usku kloostris toimuva võimukusse, mis aga omakorda järjekordselt ristimeeste Jumala vägevust tõestas.
„Ma juhtusin,” võttis Bonifatius taas jutu üles, „mu poeg, ennist ka suleliste ekskremente nimetama, kuid ärgu seegi sind kohutagu. Väljaheited on loomulikud ained, ning kui nad enne veele lisamist samuti ära pühitseda, pole me millegi vastu eksinud. Pihkva- ja Novgorodimaa preestrid, kelle õpetused oma juurtega Bütsantsi ulatuvad, mis aga Püha Kirikut kahetsusväärsel kombel lõhestanud on – sellest pole küll praegu põhjust juttu teha – , just nii toimivadki. Nad piserdavad maamulda, ja just pärast sõnnikuvedu, pühitsetud veega ning sealsed saagid ei ole pärast seda kunagi vähenenud. Nii on lood, mu teadmishimuline Paulus.”
„Aga mis siis saaks,” usaldas Paulus oma ilmsüütuses pärida, „kui neid patuaineid ja kana … nojah … kõike muud seesugust päris harilikule veele lisada? Vahest tasuks sedagi proovida?”
Bonifatius mõtiskles viivu ja raputas siis naeratades pead.
„Ütle, mu poiss, mis kasu sinu lapsikutest katsetamistest lihtveega pühale veele võiks tõusta? Suudad sa vastata?”
Paulus mõtles ja mõtles, kuid vastust ta tõesti ei leidnud.
„Näed nüüd! Kui arukas mees mõne töö kallale kavatseb astuda, peab ta endale kõigepealt selgeks tegema, mis tulu ta ettevõtmine toob. Minu tõestused on kinnitanud püha vee kõige imepärasemat jõudu, ja meie aed laulab Loojale kiitust. Sellest on meie armsal abtissil hea meel ning ta soosib iga meie tööd lahkesti, sest see toob au ka Pühale Kirikule ja meie usule. Seepärast, Paulus, katseta sinagi ikka õilsa pühitsetud veega. Ja mine tea, vahest võid sa kristlikust vaimust juhitult isegi mõne leiutuseni jõuda… Ma olen nimelt hakanud arvama, et on olemas aineid, mis pühitsetud veele päris iseäralist mõju avaldavad… Muidugi on selgemast selgem, et vee jõud kui asi iseeneses nende läbi tugevamaks saada ei või – niisugune mõtteviis oleks absurdne a priori, ja üldse arvan ma – andku Aquino Thomas mulle andeks! – et mõistust tuleb piinliku hoolega usuasjadest eemal hoida, ehkki ta muudes valdkondades meile hea teejuht on, nii et … jah, kuhu me jäimegi?”
„Mõnede ainete iseäraliku mõju juurde.”
„Just. Silmapaistvalt ning isegi väga ja väga iseäraliku… Vaata, pühakirjas on juttu hüüdmisest kurtidele kõrvadele. Hüüdmine ise võib olla ilmvägev, kuid kõrvad ei kuule mitte. Aga on olemas mõnesuguseid tohterdamisviise, mis kõrvu ravitsevad ja need taas kuulmiskõlvuliseks võivad teha. Paulus,” Bonifatius tõusis pidulikult, ja ka puutooli kääksumises oli trompetihäält, „mulle tundub, et on olemas aineid, mis taimeilma püha vee õnnistusele eriti vastuvõtlikuks teevad. Vee võim, nagu ma juba korduvalt öelnud olen, nende läbi tõusta ei saa, küll aga tõstavad need ained kaudsel moel taimede kasvupüüdlikkust. Jah, mu poeg, selles vallas on sul palju võimalusi katsetamiseks. Ent esiotsa jäävad need siiski tulevikuks, sest ainete tundmisest ja nende astroloogilis-spagüürilise loomuse mõistmisest pole sul, sõbrake, veel aimugi. Kuid see aeg tuleb! Sapienti sat!”
„On sellele mehele alles tarkust antud…” mõtles Paulus tookord, kui Bonifatius teda lahkesti õlale patsutas ning seejärel tööle saatis. Nii mõtles ta nüüdki püha vee toobri juures seistes. Sellest päevast peale tohtis ta ka ise vett tassida ning pealt vaadata, kui õpetaja oma pühi, kirikut toetavaid katsetusi tegi ning pühale veele teatavaid loomse päritoluga kõduaineid lisas.
Nüüd asus Paulus tööle. Ta kobestas ja kõplas, rohis ja kastis. Pauluse töö tegi tema südame rõõmsaks. Paulusele tundus, et maailm on kõige suurepärasemal viisil Looja armust paika pandud.
Päike aga kallas oma armulikku valgust üle selle maise paradiisi.
Aga mitte kõik ei jaganud nähtavasti Pauluse arusaamist maailmast kui paradiisi eesruumist ning siin valitsevast suurest korrast ja harmooniast. Igatahes Theophilus mitte. Theophilus oli eriti ramge ja väga nõudlik vend. Seda nii enda kui ka teiste suhtes. Ja küllap maakera asukate suhtes üldse.
