laul.” Lugu mängiti ette kaks korda kiiremini kui Holly algupärand ja iga stroofi järel lõikas sesse Brian Jonesi hinkuv suupill.
1964. aasta jaanuari lõpus Regent Soundi stuudios toimunud „Not Fade Away” salvestamine kujutas endast juhtumit, mis oleks Dick Rowe sarnastes plaadikompanii asjameestes õudu tekitanud. Oldham ja Rolling Stones olid leidnud ideaalse viisi, kuidas pääseda Rowe ja kõigi teiste Decca inimeste vahelesegamisest. Nad salvestasid õhtuti ja öiti ega alustanudki enne, kui kõik plaadikompanii mehed olid juba ammu oma turvalises äärelinnavillas linade vahele pugenud.
„Not Fade Away” lindistati viimaks stuudios peetud joomapeo kõrghetkel, kui rollingute ja Oldhamiga olid ühinenud Phil Spector ja kaks Holliese liiget, Alan Clarke ja Graham Nash. Hiljem astus läbi veel Ameerika laulja Gene Pitney, kes tõi kaasa hiiglasliku brändipudeli. Loo lõppversioonis tegid taustalauljaina kaasa kaks Holliese meest ja Phil Spector, kes raputas marakat, mis moodustaski peamise rütmipartii. Spector klopsis kokku ka B-poole loo „Little by Little”, Jimmy Reedi laulu „Shame, Shame, Shame” pastiši, visates selle Mick Jaggeri abiga mõne minutiga koridoris valmis. „Little by Little” salvestamine kujutas endast lihtsalt jämmimist, milles osalesid kitarr, suupill, Gene Pitney mängitud klaver ja Jaggeri vokaal ning marakas. Seda katkestas aeg-ajalt tolategemine, kui Jagger imiteeris jämetsedes Decca pealikku Sir Edward Lewist ja Phil Spector improviseeris nilbet retsitatiivi pealkirja all „Andrew’s Blues”.
4. veebruaril ilmus Beatles New Yorgi Kennedy lennuväljal oma lennukist viie tuhande pealise halava ja kiljuva rahvahulga ette, kes põdes toda Euroopa viirust, mille kohta New York Post oli ennustanud, et see ei levi mingil juhul Ameerikasse. Kui nad astusid neli õhtut hiljem täiesti uskumatuna näiva 3500-dollarise tasu eest üles NBC saates „Ed Sullivan Show”, vaatas neid 70 miljonit inimest ehk 60 protsenti Ameerika televaatajaist.
Biitlite Ameerika-vallutamine lennutas nad tavalise popi orbiidilt kaugemale. Suurbritannias kiitsid kunagised needjad ja hukkamõistjad neid nüüd kui hindamatuid ekspordiedendajaid. Nende nimi omandas peagu talismaniväärtuse ja kindlustas ajakirjanduse tähelepanu igaühele, kes võttis neist juttu teha. Parlamendiliikmed, kõrgaadel, peapiiskopid, koguni kuningliku perekonna liikmed ise rääkisid muudkui Beatlesist. Teismeeas fännidele, kelle vanemad olid end paaril viimasel aastal nende silmis narriks teinud, pakkus selline asjade käik loomulikult rahuldust. Samal ajal aga muutis avastus, et oma iidoleid jagatakse nüüd ema ja lausa vanaemaga, popmuusika ühtäkki üpriski taltsailmeliseks.
Ühelegi emale ega vanaemale ent ei meeldinud 27. veebruaril avaldatud singel, mis ronis edetabelis korraga nii rõõmu- kui ka vaenutõugete toel aina kõrgemale. Rolling Stonesi öised pummelungid ühes Holliese ja Phil Spectoriga olid andnud tulemuseks lärmi, mis pani end juba oma esimeste kaootiliste marakahelidega maksma – ühelt poolt tänu ilmselgele hitimaterjalile ja teisalt sellega, et loos puudus vähimgi kangelas- või eeskujupoos. Üldiselt usutakse, et just Phil Spectori osalus muutis Rolling Stonesi kokkukõla võrreldamatult paremaks: kitarrid olid teravamad, suupill toorem, üldmulje nagu väike peale vajuv helimüür.
Üleriigiline ajakirjandus tabas uue moeröögatuse kähku ära ehk teisisõnu võttis omaks Andrew Loog Oldhami ettesöödetud vaatenurga. „Nad näevad välja nagu poisid,” kirjutas Daily Express, „kelle iga enesest lugupidav ema lukustaks vannituppa. Kuid Rolling Stonesile – viiele noorele karmile kahvatu palge ja lohaka soenguga, Londonist pärit muusikategijale – ei lähe korda, mida arvavad emad … Sest nüüd, kui Beatles kuulub kõikidele vanuserühmadele, on Rolling Stones võtnud endale teismeliste häälekandja rolli.”
