– siis saavad nad tugevad; vanal kuul tehtud jalavarjud seisavad kauemini, vanal kuul raiutud haod põlevad hästi; vanal kuul lõigataksa ka küüsi, et nad liialt jõudsasti ei kasvaks.
Aga ka uuel kuul on omad headused. Uuel kuul tehtud katused peavad vihmadele paremini vast kui vanal kuul tehtud; noorel kuul tehakse ka luudi – need pühivad kirbud toast välja. Muidugi pole temal, Paulusel, tossusakramendist aimu, aga ta arvab, et ka täipeletamiseks peaks uus kuu parem olema… Veel rääkis hoogu sattunud Paulus, noore kuu ajal kasvatab vihm pikad juuksed see pani Bonifatiuse tasakesi muigama ja oma pea lage silitama. Kuid Paulus ei saanud enne pidama kui päris sündsusetu asja välja ütles: saarlaste jutu järgi tuleb noorel kuul ka kosja minna – siis seisab noorik kaua värske. Mida tegi Bonifatius selle peale? Ta vaatas Paulust pika pilguga, ei lausunud sõnakestki, ainult ohkas…
Päike oli nüüd juba kõrgele tõusnud ning Paul otsustas keskhommikule minna. Ta laskis armastav pilgu üle oma kätetöö käia ning korjas tööriistad kärusse kokku.
Kui Paulus Bonifatiuse tööruumist läbi astus, kargas spagüüriliste teaduste harrastaja mantelahju juurest püsti ning ulatas talle karmil ilmel tema pihlapuise täivangimaja.
„Mis asi see on? Mida pean ma sellest arvama? See asjandus oli sinu sängi ees põrandal maas…”
„Ma … seesamune … et…” venitas Paulus, „ma otsustasin nendest lahti saada.”
„Mõte pole laita. Kuid tunnista nüüd üles, kes on sinu vihamees! Kes on sulle liiga teinud?”
Paulus kinnitas Jumala nimel, et tal pole, vähemasti siin kloostris küll, ühtki vihameest.
„Aga sul on ju plaanis need kellelegi sokutada? Huvitav, kellele, sest siin Loojale meelepärases paigas on neid loomakesi küllaga kõikjal? Isegi abtiss pole neist lõplikult lahti saanud.”
Mis jäi Paulusel muud üle, kui tunnistada, et tal on plaanis need loomakesed ei kellelegi muule kui Vanapaganale endale toimetada.
„Vanapaganale?! Ja mis peab see ebaselge päritoluga isand, kes on tuntud Beelzebuli kauge sugulasena, veidi debiilsena küll, see tähendab nõrga aruga…”
„Päris Saatanale jääb ta kaardimängus alla jah,” ruttas Paulus kinnitama.
„Ohoh?! Ja kust sina seda tead?”
„Küla räägib…” venitas Paulus.
„Mhmm… Aga ütle, Paulus, kuidas kavatsed sa oma täid – neid oli muuseas üheksa, ja mul läks tükk aega pärast loendust, et nad sesse puust vanglasse tagasi korjata – tollele Vanapaganale toimetada. Ja miks just üheksa?”
„Üheksast aitab. Teised lähevad pärast ise järele. See ju teada asi… Aga kas auväärt Bonifatius siis tõesti ei tea, kust TEDA leida võib?”
Auväärt Bonifatius ei teadnud seda mitte. Nii targa mehe selline rumalus kiskus Pauluse suu naerule. Ta selgitas, et kõik, kes tahavad Vanapaganaga kokku saada, peavad neljapäeva öösi – hea, kui veel täiskuu juhtub olema – ristteele minema. Sinna võib ka kingi, või mis talle tahetakse anda, lihtsalt niisama maha jätta. Ainult veretilgad, kui krati tegemine plaanis, tuleb talle küll isiklikult peole tilgutada. Mõni kavalam külamees olla küll ka punase marjasahvtiga Vanapoisi ära petnud.
Nüüd rääkis Bonifatius, et ta Vanapagana-sugustest ka mitmel pool mujal maailmas kuulnud on. Ainult eriti raevukad demonoloogid-sofistid ei tahtvat neid – küllap vist rassistlikel kaalutlustel – hästi tunnistada. Need mehed on nimelt väga truud klassikalisele Beelzebulile. Ent nüüd, valgustatumal ajal, ei sobi nähtavasti enam nii kitsarinnaline olla – teiste rahvaste suveräänseid kurivaime tuleks tunnustada vähemalt de facto.
