style="font-size:15px;"> Seevastu lääneranniku popmuusikavennaskond tervitas neid väga sõbralikult ja pakkus kasulikke õppetunde. Phil Spectori hoolealustena pälvisid nad ses New Yorgi järel maailma tähtsuselt teises plaadistamispealinnas vipivastuvõtu. Kui nad salvestasid Londonis singlit „Not Fade Away”, oli Spector soovitanud Oldhamil korraldada nad nii kiiresti kui võimalik mõnda Ameerika stuudiosse. Kontsertide kõrval oligi neile nüüd kinni pandud salvestusaeg Hollywoodi RCA-s ja hiljem Chicagos Chess Recordsis, neissamus stuudiois, mida kasutasid ka Chuck Berry, Muddy Waters ja enam-vähem kõik bluusiisandad, keda nad olid eales imetlenud.
Üks lääneranniku häid sõpru oli Sonny Bono, keda ootas õige pea ees kuulsus koos oma naise Cheriga, kes ent sel ajal oli veel lihtsalt tarmukas suhte- ja kontserdikorraldaja. „Sonny tuli meile lennujaama vastu, seljas ülimoekad rõivad: triibulised püksid ja kaelarätid ja kilinad-kulinad,” räägib Oldham. „Rollingud polnud kunagi varem selliseid riideid näinud. Kui Sonny avas auto pakiruumi, oli seal hunnikute kaupa plaate, umbes tuhat. Seegi käis üle meie mõistuse. Inglismaal ei olnud iialgi võimalik näha plaate sel moel – kui neid veeti edasimüüjatele.”
Läänerannikult siirdus Rolling Stones üritusele, mis ei olnud mitte esmajoones kontserdituur, vaid pigem rida juhuslikke esinemisõhtuid, mille oli Londonist organiseerinud Eric Easton, kes ei teadnud tihtipeale midagi ei õhtu kavast, kontserdi korraldajast ega esinemispaigast. Nende esimene etteaste Ameerikas toimus 5. juulil San Bernardinos. See oli vanamoeline estraadiõhtu, kus nad jagasid lava selliste artistidega nagu Bobby Goldsboro, Bobby Vee ja Chiffons. Ended näisid paljulubavad. Nad mängisid kaasesinejad kergesti üle ja seisid esinemise lõpus vastakuti kiivrites politseinikega, kes surusid tagasi sadu anuvaid kätepaare. „See oli vinge õhtu,” meenutab Keith. „Noored teadsid kõiki sõnu peast ja laulsid neid kaasa. Eriti kui me mängisime „Route 66” – nad möirgasid nagu mingi jalgpallipublik: „San Bernardino.””
Eufooria jäi lühikeseks. Järgmisel kontserdil Texases San Antonios nõuti neilt, et nad esineksid basseini kõrval, mis oli täis väljaõpetatud hülgeid. 20 000 inimest mahutaval areenil oli täidetud kõigest paarsada kohta. Daily Mirror kandis ette, et Rolling Stones oli välja vilistatud, samal ajal kui akrobaadid ja näitlev ahv plaksutati vaimustunult tagasi. Mirror osundas ühe kohaliku seitsmeteistaastase põlglikku lauset „uue Beatlesi” kohta: „Ainus, mis neil on ja meie kooliansamblitel pole, on nende juuksed.”
Nebraskas Omahas võeti „uus Beatles” vastu anekdootliku põhjalikkusega. Rolling Stonesil oli lennujaamas vastas kaheteistkümnest mootorratturist koosnev eskortsalk, kes saatis nad sireenide huilates kontserdipaika, mille 15 000 kohast oli täidetud umbkaudu kuussada. „Tollal me seda ei taibanud, aga tegelikult oli see kõik meile väga kasulik,” räägib Keith. „Inglismaal oli meil kombeks tulla lavale, teha oma neli lugu ära ja minema kõndida. Esimene Ameerika tuur aga sundis meid tõepoolest tööle. Meil oli vaja oma aeg kuidagimoodi täis mängida.”
Rolling Stones oli juba New Yorgis ja Los Angeleses paistnud küllalt pöörane. Ent Ameerika keskläänes aastal 1964 oli nende mõju sõna otseses mõttes traumeeriv. Ükskõik kuhu nad ka läksid, tervitasid neid rabavat uskumatust täis pilguga politseinikud, väikelinnade šerifid, hotelliteenindajad ja ettekandjad. „Mind pole kunagi vihanud nii paljud mulle täiesti tundmatud inimesed kui kuuekümnendate keskpaiku Nebraskas,” selgitab Keith. „Kõik vaatasid meid pilguga, mis võinuks tappa. Oli ilmselge, et nad oleksid meid hea meelega vaeseomaks peksnud.”
Reisi helge hetk pidi olema salvestussessioon Chicagos Chessi stuudios. Oldham oli kindlalt otsustanud, et ei raiska seda hindamatut võimalust mõne keskpärase rütmibluusipala peale, ning tal oligi õnnestunud leida Rolling Stonesile esmaklassiline soulilugu, mida Chessi stuudios järgmise singlina salvestada. Laul „It’s All Over Now” oli selle autori Bobby Womacki ja tolle bändi Valentinose esituses saanud väiksemat sorti hitiks. Nagu Oldham teada sai, kontrollis Womackile kuuluvat avaldamisõigust tema mänedžer, New Yorgi arveametnik Allen Klein.
