse: „Mis te arvate, mis läheb meie maa noortele kõige rohkem korda?”. Tööle võeti Cathy McGowan, kes oli vastanud lihtsalt „riided”.
Just publik – kes ei olnud sunnitud toolidesse nagu seni säärastes saadetes, vaid rüseles kõrge laega mitmetasandilises stuudios – ja selle riided näitasid teed uuele popstiilile ja moele, mis muutus peagu sama kiiresti kui esikümnehitid. Hipsteripüksid, alt laienevad teksad, nahktagid, op-kunsti võtmes kleidid, tüdrukute Quanti stiilis poisipead, poiste biitlite moodi soengud kihasid ümber Cathy McGowani ja keset nimme varjamata jäetud teletehnikat. Õhustik oli nagu mõnel menukal peol ja esinejaist jäi mulje, justkui oleksid nad sattunud lihtsalt läbi astuma. See oli õhkkond, mida kujundas mõjusalt saate reedeõhtune tunnuslause „Siin algab nädalavahetus”; see oli tunne, mis kajas vastu miljonites, kes kuulusid sesse moekasse klubisse, mille liikmestaatuse ainus kriteerium oli vanus alla kahekümne ühe.
Rolling Stonesi suureks meelehärmiks veetsid nemad needsamad reedeõhtud Ian Stewarti väikebussis teel Hertfordshire’i, Bedfordshire’i või Cambridgeshire’i. Eriti ärritas neid mõte, et biitlid, lihtsad põhjast pärit kutid, olid uue Londoni valitsejad, sellal kui nemad ise olid pagendatud provintsi. Bill Wyman nõudis endale Stew’ bussis alati juhi kõrvalistet, et teda ei tabaks merehaigus, mis olla teda kimbutanud juba lapsepõlvest saati. Palju aastaid ei taibanud teised, et Bill napsas seda juttu rääkides lihtsalt parima istekoha.
„Ready, Steady, Go” jäi Whittlesey, Sohami ja Wisbechi kontserdi- ja tantsusaalidest kaugemale, kui kujutlusvõime suudab kanda: tuuletõmbesed võlvsaalid täis viiekümnendate stiilis tukaga poisse ja kellukakujulistes kleitides tüdrukuid. Rolling Stonesi rütmibluusi repertuaarile reageeriti nõutuse, kui mitte otsese vaenulikkusega. Paremini laabus asi siis, kui nad tulid välja popsouli stiilis Ameerika lauludega: Leiberi ja Stolleri „Poison Ivy” ning Arthur Alexanderi „You Better Move On”. Ja ehkki „Come On” oli saanud
