bluusi varasalve kuuluvate palade assortiid: Chuck Berry „Carol”, Bo Diddley „Mona”, Jimmy Reedi „Honest I Do”, Willie Dixoni „I Just Wanna Make Love to You”. Kuid ikkagi ei leidnud nad küllalt palju lugusid ning olid sunnitud lisama Keithi ja Briani pikki instrumentaallõike palasse „Can I Get a Witness?”, kus elektriorelil tegi kaasa ka Ian Stewart. Lisati koguni üks lõbus looke, „Walkin’ the Dog”, kus Mick Jagger matkis meisterlikult Rufus Thomase pungissilmset lustakust. Sel esimesel albumil oli Jagger lihtsalt bändi laulja, kes astus õigel hetkel kõrvale ja lasi teistelgi oma osa mängida. Ometi oli igas silbis, mis ta laulis, tunda tuleviku Jaggerit. Märgid olid juba näha, kõige selgemini Slim Harpo loos „I’m a King Bee”, seksuaalsest kirest lõõmavas aeglases bluusis, kui ta laulab ümber taru sumisevast mesilaskuningast, keel ja huuled etendamas sama tähtsat rolli kui sõnad ja muusika.
Albumi ümbris oli Oldhami suursaavutus. See oli biitlite albumi „With The Beatles” kuulsa mustvalge foto häbitu laen, kuid ühe erinevusega – mis oli üksiti olnud Oldhami ja Decca kujundusosakonna pikaleveninud vaidluse allikas. Beatlesi epohhi looval albumiümbrisel oli olnud nagu ikka ka pealkiri ja bändi nimi. Oldham aga käis peale, et Rolling Stonesi ümbrisel ei tohi olla mingit avaldust peale pildi enda. Viis rollingut seisid küljetsi, põrnitsedes kaamerasse nii tumedast varjust, et nende peente riiete nööpegi pole õieti näha. Ostja pidi ise teadma, kes nad on, ja uurima lähemalt noid nägusid, et näha seal animaalset süngust või poeetilist tundlikkust. Ka aastakümneid hiljem mõjub kujundus moodsana, selle jultumus ikka veel eneseteadlikult uuenduslik. Tagaküljel on siiski järgitud tavasid: lugude pealkirjad, fotod ja Oldhami kirjutatud tutvustustekst, mis algab nii: „Rolling Stones on rohkem kui bänd. See on eluviis …”
Albumi avaldamispäevaks oli juba 100 000 eksemplari ettetellimise korras ära müüdud. Beatles – nagu Oldham juubeldades osutas – oli saanud oma debüütalbumile „Please, Please Me” ainult kuus tuhat eeltellimust. Ja ta kahjurõõm aiva kasvas, kui Rolling Stones asus muusikaväljaannete edetabeleis järjest üles ronima, surudes biitlite plaati „With The Beatles” aina allapoole. Loomulikult jättis Oldham seejuures tähelepanuta, et biitlite album oli olnud edetabeleis juba eelmise aasta novembrist alates. Ükskõik kuhu ta läks, ükskõik kellega kokku sai, ikka tõi ta kuuldavale sellesama võiduhüüatuse: „Rollingud on biitlid üle löönud.”
London (AP). Ameeriklased, seadke end valmis.
Beatlesi jälgedes on teele asunud teine laine karvaseid ja vihaseid kitarri mängivaid britte.
Nad nimetavad end Rolling Stonesiks ja teisipäeval saabuvad nad New Yorki. Üks Rolling Stonesi vihkaja on nende kohta ütelnud: „Nad on Beatlesist räpasemad ja karusemad, ja mõnel pool on nad Beatlesist populaarsemad.”
Räägib Mick Jagger: „Ma vihkan hommikust ülestõusmist. Tühi kõht ei vaimusta mind ka just ülearu.”
Keith Richard: „Inimesed arvavad, et me oleme metsikud ja taltsutamatud. Aga see pole tõsi. Ma ütleksin, et kõige tähtsam asi meie juures on see, et me oleme iseenda parimad sõbrad.”
Brian Jones näib teistest enam riideid armastavat. Ta väljendab oma filosoofiat nõnda: „Oleneb sellest, mida ma parasjagu tunnen. Mõnikord kannan väga toretsevaid rõivaid nagu seesama satsiline särk siin. Teine kord kannan täiesti igapäevast värki. Ma kulutan hulga vaba aega asjade ostmisele.”
Seejärel ta lisab: „Ega palju muud polegi ju teha.”
Sugugi ainult teisel pool ookeani ei valitsenud nende esimese Ameerika-reisi asjus kahtlevad meeleolud. Ka rollingud ise ei olnud 6. juunil Heathrow’ lennuväljalt õhku tõustes kogu selle plaani üle sugugi rõõmsad. Nad teadsid suurepäraselt, et kui biitlid olid neli kuud varem Ameerikasse jõudnud, siis ainult tänu singlile, mis oli Billboardi edetabeli esikohal korralikult kanda kinnitanud. Nende enda esimene USA singel, „Not Fade Away”, mille teisel poolel oli „I Wanna Be Your Man”, jõudis hädavaevu Billboardi esisajassegi. Üksnes Andrew Loog Oldham püsis kõigutamatu. Ta meenutas neile, et Beatlesil oli võtnud kaks aastat ja kolm läbikukkunud singlit, et Ameerikas läbi murda. Oldham uskus, et tänu lepingutele ja oma jultumusele paneb ta asjad palju kiiremini liikuma.
