Nüüd ei osanud Pauluski tükil ajal musta ega valget kosta. „Ja kust sai üks naisterahva sukapeal teie kõrgeauliku taskusse?” küsis ta lõpuks areldi.
Bonifatius ei vastanud esiotsa midagi, ta hoopis nööris oma mungarüü aegamisi kinni, ja viiv hiljem jalutasidki nad juba aiateel.
„See oli üks kaunis ja kallis mälestus minu nooruspäevadest,” alustas Bonifatius ning ta pühkis silmanurka ilmunud pisara. „Hea Paulus, ma tahan loota, et sa minu sõnadesse usud. Minu hingel pole ühtegi süüd ega pattu, kuid üsna lootusetu asi on seda teistele ära tõestada…”
Paulus kinnitas, et ta oma õpetaja iga sõna nagu püha tõde usub, mispeale ta järgmise loo kuulda sai. Ammu-ammu, siis kui Bonifatius oli veel noor mees ja kaevas oma esimesi peenraid nende imeaeda, tekkisid tal sõbralikud ja puhthingelised suhted ühe kena maarahva soost neiuga, kes võhikõena siia kloostrisse oli tööle palgatud. Magdaleenaks, vahel ka Magdaks kutsuti seda ontlikku, kombelist linalakk-piigat, kes virga laudatöölisena silma paistis. Ta kasvatas Püha Antoniuse auks sigu (Antonius ehk maakeeli Tõnn on teatavasti seakasvatuse kaitsja ja taganttõukaja), aga ka lehmad armastasid Magdaleenat väga. Paaril korral oli Bonifatius poolsalatsi jälginud, kuidas tüdruku peened, aga tugevad sõrmed piima lüpsinõusse nõristasid; ja eales ei löönud ka kärsitumad lehmad tema piimanõud ümber. Neitsil oli lubatud kloostriaiast väikese kärukesega peedilehti ning muud rohukraami elajatele toiduks vedada. Bonifatius tegi neist Magdaleena tarvis ilusad kuhjakesed, ja ehkki teda ei soovitatud neidu oma lähedusega ehmatada, oli ta paaril korral end siiski usaldanud hernepeenrasse peita, taimevarred varjava pärjana ümber pea põimitud, et neiu toimetusi salamisi jälgida. Ühel ilusal päeval söandas ta sealt koguni fauni kombel vaikse „Ku-ku!” hõigata, mille peale neitsi küll õrnalt kiljatas, kuid siiski pelgu ei jooksnud. Nii nende tutvus sõlmuski. Järgmisel korral, kui Bonifatius taas osavasti kukulinnu häält järele tegi, hakkas Magdaleena hoopis lõbusasti naerma ja ütles, et need hernevarred noorele mehele juustesse päris hästi sobivat. Muidugi ei tulnud kahe noore inimese vestlustest kloostriaias suurt midagi välja, kuid pärast seda, kui Magdaleena oli Bonifatiusele kurtnud, et ta õige harimata on kuid väga ja väga tahaks Looja imetegude ning Püha Kiriku ajaloo kohta palju enamat kuulda saada, kui see lihtsal lehmatüdrukul võimalik, tundnud Bonifatius suurt tungi temale neid õnnestavaid teadmisi edasi anda. Ta leidis, et see on lausa tema kohus! Nagu kevadised veenired ka läbi suurte hangede endale siiski lõpuks tee leiavad, nii on ka haridusesooviga: võimalus targemaks saada leitakse varem või hiljem.
Sel ammusel ajal lasus Bonifatiuse õlgadel üks meeldiv kohustus. Kuna tema õpetaja aednikukunstides juba eakas inimene oli ning luuvalu põdes, siis jäi üsna tihti linnaskäimine Bonifatiuse hooleks. Ta käis kord kuus reisitõllaga Tallinnas, kus Saiakangi ees mitmete juurte ja seemnetega kaubeldi. Algul käidi muidugi Augustinusega – mis oli õpetaja nimi – kahekesi, kuid kuna Bonifatius end üsna peatselt juba heaks taimetundjaks võis pidada, siis usaldas tema õpetaja vahetevahel need käigud temale. Manitsedes sealjuures muidugi kiusatustest hoiduma.
„Neiu Magdaleena,” sosistas Bonifatius kord varjavast hernepeenrast, „järgmisel esmaspäeval lähen mina Tallinna linna seemnete ostukäigule. Kohe hommikul vara. Pühavaimu kiriku käigu juurde. Kui ka teie, neitsi Magdaleena, sinna satuksite, oleks meil ehk võimalik mingil moel pisut juttu puhuda. Vahest saan ma teid mõne õpetussõnaga abistada ning ühtteist selgust teie teadmiste poole püüdlevale vaimule tuua…”
„Ma saadan siis esmaspäevaks oma õe seie töösse” oli Magdaleena kohe nõus. „Ma olen isi seal platsis nigu vaskraha. Ja mul on mäe all Rataskaevu tänavas veel ka venna kortel, kes iga päev õhtani sepatöös on. Auline tulevane mungaärra, mõtelge vaese tüdruku ingeariduse peale.”
