head ja sõbramehelikud suhted,” alustas Paulus. Kartlikult jäi Bonifatius teda kuulama – head suhted Vanapaganaga? Eks kõlanud see ju hirmutavalt küll.
„Minu isa esimene kohtumine Vanatühjaga juhtud üsna ootamatult, üsna õnnekaupa. Ühel õhtul mõtlikult hiiemäel jalutades, umbes nii nagu meiegi praegu jalutame, kuulis ta, et kusagil põõsaste taga keegi tõrrepõhjahääleline olend midagi ütlemata rõõmsal meelel jorutab. Eks ta hiilinud lähemale: Vanapagan see lustitaja olnudki. Karanud teine kui arust ära kabjalt kabjale ja huilanud:
Küll on hea,
küll on hea,
et keegi ei tea,
et keegi ei tea,
et minu nimi Upelsten!
Enne olin Ruubentilts,
nüüd aga hoopis Upelsten.”
„Upelsten?” imestas Bonifatius. „See pole justkui päris harilik maarahva nimi.”
„Ega ole jah. Nagu saksik,” nõustus Paulus.
„Upelsten… Upelsten… Kas pole see mitte kodukootud moel välja öeldud Opalstein?”
„Ja mida peaks see siis tähendama?”
„Eks ikka üht kalliskivisorti. Opaalikivi ehk opaali. Opaalil, mu poeg, on mitmeid imelisi omadusi. Aleksandria mõttetark Olympiodoros, kui ma ei eksi, väitis ühes oma uurimuses, et selle kollaka kiviga võib edukalt ravida kollatõbe ning sapihaigusi, aga ka paelussi haige ihust välja ajada. See võib ka tõsi olla, sest Olympiodoros eksib harva, tohterdada aga tuleb põhimõttel, et similia similibus, mis tähendati umbes, et sarnane kardab sarnast. Igatahes saab sellele printsiibile tuginedes peatada õilsa rubiiniga verejookse, lillat ametüsti – just nii lillat nagu joomamehe nina – aga on tulus tarvitada joomatõve puhul. Selle viimase kohta olen ma ka omal isiklikust elust kinnitust leidnud ning klaretikeetmisega seotud tõsistest ohtudest seni lõpuks ikka üle saanud…”
Paulus lubas need tarkused tallele panna, kuigi ta päris kindlasti ei teadnud, kust peaks tema-mees opaalikive või rubiine välja võtma.
Seejärel laks jutt taas Vanapaganale ning tolle kartmisele, et keegi tema nime võib teada saada.
„„Nimes on saatus!” Nii arvasid vanad ladinlased. Ja mitte üksi ladinlased, vaid ka teiste rahvaste pojad on oma nime äramõistatamist väga kartnud,” mõtiskles Bonifatius poolvaljult.
Üks saksasoost ehitusmeister, kes osava kirikutornide tegijana tuntuks saanud, varisenud otsemaid kellakuplist alla, kui keegi last sussutav naine juhtumisi tema nime – Heltsar – kuuldavale toonud. Nojah, aga ta ei tahtvat Paulust oma jutuga rohkem segada, jätkaku too aga pealegi.
„Noh, eks mu isa varjanud end algul põõsastes, aga passis peale, kuhu too Upelsten läheb. Teinud seejärel nii, et sattus justkui juhtumisi Vanapaganale ristteekohal vastu. Hõõrus siis silmi ja lausus: „Vuatan ja vuatan, et kis sealt tuleb – see ju va Upelsten isi…”
Vanapoiss olevat hirmsasti ära ehmatanud ja seejärel hakanud üsna nutupiiril paluma, et ärgu hea külamees tema nime kellelegi teisele öelgu: ta olla tervelt kolm aastat Sirtsu soos istunud, jalad poriaugus, ning ainult paljastest jõhvikatest ära elanud, kõik selleks, et ilusat kunskoppi nime välja mõelda. Salajasse jääv nimi pidavat hirmus tähtis olema – kui keegi teda Vanapoisiks või Vanatühjaks või kas või vanakuradiks nimetab, polevat häda midagi ja ta võib oma asju rahumeeli edasi ajada; kui aga keski selle päris õige nime ära mõistatab, on ta võim selleks korraks läbi. Mine uuesti soo peale uut välja mõtlema… Tema on valmis tegema kõik, mis külamees soovib, jäägu vaid uus uhke nimi saladusekatte alla. Eks Aap siis luisanud, et tal parasjagu ühe krati tegemine plaanis – põllale abimeest vaja; kui isand Upelsten puhuks ehk teisele ilma veretilku pandiks võtmata hinge sisse?.. Sel juhul vaikiks tema nagu haud. Vanapagan jäänud otsemaid nõusse: sihukese võimu annab ta Aabule endale ja tema lastele kolmandama põlveni. Ja tema vastutab, et kratid kõige paremat sorti saavad – ikki need, kes inimese kombel rääkida võivad.