Nädal varem üles võetud spektaakli tõttu saates „Hollywood Palace” tundus rollingutele, et Chicago on nende jaoks kadunud koht. Ka pärast saate salvestamist ei olnud nad aru saanud, kui põhjalikult oli Dean Martin kasutanud neid oma lopsakate naljade märklauana. Jagger läks marru, kui taipas, et neid oli haneks tõmmatud ja toladena esitletud, ning helistas otsejoones Londonisse Eric Eastonile ja röökis tolle peale, et ta oli säärase asja korraldanud. Kuid nagu Oldham rääkis, võis Rolling Stones tänu Martini käitumisele hoopiski fänne juurde võita.
Järgmisel päeval saabusid nad South Michigani puiesteel asuvasse Chessi stuudiosse. Kui nad majja astusid, sisenes nendega koos ka priske ja sõbraliku näoga neeger, kel olid ees idamaised vurrukesed. „See oli Muddy Waters,” räägib Bill Wyman. „Ta aitas meil kraami sisse tassida.”
Chessis veetsid nad kaks päeva, mis kujundasid kogu nende edasist karjääri. Salvestamist juhtis Ron Malo, kompanii helirežissöör, kes oli hoolitsenud nii mõnegi Chuck Berry ja Bo Diddley parima loo eest. Seda, mida Malo oli teinud viiekümnendail Berry ja Diddley heaks, tegi ta nüüd Rolling Stonesi heaks, rookides välja nende loomuomast lõtvust ja korratust ning keskendudes pingsalt sellele algupärasele, mida nad ise ei osanud ikka veel nähagi. Malo käe all vabanesid nad esimest korda oma rapsivast mängulaadist, kus laul ja rütmiosa olid teineteisest lahus, ning omandasid vanade bluusimeistrite autentse nurgelise stiili, kus laul ja juhtkitarr kõlavad üheskoos. „All Over Now” esimesed sekundid, kui Keith Richardi basstremolo haugatab nagu suur kuri koer Brian Jonesi kantriliku pizzicato peale, tähistab uut Rolling Stonesi kui vastupandamatut kutset tantsule.
Tuleviku mõttes oli vähemalt sama kaalukas roll ka loo meeleolul: see oli laul armastuse lõppemisest, mida Mick Jagger esitas võiduka, rahuloleva irvega nagu pääsu tüütust ja väsitavast „persekäind mängust”. Risti vastupidi valusteravale saundile kirtsutas ta ebaküpse häälega mürgiseid fraase, ise teadmata, kas nii kõneleb võitja või ohver. Suur matkija oli viimaks jõudmas iseendani.
Rolling Stonesi salvestussessiooni ajal põikas ühtelugu läbi Muddy Waters, et nendega juttu puhuda. Sama tegid veel kaks Chicago bluusi iidolit, Willie Dixon ja Buddy Guy. Kaks bluusimeest suhtusid noortesse brittidesse, kes olid andnud nende lauludele uue eluõiguse, siira heatahtlikkusega. Hiljem tuli isegi suur Chuck Berry neid üle vaatama. Rock’n’roll’i pärjatud kuningas, kes üldiselt ei suhtunud noortesse muusikutesse just erilise sümpaatiaga, sulas silmanähtavalt tänu autoritasule, mida Rolling Stones talle teenis. Ta kiitis nende versiooni palast „Reelin’ and Rockin’”, jäi vaatama nende tööd EP-laulu „Down the Road Apiece” kallal ning kutsus nad oma lähedal asuvasse koju külla.
Kui sessioon läbi sai, korraldas rõõmujoovastuses Rolling Stones Chessi hoone ees pressikonverentsi. Kümned kiljuvad neidised muutsid ürituse märuliks, mis lõppes alles siis, kui tähtis Chicago politseiametnik pressis end rollingute juurde ja lõrises: „Koristage end siit, või ma panen kogu selle kuradi jõugu luku taha.”
Nad olid olnud taas tuuril vaid päeva või paar, kui Phil Spector võttis oma New Yorgi kontoris telefoni ja kuulis Mick Jaggerit rääkimas Pennsylvaniast Hershey-nimelise linna hotellitoast. „Kõik siin,” kaebles Jagger, „on nii kuradi pruun!” Rolling Stones mängis tol õhtul linnas, mis oli nime saanud sealse peamise toote Hershey šokolaadi järgi – ning see oli suurel määral näha ka linnakese välisilmes. „Telefonid on pruunid,” oigas Jagger, „toad on pruunid, isegi need sitased tänavad on pruunid …”
Kontserdituuri viimasesse kurnavasse etappi Pennsylvania ja New Yorgi osariigis tõi vaheldust kodumaalt saabunud rõõmu-uudis. Record Mirrori aastaküsitluses oli Rolling Stones võitnud aasta bändi valimisel Beatlesit. Mick Jagger oli nimetatud parimaks bändiliikmeks. Beatles säilitas juhtpositsiooni ainult aasta parima singli kategoorias: „She Loves You” edestas õige napilt Rolling Stonesi lugu „Not Fade Away”.