Rolling Stonesi ei plaanitud Ameerikas tutvustada mitte piire ületavate rütmibluusimeestena, vaid – nagu see oli sõnastatud nende Ameerika debüütalbumi alapealkirjas – „Inglismaa uusimate hitimeistritena”, miska kasutati varjamatult ära seda pöörast janu Briti popmuusika järele, mille oli esile kutsunud Beatles ja mis oli nüüdseks kasvanud liiga suureks, et seda suutnuks rahuldada biitlid üksi. Ses niinimetatud Briti invasioonis järgnes Rolling Stones bändidele, keda nad ise kogu hingest põlgasid: Herman’s Hermits, Billy J. Kramer, Searchers. „Kõigil, keda me nii väga vihkasime, paistis Ühendriikides minevat palju paremini kui meil,” meenutab Bill Wyman. „Neil olid edetabeli tippu jõudnud plaadid, nad olid teinud edukaid tuure ja häid teleesinemisi. Meid ei paistnud midagi sellist ees ootavat. Pole siis ime, et olime teel sinna masendunud.”
Nii vähe kui ajalehed nende Ameerikasse saabumisest üldse juttu tegid, toetusid nad kõik Associated Pressi (AP) loole – et Rolling Stonesi kõige iseloomulikum omadus on nende peagu kujuteldamatu räpasus. Ainus erand oli Vogue, ajakiri, mis nautis toona Diana Vreelandi palangulist toimetamisperioodi. Vogue pühendas terve lehekülje David Bailey fotole Mick Jaggerist, kes vaatab suuri silmi kuhugi ülespoole, näol poisilik sarm ja lust. „Londoni asjatundjate seas on tähelepanu võitnud tõsine noor mees nimega Mick Jagger,” teatab Vogue. „Brittide silmis on Rolling Stonesil äraspidine pulbitsev seksapiil, mis väljendub eeskätt bändikaaslaste ees seisvas Jaggeris … Ta lummab naisi ja heidutab mehi … sootuks erinevalt Beatlesist, märksa hirmutavamalt.”
Kui rollingud maandusid 2. juunil John F. Kennedy lennuväljal, avanes seal pilt, mis oli haledalt läbinähtav katse kujundada sündmusest samasugune kuulus saabumine, nagu oli neli kuud varem olnud biitlitel. Rahvahulk – pigem sajad kui tuhanded – karjus üsnagi jõuetult, kui rühm tütarlapsi koos nelja sümboolselt pikakarvalise vanainglise lambakoeraga lähenes saabujaid tervitama. Kisa lõppes juba enne, kui rollingud sisenesid terminali, kus neid uurivate USA tolli- ja immigratsiooniametnike jahmatuse järgi võinuks arvata, et nad on Vogue’i püsilugejad. Need esimesed sammud sünteetilisel punasel vaibal vallandasid igast küljest hädaldamise, mis kordus edaspidi aina suurema põlguse ja pahakspanuga peagu igas osariigis: „Miks te ei võiks oma pagana juukseid ära lõigata?”
Kuna neil polnud ühtki hittsinglit, osutas nende Ühendriikide plaadikompanii üsnagi kasinat abi. Andrew Loog Oldhami ülesandeks jäi lavastada midagi, mis meenutaks ligilähedaseltki Beatlesi kuulsusrikast vangistust Plaza hotellis. Ta korraldas järgmise päeva Londoni Daily Mirrorisse loo, mille järgi olevat Rolling Stones barrikadeerinud end ühte Manhattani hotelli – märksa kuulusetumasse –, sest küünekääridega relvastatud tüdrukud ähvardavat neilt juuksesalke lõigata. Selle kena loo ent rikkus uudisteagentuuri foto Brian Jonesist, kes vantsis avaras siidsärgis ja käisteta boolerojakis mööda Broadwayd, pälvimata põrmugi rohkem tähelepanu kui kes tahes veidrik, kellega võis keskpäeval keset Manhattanit kokku sattuda.
Rolling Stonesi Ameerika teledebüüdi tarbeks ei suutnud Oldham korraldada midagi paremat kui Les Crane’i segasevõitu vestlussaade, mille otsekui kuutõbine võõrustaja sepitses säherdusi sügavmõttelisi küsimusi nagu „Poisid, teil kõigil on erinevad riided – kuis nii?”. „Sest me oleme kõik erinevad isiksused,” vastas Mick Jagger lohaka koolipoisihääldusega, mida ta oli otsustanud kasutada teisel pool Atlandi ookeani.
Lugu läks veel kehvemaks kaks päeva hiljem Los Angeleses, kus Rolling Stones astus üles Dean Martini telesaates „Hollywood Palace” ning jagas seal eetriaega tsirkuseelevantide, akrobaatide ja üleslöödud libakauboidega. Kuna saade salvestati ette eraldi lõikudena, ei saanud rollingud teada, et Dean Martini stsenaarium kubises katseist teha nende arvel nalja. „Nende juuksed ei ole
