Arden, sõna otseses mõttes hirmuäratav tegelane, võistlesid selles, kummal õnnestub müüa paremini ühistuure, millel esines korraga mitu hitte vorpivat artisti. Andrew Loog Oldham liitus mõneks ajaks Ardeniga, aga vallandati, kui ta oli kutsunud ajakirjanikud vaatama kinotoole, mis olid ühe eriti menuka ühistuuri ajal nugadega puruks sälgatud ja naisterahva uriinist läbi ligunenud.
Seks ajaks oli ta juba tuntud tegelane Birminghamis Aston Roadil paiknevates ABC-TV stuudiotes, kus võeti üles saadet „Thank You Lucky Stars”. 1963. aasta veebruaris vaatas ta pealt, kuidas biitlid tutvustavad oma plaati „Please Please Me” esimest korda kogu maa publikule. Hiljem läks ta Brian Epsteini juurde ja pakkus end tema firmasse NEMS Enterprises artistide esindajana tööle. Juhtumisi valmistuski Brian Epstein parasjagu areenile lükkama veel kaht Liverpooli punti: Gerry and the Pacemakers ja Billy J. Kramer and the Dakotas. Ta oli nõus võtma Andrew Loog Oldhami kahekümne viie naelase kuutasu eest neid turundama.
Selle töö muutis mõnevõrra keeruliseks tõik, et Epsteini heaks töötas juba Londonisse kolinud liverpoollane Tony Barrow, kelle ülesanne oli koostada Beatlesi pressiteateid ja plaadiümbrisetekste. Uue korralduse järgi pidid Barrow’ vastutada jääma ametlikud pressimaterjalid, sellal kui Oldham hoolitseks oma äsja asutatud suhtekorraldusfirmaga selle eest, et ajalehed avaldaksid Beatlesist artikleid. Biitlid ise, keda Epstein kontrollis jäägitu kiivusega, jäid alati õrritavalt kättesaamatuks. NEMS-is oli Oldhami töö lükata edetabeleisse Gerry Marsden ja Billy J. Kramer.
Oldhami reisid põhja olid küll jahedad ja täiesti glamuuritud, aga vähemalt ühes mõttes tõusis neist ka suurt tulu. Manchesteris kohtus ta noore agendi Tony Calderiga, kes esindas selliseid kohalikke punte nagu Hollies ja Wayne Fontana and the Mindbenders. Manchesteri bändid olid hakanud kasu lõikama Londoni rahuldamatust janust Liverpooli Mersey biidi järele. Ka Tony Calder võttis Oldhami tööle oma firmasse Kennedy Street Enterprises. „Tundus, nagu mängiksin mingit lauamängu. Epsteini ja NEMS-i kaudu olin saanud endale Liverpooli. Nüüd tuli mulle kätte ka Manchester.”
Kui Oldham sattus 1962. aasta algul töö asjus juhuslikult kokku Ameerika plaadiprodutsendi Phil Spectoriga, pööras see pea peale tema ettekujutuse omaenda seni veel üsna sihitu saatuse kujundamisest. Sinnamaani olid popmuusikas kuulsust ja au pälvinud üksnes esitajad: esmajoones lauljad, siis staarkitarristid ja lõpuks bändid. Vähimatki tuntust, mitte tunnustustki polnud teeninud plaadikompaniide inimesed, kes seisid ka kõige suuremate hittide plaadistamise taga. Phil Spector oli neist esimene, kes sai sama kuulsaks kui artistid, keda ta salvestas. Tema isikupärane ja ainulaadse stiiliga produtsenditöö oma keeruka mitmerealise salvestuse efektide ja õõnsa kajaga sai tuntuks kui „Spectori helimüür”.
Phil Spector kehastas nüüdsest kõike seda, milleni Andrew Loog Oldham ihaldas isegi jõuda. Too oli loonud endast poolenisti gangsteri tüüpi tegelase, kes sõidab ringi tumedate klaasidega limusiinis, ümberringi hirmuäratavad ihukaitsjad, pintsaku hõlmad pungitamas. Kui Spector oli Londonis, sõitis Andrew Loog Oldham temaga mööda linna ringi ja uuris innukalt, kuidas oli Spectoril õnnestunud säärast edu saavutada. Oodatud tehnilist laadi vihjete asemel pudenes Spectorilt kõigest üks killuke, mis oli Oldhamile toona paras pettumus. Spector rääkis, et kui Oldham peaks kunagi sattuma mõnele plaadistamist väärt pundile, siis ei tohi ta mingil juhul lasta neil salvestada plaadikompanii stuudios, vaid tuleb üürida sõltumatu stuudio ja müüa lint hiljem plaadikompaniile. Sel moel jääb kontroll sulle ja sa teenid rohkem raha.
1963. aasta aprillis oli Beatles oma looga „From Me to You” kõikides edetabelites esikohal. Gerry and the Pacemakers oli lauluga „How Do You Do It?” teine. Sellega oli otsa saamas ka Oldhami töö NEMS-is ja ta asus otsima midagi uut, millega teenida oma kakskümmend viis naela kuus. Kui ta helistas Record Mirrori toimetusse – see oli ta tavapärane komme vihjeid koguda –, kuulis ta Peter Jonesi laulmas kiitu tundmatule pundile, mille õnn pidi tänu Norman Joplingi ülistavale artiklile kohe-kohe pöörduma. Seda juttu kuuldes taandusid Oldhami vaimus nii poplaulja kui ka tema suhtekorraldaja ning seal joonistus välja kujutlus täiesti uuest iseendast.