Tema saabumine siia kloostriaeda ei olnud muidugi mitte ootamatus. Õige tihti – ja harilikult ikka pärast hommikust meditatsiooni – käis ta siin oma viha välja valamas. Õilis vend, kelle peatööks oli nunnade muusikaline harimine, et nemad oma Loojale pühendatud lauluülistustes mitte ei väärataks, oli oma siseolemise poolest kõike muud kui leplik. Miks ei leidnud tema oma vaimule tõelist tuge, kinnitust ja ankrut gregoriaanlikest koraalidest, seda ei ole teada. Need kõlasid ju nii karedalt ja karskelt, igast kiusatusest eemalepeletavalt. Gregorius Esimene Suur oli teadumööda päratu hulga koraaliviisidest lasknud läbi oma vaimufiltri nõrguda ning kahe heli üheajalistest kooskõlamistest heitnud armu ennekõike oktaavidele, aga ka kvintidele ning kvartidele (mida muuseas paganlik mõttetark Aristoteles eriti lihtsate ja ilusate murdarvudena on kirjeldanud). Mõnevõrra õõnsad võisid nad ju olla, kuid neil oli siiski suur eelis araablaste tertsi ees, mis inimese hingele kaldus üleliigset ja ettearvamatut erutavat mõju avaldama. Kvardi või kvindiga võrreldes oh igasugune terts – olgu suur või väike – igatahes Suurest Puhtusest eemalejuhtiv. Ent pöördugem tagasi Theophiluse juurde.
Vend Theophilus oli pikk ja luukõhn rauk, kelle aineline olemus peaasjalikult kontidest koosnes; mõni maalermeister oleks tema kehaehitusest igatahes võinud tõhusa tõuke saada Surmatantsu kujutava altarimaali loomiseks. Theophiluse linnupea paari hõreda, otsekui vihase juuksesalguga hõljus kõrgel kõhetu keha kohal, ja võis tunduda, et too sinakas käel pole muud kui hädapärane ja üleüldsegi mitte vajalik nabanöör, mis pead vaevaliselt keha küljes hoiab ning mille Theophilus ise heal meelel oma väheste järelejäänud hammastega läbi näriks. See linnu- või mõnevõrra ka sisalikupea saaks elada siis iseseisvat elu. Küllap ta irduks patusest kehast ja lendaks maailma kohal, et teatud kontrollivaid ülevaatusi ette võtta.
„Häbi, häbi, häbi!” kraaksatas Theophilus („Jumala armastajat” tähendab see nimi) ja koputas oma pika sauaga, mis tema kuivetunud käega otsekui üheainsa terviku moodustas, raevukalt ja hukkamõistvalt vastu maad. Ning maa, mida küll Paulus hoolega kastnud oli, sai Theophiluse vihast aru ning saatis püüdlikult taeva poole olukorraga igati sobivaid tolmupilvekesi. Kuulekalt, kastmisest hoolimata.
„Kustu, päike, ja ära raiska oma õnnestavaid kiiri nende roojaste taimede peale! Vesi, tagane maapõue, et nad oma tiirasuses kuivaksid ja et neist hale tolm saaks, mida tuul nelja ilmakaare poole laiali puistab! Hirmus on sind vaadata, sina tokkroos, Alcea! Oh, neid jäledaid tolmurikkaid häbikepikesi stantinum’eid, mis nagu Kuradi kõige ehtsam kätetöö end häbitult pistillum’i kohal viibutavad! Ja sina, pistillum, taime emakas, patukoobas, nektariline ja näärmeline ja karvarikas oma jultunud avatuses, miks ei sulge sa ennast häbelikult, lootuses imepärasesse käimalesaamisse – neitsist sündimisse, mida tuleks vist partenogeneesiks nimetada? Oh, kõlvatust! Sina aga ootad, et patupurukepikesed sind riivaksid ja nõnda edasi ja nõnda edasi in perpeiuum. Äraneetud olgu papilla’d ja placenta, äraneetud olgu…”
Theophiluse kile hääl ei katkenud isegi siis, kui tokkroos, too Alcea, oma ühe, pühamehe erilise pahameele esilekutsunud õie eriti alandlikult longu laskis; Theophiluse needused kõlasid seni, kuni häbimärgistatud õis end koos patupuruste staninum’ite ja voorusekauge pistillum’iga hoopis murule kukutas. Ei võinud too õis oma taimeteadvuses küll püha venna hurjutustest täpselt aru saada, ent ju mõistis ta siiski, et teda milleski kohutavas süüdistatakse. Selles kukutamises oli mingit usukannatajalikku allaheitu, mis Theophilustki nähtavasti liigutas.
„Anna andeks, lapsuke,” pomises ta, „päris nii polnud see ka mõeldud.”
Theophiluse sõnadetulv vakatas – ettevaatlikult ja isegi õrnalt korjati mahavarisenud õis maapinnalt. Theophilus võttis oma mungarüü taskust iseäraliku kõvera klaasi, mille