Seepeale tegi Bonifatius ühte oma kaustikusse sissekande Vanapagana ja täide kohta.
„Jah, aga miks too härrasmees, kui nii väljendada võib, just ristteid eelistab?” päris ta.
Paulus jäi vastuse võlgu.
„Küllap armastab ta valikuvabadust,” mediteeris Bonifatius poolvaljult. „Iseenesest kiiduväärt joon. Ainult et usk, nagu peaks just ristteedel see kõige suurem valikuvabadus olema, osutab küll teatud piiratusele. Klassikalise Demiurgi antipood tunneb end küll kõikjal vabalt.”
Bonifatius oli leebunud. Ta andis pihlapulgakesed taas Paulusele ning arvas, et toimetatagu need pealegi mõnel neljapäeval paharetile. Ja küll oleks tore, kui täid tõesti siinmail pärast seda väheneksid. Kas ehk ei tasuks koguni abtissi ruumides – muidugi salaja – seda metoodikat proovida? Ehk aitab?
„Kindel mis kindel. Meie saime kodus neist vaevajatest kah sel kombel lahti. Aap viis ristteele ja asi ants.”
Bonifatius kuivatas oma sissekirjutuse peene liivaga; Paulus oli päris uhke, et temagi tarkused niisugusesse raamatusse pääsesid.
„On sul ehk veel midagi täirahva kohta pajatada? küsis Bonifatius.
„Nad on sellepärast loodud, et inimsugu liialt laisaks ei jääks,” oli Paulus väle vastama.
Selles küsimuses, nentis Bonifatius, olevat ka nende armas abtiss samal arvamusel.
„Ah jaa – tingude, täi laste kohta on veel ka midagi räägitud… Aga see võib ka tühi lora olla Need tingud olnud muiste nii vihased, et seni inimeste pead närinud ja puurinud, kuni teiselt poolt hakanud valge paistma. Inimesed kaevanud Taevataadile. Kohe määranud too: ting jäägu juuste külge kinni. Ja nii ongi ta seal tänapäevani.”
Bonifatius arvas, et pidid ikka küll neil inimestel tühjad peakolud olema, ja lõi oma kaustiku plaksuga kinni.
„Homseks, Paulus, mu poeg, loodan ma, et teed mullegi niisuguse täide vangitorni.”
„Saab tehtud.”
3
Vend Bonifatiuse kellad olid paari päeva jao liiva igaviku poole norutanud. Kloostriaed kosus kenasti ja ka alkeemilise roosiaia harija oli heas tujus. Mustast Draakonist oldi Punase Tiigrini jõutud, mis tuleviku suhtes kõige paremaid lootusi äratas. Seepärast oli Paulus üllatatud ja ehmatatud, kui ta ühel õhtueelsel ajal Bonifatiuse ütlemata kurvas meeleolus, jah, üsna meeleäraheitmise piiril eest leidis. Vend oli oma mungarüü taskud pahempidi pööranud, särgigi lahti nöörinud ning vaatas lohutul pilgul klaretipudeli poole.
„Mida ei ole, seda ei ole. Ta on kadunud. Ja ma kardan, et ma tean, kuhu ta kadus. Oh, mind õnnetut! Oh, mind häbistatut! Sinu õpetaja aetakse meie turvalisest paigast peatselt minema.” Kurb mees lonksas klaretti, kuid tema tuju ei tõusnud sellest hüvast rüüpest üldse.
„Mis teil kadunud on, õpetaja? Oli see midagi eriliselt väärtuslikku? Ehk otsime koos?” söandas Paulus pärida.
„Sellel pole mingit mõtet. Ma olen üsna kindel, et see on meie ema Agnese voodi all. Too voodi on nimelt väga madal, ja kui ma oma suitsutossu-sakramenti tegin ning peale muu ka pihlapuust torusse täisid korjasin, pugesin ma voodi alla, kust alles pärast suurt rassimist jälle välja sain. Ma pidin koguni oma rüüst välja pugema. Sinna see siis kukkus ja küllap jäigi. Kindel mis kindel,” ägas Bonifatius. „Ja nüüd kahtlustatakse mind peagi mungatõotuse murdmises ja teistes suurtes pattudes, sest asitõend leitakse varsti. Juba järgmise kuu esimesel päeval, sest siis tehakse nagu ikka kogu kloostris suurpuhastust. Jah, nädala aja pärast pannakse sinu õpetajale, Paulus,
