on raske ka süüdi mõista.
Paulus kalpsas voodisse tagasi. Ja juba vajuski usin aednikuõpilane noore inimese sügavasse, kosutavasse unne.
2
Kui tõusev päike end metsa kohale oli vinnanud, linnukesed Looja kiituseks laulu lõid ning virgad mesilinnud õite peal sumisesid, et seejärel mee- ja õietolmukandamiga oma pühakoja – taru poole lennata (jah, tõesti võivad nad meile usinuse poolest eeskujuks olla!), seisis Paulus kastesel rohul ja ringutas magusasti. Ta oli kenasti oma hommikupalve lugenud ja linnupetet võtnud, nüüd tuli riistakuurist aiatööks tarvilikud kõplad, rehad ja labidad võtta ning ametitööle asuda: hommikusel tunnil ju kuld suus.
Tuleb tunnistada, et kuigi Paulusele tema tööpaik – kloostriaed – igal ajal armas oli, meeldis see talle varahommikul kõige enam: mis neitsilik värskus, mis aupaklik ootusetunne! Ja kuidas see kõik hinge ülendab! Paulus lasi pilgul üle oma valduste käia.
Kloostriaed jagunes nelja ossa: ravimtaimi kasvas siin kaheteistkümnel peenral, juurviljapeenraid oli kaks tosinat, iluaed, mille tarvilikkuse üle mõned vennad kahtlust avaldasid, oli vaata et kõige suurem; ja siis veel viljapuude korrapärased read, mis üsna kloostrimüürini välja ulatusid. Oh, see oli ilus paik, siin töötamine aga selge rõõm!
Kuna taevas ju ligemale nädalapäevad vihma polnud kinkinud, pani Paulus oma aednikukärule ka kaks ämbrit ja kaelkoogud. Vett ammutas ta kloostrikaevust. Ent tuleb kohe öelda, et kastmisetööl kasutas Paulus kahte sorti vett: tavalist ja pühitsetut. Aia keskel, erilisel kõrgemal alusel trooniski suur püha vee toober, mille täitmise eest muretses alati Bonifatius ise. Seda tõi ta kloostrikiriku eesruumist panghaaval, kusjuures raske töö tüsedusele kalduva vaga mehe pealaele pärlendavaid higipiisku meelitas. Paulus pani seda, et Bonifatius end vee tassimisega vaevas, päris imeks. Mitmel-setmel korral oli ta oma abi pakkunud, ent ikka tulutult: Bonifatius selgitas, et kehaline töö temale hädasti ära kulub, kuna ta suure osa ajast oma alkeemikukojas veedab. Väävliving ja elavhõbedaaurud võivat muidu tema tervise ohtu seada. Eks see ju ka õige olnud. Püha veega ei kastnud Paulus mitte kõiki, vaid selleks just eriti väljavalitud peenraid. Neid oli nii ravim- kui ka toidutaimede hulgas, kõige enam aga siiski ehk iluaias. Just see iluaed oli juba Pauluse isa, õndsa Aabu iseäralise imestuse ära teeninud. Aap tundis Bonifatiust üsna hästi ja käis õpetatud mehega teinekord juttu ajamas. Pühitsetud vee imekspandav jõud oli Aabule sügavat mõju avaldanud; võib-olla just neid lopsakaid, lausa ehmatava ägedusega kasvavaid taimeimesid vaadates oli ta hakanud uskuma, et ristiusk tema enda uskumistest üle käib; võib-olla just siin tekkis tal soov oma esmasündinud poeg mingil moel kloostrisse haridust saama saata. Kes teab.
Paulus jäi püha veetoobri ette lugupidamisega seisma. Aga tuleb tõeks võtta, et ta siin ka häbipunast õhetavate paledega oli pidanud tammuma. Miks küll?! Aga ikka oma kunagiste patuste mõtete pärast, mis selgest ketserlusest kaugel polnud. Neist mõtetest oli nüüd üle saadud, kuid olnud nad olid, mis salata.
Ühel varasel hommikutunnil – just sellisel nagu praegu – oli Paulus leidnud tõrre peaaegu tühja olevat. Seda polnud enne juhtunud. Kui Paulus end üle tünni ääre sisse vaatama küünitas, jäi ta üsna nõutuks: püha vee ülipüha tünni põhjas märkas ta nagu mingit sodi. Pika kepiga nõu põhja urgitsedes nägi ta veepinnale tõusvat valkjat puru, munakoore-tükikesi ja koguni mingit kleepuvat, üsna sandisti just nagu virtsa järgi lehkavat soga. Mida sellest arvata? Kas pole siin kuri käsi mängus olnud?
Ehmatusega läks Paulus oma leiust Bonifatiusele teatama.
Bonifatius istus oma kolbide keskel, et valmistada aineid, mis õige imelikke nimesid kandsid: Must Draakon, Punane Lõvi, Roheline Tiiger, Hermogenese Kana ja nii edasi ja edasi. Igatahes oli Paulus sääraseid ühendusi nimetatavat kuulnud küll: tema õpetajal oli kombeks nimelt mõnikord ka üksinda üsna valjusti kõnelda. Parajasti ei kõnelnud ta aga midagi ning oli üht pikakaelalist retorti silmitsedes sügavatesse mõtetesse vajunud.