Kohe esimesel pühapäeval sõitis Oldham Richmondi. Jaamahotelli kõrval kitsal teel nägi ta poissi ja tüdrukut, kes olid sooja kevadõhtu hämaruses välja tulnud. Ei Mick Jagger ega tema pruut Chrissie Shrimpton märganud Andrew Loog Oldhamit sel lihtsal põhjusel, et nad tülitsesid raevukalt.
Crawdaddy pakkus tol õhtul kõike muud kui seda metsikut vaatemängu, mida oli kirjeldanud Norman Jopling. Giorgio Gomelsky oli sõitnud isa surma tõttu Šveitsi. Ilma Giorgiota, kes oleks klubisse elu puhunud, valitses seal loid meeleolu. Rolling Stones mängis taas oma vanal puritaanlikul moel: istudes poolringis baaritoolidel. „Polnud mitte mingisugust lavalikkust,” räägib Oldham, „lihtsalt see bluusi juurte värk … „Siin ma olen ja nii ma mängin.” Aga ikkagi oli mulle selge, mida ma nägin. See oli seksuaalsus. Ja ma olin oma konkurentidest võib-olla nelikümmend kaheksa tundi ees.”
Kannatades täiesti tavatu häbelikkushoo all, ei läinud Oldham sel esimesel õhtul bändiga vestlema. Kogu oma jultunud iseteadlikkuse juures mõistis ta, et tema positsioon ei võimalda tal endal asuda tegutsema popgrupi mänedžerina. Suhtekorraldajana pakkus ta tugiteenust, kasutades kellegi teise antud telefoni ja kirjutuslauda. Ta ei tuleks isehakanud mänedžerina toime, kui poleks ühendatud tuurikorraldajate, muusikalevitajate ja plaadikompaniide talendiküttide võrgustikku. Ta taipas, et midagi pole teha, avastust tuleb jagada.
Esimene vaistlik valik oli ta enda PR-klient, kes oli juhtumisi ka Briti kõige kuulsam popmänedžer. Oldham läks Brian Epsteini juurde ja rääkis, et mõtleb NEMS-ist lahkuda, sest on leidnud suurepärase bändi ja tahaks nüüd proovida selle asju korraldada. Sestap pakkus ta tehingut: pisukese kontoriruumi ja väikese algrahastamise eest saaks Epstein viiskümmend protsenti Rolling Stonesist. Kuid Epstein arvas, et Beatlesi ja teiste Liverpooli puntidega on tal niigi küll ja rohkem, millele mõtelda. Niisiis loobus ta võimalusest juhtida korraga kaht bändi, millest kujunesid juba mõne aja pärast kõigi aegade suurimad supergrupid.
Seejärel otsis Oldham abi Eric Eastonilt, agendilt, kes tegeles selliste peavoolu artistidega nagu kitarrist Bert Weedon, laulja Julie Grant ja kõrtsipianist Mrs Mills. Endine elektriorelimängija, tasase loomuga prillitatud Easton näis sobivat kõigeks muuks kui ühe karvase rütmibluusibändi hooldajaks. Sellegipoolest oli ta nõus minema Oldhamiga neid järgmisel pühapäeval kaema, ohverdades selle nimel koguni oma lemmiktelesaate „Sunday Night at the London Palladium”.
Oldham vaatas nüüd teist korda kohmetu, venivahuulse, lotaka tudengipulloveriga vokalisti selja taga „bluusi juurte värki” mängivat Rolling Stonesi. Esinemise lõpul väljendas Easton, kes tegeles veel ka elektriorelite laenutamisega, parimal juhul kõige ebamäärasemat kahevahelolekut. Oldham läks pundi trummari, nukra näo ja moekate riietega poisi juurde ning küsis, kes on nende juht. Charlie Watts osutas Brian Jonesile. Oldham mäletab, kui otsustavalt välistas Brian Jones tema jutuajamise Micki või Keithiga. „Brian oli üks väga veider tegelane, nagu väike Walesi poni oma suure pea, laia keha ja lühikeste jalgadega. Aga tal oli uskumatu külgetõmme. Ta tegi nii, et sa pidid talle otsa vaatama.”
Sellele õhtule järgnesid mõned kohtumised Eric Eastoni Londoni kontoris, kus ettevaatlik agent ütles, et ta võib Rolling Stonesi heaks ehk üht-teist teha, kuid ei luba midagi. Üks eraviisiline loominguline ettepanek Oldhamile tal siiski oli: Mick Jaggeri hääl ei pruugi olla küllalt tugev, et paljudele järjestikustele kontserdiõhtutele vastu pidada. Ja kui jutt läks Brianile, nende juhile, siis ta tundus olevat küllalt võimekas, et Mick välja vahetada. Ent põhjustel, millest ta isegi veel päris hästi aru ei saanud, oli Oldham veendunud, et vokalist on asendamatu.
Sellal kui Easton töötas üldstrateegia kallal, lõi Oldham kuue rollinguga tihedad sõbralikud suhted, mis oleksid võinud ta vanema kolleegi ettevaatlikuks teha. Tegu oli tõepoolest täiusliku enesemüümisega, milles see üheksateistaastane nooruk segas osavalt kokku jultumuse ja vaistu. Ta jättis Brianile, Mickile, Keithile, Stew’le
