tegemata lisas, et nad ei vaja produtsenti. Neil juba on üks, nimelt Andrew Loog Oldham.
Oldham ei olnud unustanud nõuannet, mis oli talle pudenenud Phil Spectori limusiini sügavustest. Lihtsalt kokku võttes seisnes nõuanne selles, et kogu materjal, mis salvestatakse plaadikompanii stuudios, jääb plaadikompanii omandiks. Kui salvestada Rolling Stonesi sõltumatult ja anda seejärel emasalvestis plaadikompaniile plaatide tootmiseks ja levitamiseks, säilitaks Oldham autoriõiguse ja üksiti võtaks Deccalt kontrolli selle üle, mida bänd linti võtab. Säärane ettepanek oli Suurbritannia plaadistamisajaloos enneolematu. Oldhami tingimuste vastuvõtmine kinnitab, kui meeleheitlikult igatses Decca paisata areenile uut Beatlesit.
Päikeseprillid, mis varjasid Andrew Loog Oldhami pealtnäha nii süütut pilku uute mornide äripartnerite eest, olid teine Phil Spectorilt laenatud nõks. Oma vaimus kerivas filmis nägi ta end juba Inglise Spectorina – sama kuulsana ja sädelevana kui kes tahes tema hoole all olev artist. Niisiis kuulutas Oldham, kes polnud seni veel kordagi salvestusstuudiosse sattunud, Dick Rowe’le ja Deccale, et Rolling Stonesi esimene singel valmib tema ainujuhtimise all.
Väga lihtne oli üürida Olympic Studios viienaelase tunnitasu eest salvestusruume. 1963. aasta 10. mail saigi Oldham kokku kuue rollinguga ja pisut segaduses helirežissööri Roger Savage’iga, kelle teenus oli lepingus paika pandud.
Oldham oli käskinud rollingutel valida nende endi arvates oma viis parimat laulu. Tema asi oli otsustada, mis lugu läheb singli A-poolele ja mis B-le. See osutus siiski märksa keerukamaks probleemiks, kui ta oli ette kujutanud. Rolling Stonesi parimad lavapalad olid „Roll Over Beethoven”, „Dust My Blues”, „Roadrunner” – rütmibluusi klassika, mis oli nüüdseks nii laialdaselt teistegi bändide repertuaaris, et sel polnuks kommertsedetabeleis peagu mingit lööki.
Lõpuks valiti A-poolele Chuck Berry lugu „Come On”, mille nad olid salvestanud juba IBC stuudios. Rolling Stonesi esituses seisnes selle peamine väärtus vähetuntuses. Vähesed Berry Briti fännid olid kuulnud originaalversiooni tavatult kummalise huumoriga sõnu ja veidrat rumbarütmi. B-poolele, mis ei pidanud olema nii kaubanduslik, pandi samuti juba IBC-s salvestatud lugu, Willie Dixoni „I Want to Be Loved”.
Rolling Stones kulutas umbes kolm tundi, et „Come On” saaks uue lihvitud kuju, kuid ometi jäi selles kõlama ebakindlus ja söakusetus. Chuck Berry äraspidisest rumbast olid järel ainult rutakad kitarrid ja bass, millesse pikiti suupilli ohkivaid riffe. Samamoodi ei jäänud Mick Jaggeri esituses palju alles algupäraste sõnade ägedusest ja meeleheitest. Seal, kus Chuck Berry kirus „üht lolli jobu”, oli Jaggeri arvates mõistlikum laulda „üks rumal semu”. Ent hoolimata suurimast muutusest, tänu millele sai suurt osa laulust korrata, kestis lõplik lugu ikkagi vaevalt minut ja nelikümmend viis sekundit.
Produtsendina pidi Andrew Loog Oldham jälgima aina stuudio seinakella ja tusatsema, et jälle on tund kulunud ja järjekordsed viis naela läinud. Viimane partii lõpetati pisut enne kuut õhtul. Tahtmata kulutada veel viit naela, ütles Oldham, et see sobib, ja hakkas stuudiost välja minema. „Aga mis miksimisest saab?” küsis helirežissöör hämmeldunult. Phil Spectori Briti variant ei teadnudki, et kui lugu on linti võetud, tuleb selle eraldi salvestatud vokaal- ja instrumentaalosad kokku miksida. „Sina miksid,” teatas Oldham muretult. „Ma hüppan hommikul läbi ja võtan lindi kaasa.”
Tulemus jäi isegi pärast miksimist 1963. aasta popsingli üsnagi tagasihoidlikust standardist kaugele. Nii väitis Dick Rowe ja rollingud nõustusid sellega. Nad olid nüüd Rowe’ga innukalt nõus, et singel tuleb Decca oma stuudios ja kogenud helimeeste järelevalve all ümber salvestada. Seal küündisidki „Come On” ja „I Want to Be Loved” viimaks sellise standardini, mis rahuldas nii muusikuid kui ka Rowe’d. Siis aga otsustati minna välja ikkagi IBC-s tehtud versiooniga. Avaldamiskuupäevaks määrati 7. juuni.