Aegamisi sai järjest selgemaks, et rahvahulgad, kelle biitlid olid läinud aastal kokku meelitanud, olid käitunud võrreldes uue teismeliste hääle järgijatega vägagi mõõdukalt. Veebruaris alanud rollingute kolmandal tuuril jõudis iga etteaste tõelise märulini, mis ei piirdunud kinotoolidesse aheldatud tüdrukute kiljumisega, vaid päädis mod’ide ja nende stiilivaenlaste – motomeeste – spontaansete kaklustega. Teised bändid olid sellistel juhtudel haaranud kallihinnalised kitarrid embusse ja lasknud lavalt kähku jalga. Aga Rolling Stones mängis edasi. Eriti Brian Jones armastas jälgida küdema hakkavat tüli ja lisada sellele peenelt hagu, nõksatades kergelt pead ja kõristades ergutavalt tamburiini. Suuresti just seesugustest Briani võtetest õppiski Mick Jagger, kuidas väikse õrritava liigutuse abil saab publiku tavapärasest kiljumisest kurjakuulutav ulg. Temagi hakkas sellega katsetama: libistas seljast oma lühikese Itaalia stiilis jaki ja keerutas seda sõrme otsas nagu strippar stringe.
Rolling Stonesi teleesinemised saadetes „Lucky Stars” ja „Ready, Steady, Go” olid esile kutsunud vihakirjade tulva. „Kogu teie kamp,” kirjutas tüüpiline kirjasaatja, „tuleks korralikult puhtaks pesta ja seejärel teie juuksed maha lõigata. Mul ei ole midagi popmuusika vastu, kui seda laulab mõni kena puhas poiss nagu Cliff Richard, aga teie olete häbiplekk. Teie räpakas väljanägemine võib rikkuda kogu meie maa teismelisi …”
Iseäranis üks iseloomulik joon neis teleesinemistes oli pannud Briti täiskasvanuid ehmunult tagasi põrkama. Biitlid olid kõigi oma moppsoengute juures siiski alati hoolikalt pügatud ja sätitud. Rollingute juuste, nende pikkuse, nende lopsakuse, nende metslasliku vormitusega võrreldes jätsid biitlid vägagi siivsa mulje. Pärast varaviktoriaanlikku ajastut ei olnud noori Briti mehi nähtud juustega, mis ripuvad allapoole kaela ja keerduvad üle särgikrae, varjates poolenisti silmi ja kõrvu. Rahvale, kelle kollektiivses mälus püsis ikka veel tugevasti sõjaväestatud elu kogemus, märkisid rollingute juuksed otsekui marutõbist räpasust. Ja loomulikult äratas täiskasvanud Britannia hääl üles kõikvõimalikud isehakanud korranõudjad. Üleriigilise juuksurite liidu esimees tegi ettepaneku pakkuda järgmisele menukaimale popbändile tasuta juukselõikust ning – tüürides juttu ka desinfitseerimise ja täitustamise poole – lisas: „Kõige hullem on Rolling Stones. Üks neist näeb välja nii, nagu oleks tal peas kollane sulgedest tolmuhari.” Brian Jones oli hingepõhjani solvunud, sest tal oli sel ajal kombeks pesta oma äsja kuldseks värvitud juukseid keskeltläbi kaks korda päevas ja ta oli rollingute seas teeninud ära hüüdnime härra Šampoon.
Kõik Rolling Stonesi ründajad uskusid siiralt, et nad on osa protsessist, mille lõpus mõistetakse need ilged väikesed tõusikud haudvaiksesse unustusse. Väga palju väärikaid kodanikke võtnuks asja märksa rahulikumalt, kui nad vaid mõistnuks seda, mida oli 1964. aasta algul taibanud Andrew Loog Oldham: mida raevukamalt täiskasvanud Rolling Stonesi ründavad ja mõnitavad, seda innukamalt toetavad ja armastavad neid teismelised fännid.
1964. aasta kevadest alates rollingute teemal kirjutatud lehelood annavad tunnistust, et Oldhami riuklik plaan kujundada neist tumedate jõudude, nurjatuse, mässulisuse ja ohtlikkuse sünonüüm kandis hästi vilja. Lehereporterid olid toona enamasti keskealised mehed, kes ei teadnud popmuusikast suurt midagi ja olid sestap Oldhami ette söödetud fraaside üle väga rõõmsad. Peagu iga artikkel algas nii: „Neid kutsutakse Suurbritannia kõige koledamaks bändiks …” Teistes lugudes kirjeldati ajakirjanike küsimustest ärritunud rollingute kommet kiskuda oma silmalaud alla ja suruda nina üles – see oli nende ühisversioon Brian Jonesi Nankeri-grimassist. Oldhami üheks suurimaks saavutuseks võib ehk pidada Melody Makeri pealkirja „Kas teie lubaksite oma tütrel Rolling Stonesi liikmega kohtama minna?”. Neist sõnust sai peagu kogu rahva seas levinud kinnisväljend, mida kasutati alati, kui Rolling Stonesi oli näidatud televisioonis. „Kas teie lubaksite oma tütrel temaga abielluda?” küsisid inimesed üksteiselt, või siis: „Ja emad kahvatuvad …”
Fännidele esitleti neid samal moel nagu Elvis Presleyt kümmekond aastat varem: mässajad, kes osutuvad toredateks kuttideks, kui nendega lähemalt tutvuda. Koguni nii autoriteetne tegelane nagu Jimmy Savile tunnistas oma People’is ilmuvas arvamusveerus, et „nad on suurepärane ja lustakas seltskond, kes riietub vabal ajal väga puhtalt ja maitsekalt”. Oldham hoolitses selle eest, et nad teeksid kõike, mida fännid ootavad: poseeriksid noorsooajakirjade värvivaestel plakatitel ühesugustes nahkvestides või hüppaksid tolatsevas Beatlesi-stiilis üheskoos