Need sõnad kostnud Bonifatiuse kõrvadele magusalt, sest mis võib olla ilusamat kui noore neiu vagadus ja usu poole püüdlemine. On ju nii?
Paulus leidis, et see tõesti nii on.
Sellest päevast peale ootas Bonifatius kannatamatult linnaskäike. Neiu Magdaleena pidas sõna, ning väikeses korteris sub monte Rataskaevu tänavas pühendusid kaks noort inimest nüüd usudogmade igakülgsele arutamisele. Neitsi Magdaleena oli väga taibukas, ja nii nagu nüüd Paulus, oli neiugi kirjatarkuse poole pürgides hoolikas ja kohusetruu. Ladina keelt nad ei õppinud, kuid varsti suutis Magdaleena juba oma nime ilusa kirjaga paberile panna, mis Bonifatiuse südant väga rõõmustas. Ka sakramentidest ning Kuradi salapüünistest tehti tihtipeale juttu. Võib-olla oleks Magdaleenast lõpuks nunngi saanud, kui mitte kuri juhus nende meditatsioonidele kriipsu peale poleks tõmmanud. Ühel õnnetul päeval saabus neitsi vend varem koju kui muidu, ning leides oma korterist õe koos noviitsiga, süüdistas Bonifatiust kõigis surmapattudes ning ähvardas kogu loo kloostri vaimulikele isandatele ette kanda… Ei aidanud Magdaleena härdad palved ega pisarad, ei aidanud Bonifatiuse vanded, et siin korteris ainul pühade asjadega on tegeldud. Alles siis, kui õnnetu noormees oma kõhetu tengelpunga köögilauale tühjendas, muutus karm sepp natuke leplikumaks. Ent jalaga Bonifatius tagumikku siiski sai ning tänavale lennutati. Kloostritööle Magdaleenat enam aga ei lubatud ja juba järgmisel nädalal leidis südametu ning kõikjal kurja idusid nägev rauatöömees oma õele Tallinnas köögitüdruku koha. Varsti olla talle, vastu neiu tahtmist, ka peigmees leitud.
Ainult ühel korral kohtusid Bonifatius ja Magdaleena veel ning pisaraid valav neiu kinkinud Pauluse õpetajale igaveseks mälestuseks oma sukapaela. Seda oli Bonifatius kuni tolle õnnetu tossusakramendipäevani amuletina oma südame kohal kandnud – jah, juba kolmkümmend aastat. Nüüd on see süütu kiindumuse tunnusmärk aga ilmselt abtissi voodi all, kust ta peatselt põrandat pestes leitakse. Oh häda!
„Aga kust abtiss aimata võib, et selline pael Bonifatiusele kuulub,” päris Paulus.
See olevat ilmselge. Nimelt oli vaga Magdaleena sukapaelale ühe kauni pühenduse jätnud.
„Ja millise?”
Bonifatius lõi silmad maha. Ta nägu tombus roosakaks.
Neiu Magdaleena olevat sukapaelale armsate, natuke lapsikute tähtedega kudunud Bonifatiuse ja enda nime ning veel mõned sõnad lisaks.
Bonifatius vaikis ning rüüpas kurvalt klaretti.
„Kallis õpetaja, ma usun iga teie sõna,” lausus Paulus väriseval häälel. „Aga seda, kas kõik teised kah teie sõnu usuvad, seda ei julge ma mitte kinnitada.”
„Nii see on, mu poeg. Inimesed ei taha uskuda õilsusse; mehe ja naise suhetes näevad nemad ikka ja alati ainult pattu. Miks on see küll nii?” ohkas kurvasilmne alkeemiamees.
„Mu armas õpetaja,” alustas Paulus söakalt. „Ohkamine ei saa meile miskit abi tuua. Nüüd tuleb meil välja mõelda, kuidas sukapael kätte saada!”
„See on ilmvõimatu. Kuidas pääseksin mina või keegi muu lähematel päevadel püha ema magamistuppa?”
„Ehk ütlete talle, et teil veel suitsuohvrit vaja tuua on…”
„Sellest ei tule midagi välja. Juba eelmisel korral oli õilis Agnes väga murelik, et pidi meesterahva teist korda oma eluruumidesse laskma. Ta ütles, et on pigem nõus täisid välja kannatama – neid on küll tublisti vähemaks jäänud. Sinna ma enam ei pääse.” Bonifatius oli lohutamatu.
„Siis peab sinna keegi teine minema!”
„Aga kes? Kes ometi?!”
Ja nüüd lõi Pauluse nägu ootamatust mõttest särama. Ta noor mehehääl tõi kuuldavale üsna kukeliku käuksatuse: „Me saadame sinna krati! Vohh!”
„Krati?! Esiteks pole