Rolling Stones oli nüüd Decca artist, osa sellest talentide maailmast, kuhu kuulusid Little Richard, Tommy Steele, Duane Eddy ja Buddy Holly. Ja ehkki Eric Easton töötas nende tulevase karjääri nimel, jäi nende olukord muus mõttes üsna samasuguseks kui enne. Nad mängisid endiselt samades klubides – Giorgio Crawdaddy, Marquee, Ken Colyeri Studio 51 – sama napi raha eest. Isegi viimati nimetatu, see varasem folgipuritaanide pesake, oli nüüd pühapäeva pärastlõunati rahvast nii tuubil täis, et tüdrukud jõudsid tualettruumi ainult sel moel, et nad tõsteti üle inimeste peade.
Ühel pühapäeval oli Studio 51-s säherdune trügimine, et Shirley Arnoldi nimeline tüdruk minestas. Ta toodi bändi riietusruumi rollingute ja nende noore mänedžeri hoolitseva pilgu alla. Shirley oli kirglik bluusifänn, kes käis toona ühe teise rütmibluusi pundi, Downliner Secti liikmega. Ta sattus vestlema Oldhamiga, kes tegi talle pärast paariminutist jutuajamist ettepaneku hakata korraldama Rolling Stonesi looteseisundis fänniklubi. „Ütlesin, et võtan selle ette. Sellest ajast peale ulatas Andrew mulle aeg-ajalt umbes kolmsada rahakaarti, mille tüdrukud olid tellimuse eest saatnud, ja ütles: „Aja need korda.””
Samal ajal valmistus Decca lennutama oma uut saavutust avalikkuse ette samasuguse hoo ja tulevärgiga, mis iseloomustab pärastlõunast riigiametnikku. Decca strateegia – nagu kõik muugi – tuli otse peadirektori kabinetist. Sir Edward Lewis ei uskunud avalikustamise jõudu. Tema kogemuse järgi tõid rohkem sisse artistid, kelle eraelu oli tundmatu. Näiteks kui kuulsa bigbändi juhi Ted Heathi surm jäi tema arvestatava Ameerika publiku hulgas suuresti märkamata, plaadistas Decca tema orkestriga edasi, jättes mulje, justkui juhiks seda endiselt Heath.
Nagu Andrew Loog Oldham teadis oma pressiesindajaajast, oli olemas ainult üks kindel viis, kuidas suruda tundmatu pundi esiksingel üleriigilisse edetabelisse. Bänd peab esinema ABC-TV ülimenukas laupäevaõhtuses saates „Thank You Lucky Stars”.
Õnneliku juhusena oli selle saate – ja ka BBC sama mõjuka „Saturday Clubi” – juht Brian Matthew Eric Eastoni klient. Kahjuks aga oli Matthew suhtunud Rolling Stonesi seni halvakspanuga, kritiseerides Mick Jaggeri laulmisstiili ja nende üldist räpakat olemust. Et saada kutset saatesse „Thank You Lucky Stars”, pidid rollingud sättima end raamidesse, mille Beatles oli kõikidele popgruppidele ette seadnud. Nad pidid kandma ühtesobivat esinemisriietust ning nägema välja viksid ja viisakad.
Ükskõik kui suurt raevu rollingud seetõttu ka tundsid, seda leevendas nende kirglik soov pääseda telekaamerate ette. Et bändi Matthew’le ja tema produtsendile Philip Jonesile esitleda, lasid nad meisterdada endile säärase ühetaolise ja nunnu väljanägemise, et see sobinuks pigemini kooripoistele. Nad kandsid lühikest peeneruudulist pika nööbirea ja sametist poolkraega jakki. Jaki juurde kuulusid ümarate kraenurkadega särk ja kitsas lips ning biitlite stiilis kõrge kontsa ja terava ninaga saapad. Kogu kupatuse oli välja valinud ja kinni maksnud Eric Easton ning see teenis heakskiitva noogutuse kõigilt peale nende, kes pidid end neisse rõivaisse nööpima. Ent alandus tasus kuhjaga ära. Rolling Stones kutsuti 7. juunil ehk singli avaldamispäeval seda saatesse tutvustama.
Sellega muutused ei piirdunud. Keith Richardsile käis üle mõistuse, kui tal kästi loobuda s-ist oma perekonnanimes, et anda sellele „popilikumat kõla” – nagu Cliff Richard.3 Ian Stewart, Rolling Stonesi klaverimängija, autojuht ja lõunaeinetalongidega varustaja, jäeti esinemiskoosseisust välja. Andrew Loog Oldham oli otsustanud, et kuus inimest on ühe bändi kohta liiga palju. Ja Stew oma pöetud pea, jämedate käte ja võitlushimulise näoga nägi välja „liiga normaalne”, et sobida Oldhami vaimus vändatavasse filmi.
„See kõik ei käinud just eriti viisakalt,” meenutas Stewart. „Lihtsalt avastasin ühel päeval, et kõigil teistel on esinemisriided, aga mul mitte. Keegi neist isegi ei maininud seda mulle – peale Briani. „Sa oled ikka bändi liige, Stew,” korrutas ta mulle. „Sa saad endiselt kuuendiku tuludest, ma luban sulle.””
Kuid rollingud ei heitnud Stew’d siiski
Edaspidi kasutataksegi originaali järgides nimekuju Richard, mida pruukis aastaid ka Keith Richards ise, kui ta oli isaga tülis ega suhelnud temaga.