Seepeale löödud käed. Isa läinud kähku koju ja hakanudki kratti tegema – ei olnud tal seda valmis ühti; kus ta muidu teha oleks julgenudki: kes siis Vanapagana sulaseks saada tahab?!
Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”
Ja Paulus lisas igaks juhuks ja ilu pärast veel ka „Sapienti sat!” Ja siis veel: „In perpetuum…” Ning tagatippu: „Quod erat demonstrandum.”
Tuleb möönda, et Bonifatiuse rõõmu sukapaelal äratoomise võimalikest variantidest võinuks võrrelda ehk isand Upelsteni omaga. Loomulikult jagas ta Paulusele kiitust ka tema edusammude eest õilsa ladina keele vallas.
Ainult viivuks jäi Bonifatius siiski veel mõttesse – talle tegevat natuke muret küsimus, kas ta krattidel olemasolusse ikka uskuda tohib. Mis sest, et tõeliselt usub küll. Õige jumalasulane võib uskuda kõikidesse koletistesse ja värdolenditesse, keda demonoloogid kirjeldanud on; ka Pachomiuse ja Antoniuse (kaks kuulsat kiusatustega võidelnud kõrbeeremiiti) pärimused olevat usaldusväärsed; samuti loetakse incubus ja succubus, need patule ahvatlejad, igakülgselt tuvastatuks ning nad on peenemasse, paharettide seltskonda vastu võetud. Krattidest polevat ta aga seni veel midagi tõsiselt arvestatavat lugenud. Just klassikute teostest mitte. Kuid eks või neist äkki juttu olla Eenoki raamatutes või siis Konstantinoopoli patriarhi Photiuse koostatud vanakreeka keele sõnaraamatus, millega tal pole veel olnud õnne tutvuda.
Paulus lohutas õpetajat väitega, et ega too peagi nii väga krattide olemasolusse uskuma; hea, kui tehagi aitab ja sukapaela asupaiga kohta juhatusi annab.
„Kui me kõigesse usuksime, mida me teeme, kuhu me siis üldse välja jõuaksime?!” julges Paulus kuulutada.
See mõttekäik valmistas Bonifatiusele suurt rõõmu ning ta kiitis päeva, mil Looja teda nii teravamõistulise õpilasega õnnistas. Säärane mõtteviis näitavat Pauluse loomupärast riigimehe- ja koguni väejuhiannet: väga kahju, et temale horoskoobi tegemine võimatu on, kuna Paulus küll vaevalt teab oma täpsemat sündimiseaega.
„Kaheksateistkümmend aastat tagasi talvisel nigulapäeval just täpipealt koidu aegu,” võis Paulus teatada.
„Noh, siis teeme kunagi ka sinu horoskoobi ära – vaatame, misuke oli taevapilt sinu ilmaletuleku ajal,” rõõmustas Bonifatius.
Kuid ega ta täheteaduse üle pikemalt mõtlema jäänud, ta rõõm oma võimaliku häbist pääsemise üle oli veel liialt suur.
„Selle tööga hakkame, kui sa, kallis Paulus, tõesti nõus oled, juba hommepäev peale. See saab vastutusrikas ülesanne olema, ja muidugi mitte ainult minu sukapaelamure pärast. Ma olen kindlalt nõuks võtnud kõik selle looma valmistamisega seotud asjaolud oma märkmeraamatuisse kirja panna, nii et ehk suudame midagi korda saata ka tulevaste aegade õpetlaste tarvis.”
Kaks rõõmsat meest sammusid kodupaiga poole. Kurjakuulutavat varest polnud enam näha.
4
Mina, Bonifatius, tsistertslaste mungaordu liige, Dijoni Robert’i ja Clairvaux’ Bernard’i aadete järgija, vaimurikka Mauritiuse õpilane Tallinna