Kui Paulus ta oma segase jutuga teadusliste arutluste maailmast lahti raputas, nägi ta hea Bonifatiuse näol harjumatult tõredat ilmet… Või et Paulus on leidnud püha vee toobri põhjast mingeid aineid, mida ta ei tunne ja mida ta koguni solgiks nimetab – solk pühas vees?! Kas ei lõhna selline arvamus mitte ketserluse järgi? Ah et see aines lõhnavat kahtlustäratavalt küll?! Aga kas Paulus teab, kuidas lõhnab ketserlus?..
Kuri, väga kuri oli Bonifatius. Kui kohkunud Paulus seepeale aralt pomises, et mingit tundmatut ainet on tünni põhjas tõesti ja et tal on tekkinud kartus, kas pole see kõnts-aine äkki sinna mõne roojase vaimu poolt sokutatud – Beelzebulil on ju palju teenreid – , jäi Bonifatius tükiks ajaks vait ning jalutas, käed seljal, rahutult oma tööruumi mööda edasi-tagasi.
„Ei!” kuulutas Bonifatius lõpuks. „See pole tõsi, sest kuigi kohalikud pärismaalased väidavad, et Vanakurat kõige enam välku kardab, pelgab ta püha vee anumat veel palju ja palju enam.” Põrgujõudude vahelesegamine nii pühas paigas – seegi oletus kõnelevat taas … nojah, ketserlust sai siin juba nimetatud, ütleme siis – tölplusest. Tölplus kui selline olevat samuti üks kategooriaist, mis erilist andeksandmist ei pälvi, kuid sellest hoolimata tulevat seda siiski vähem karmilt hukka mõista, kuna… Mõttekäigu lõppu ei suutnud kohkunud aednikuõpilane enam jälgida.
Seepeale istus Bonifatius kõrgele peenejalalisele pukktoolile ataanori ees. Tool naksatas valuliselt Ja Bonifatiuse sõnadeski oli muret ning meelepaha:
„Sina, Paulus, mu poeg, oled otsekui kits, kes missal koori hulka on pugenud ja koguni apsiidile roninud, kust ta oma tobedate silmadega Kristlikku kogudust jõllab. Nörritav on see pilt! Õigupoolest tuleks sind, Paulus, pikemaks ajaks üksikkongi sulgeda, et sa seal oma jumalakartmatute ning põrgujõududesse ülemäära uskuvate arvamiste üle põhjalikult järele mõelda saaksid „Ma olen nõus… Alandlikus meeles,” pomises Paulus.
„Sa oled nõus? Väga armas. Aga mille üle sa seal järele mõelda oskaksid?!”
Paulus vaikis.
„Vaata!” jätkas Bonifatius. „Mina olen küll teadusemees, kuid ennekõike ikkagi vaimulik. Ja kõik minu tööd ja tegemised, mis ma siin ruumis, nagu ka need, mis ma meie aias korda saadan, on pühendatud üheainsama eesmärgi täidesaatmiseks: ma teenin Kõigevägevamat ja pakun maailmale üha uusi tõestusi tema võimust, ülimast tarkusest ja ettenägelikkusest…”
Bonifatius neelatas ning pühkis tahmase tiiglitõstmislapiga oma kõrget laupa, ent tahm pudenes tema vaimujõust lugu pidades otsemaid maha ning ei määrinud vend Bonifatiust mitte. Paulus aga kuulis end selle ülla tunnistuse kinnituseks „aamen” lausuvat. „Sina, Paulus, oled oma uudishimus juhtumisi jõudnud tarani, millest sa vaevalt küll üle suudad ronida. Sinu praeguse harimatuse juures oleks see sulle ka ohtlik: tarataguse aia viljad on sulle veel söögiks kõlbmatud, kuna sinu aju neid veel seedida ei jõua. Sa oled nagu vast emapiimast võõrutatud laps, kelle väeti mao need vürtsitatud praed, mida küps mees rahuga maitsta võib, hoopis rikki ajavad ning koguni tema elu ohtu seavad.”
Õpetatud mehe sõnad ei jõudnud tõepoolest päriselt Pauluse arusaamiseni: millist tara Bonifatius silmas peab? Kas nende kloostriaia tara? Ja miks peaks ta sellest üle ronima, kui ka värava kaudu võib sisse astuda? Ning inimese aju seedimisevõimest polnud aednikuõpilasel samuti selget ettekujutusi. Ent ta kuulas nagu üksainus suur kõrv.
„Patuses maailmas on palju uskmatuid ja ketsereid, veel enam aga nõrgausulisi. Kallis poiss, kas sa suudad ette kujutada, et on neidki, kes õnnistatud vee imevõimus kahelda julgevad?! (Paulus lõi risti ette – komme, mida Bonifatius ülemäära tihedasti ei soovitanud pruukida.) Jah, ma olen neid kohanud ning mõnd niisugust õpetatud meest lähemalt tundnudki. Üks neist, kes spagüürilistes
