sa, poiss, ennast ka hommikul korralikult rooskasid?” päris ta nõudlikult. Ent ega ta vastust oodanudki. „Oh, magus oli see tänane nuhtlemine. Mu ihu on nüüd vaga ja mu pea selge, et üks suur kiituselaul jälle kooriga üles võtta.” Nende sõnadega jätkas karm võitleja oma teed.
Paulus oli toda imelikku vanameest, kes siin tihti sajatamas käis, esiotsa päris vihanud: mine tea, kui Theophilus ainult tahab, võib ta terve nende iluaia paljaste sõnamistega ühekorraga ära hävitada. Kuid Bonifatius oli talle vend Theophilusest rääkides ootamatult häid ja lugupidavaid sõnu kasutanud. Too karm mees olevat pärast Aristotelest ja Theophrastost, Galenost ja Plinius Vanemat üks kõigi aegade suuremaid taimetundjaid. Koguni omaenda süsteemi olevat ta loonud. Bonifatius oli Theophiluse imepuhtalt joonistatud õiediagramme ja – epüüre näinud, millel ruumiline õis teravmeelsel viisil tasapinnaliseks kujutiseks oli painutatud. Ning matemaatiliste õievalemitega kirjeldavat tark ja range vend taimeriigi seaduspärasusi ning saladusi. Kuid oma tarkustega ei hooplevat ta hoopiski; ta heitvat endale oma botaanilisi huvisid väga ette ning lugevat neid patusteks ning Püha Lätte juurest eemalekiskuvateks. Eks oma teravdatud huvi eest õunapuu viljade vastu (ladina keeles tähendab Malum nii õuna kui ka pahet ja viletsust) maksnud Aadam ja tema naine, emand Eeva, ju pattulangemise ja paradiisist deporteerimise hinnaga. Et see õun neil küll kurku kinni ei jäänud!.. Nojah, aga Theophilus maksvat endale oma kiindumiste eest ka rängasti kätte – pärast iga ööd, mille ta taimeriigi kirjeldamisele on pühendanud, rooskab ja nüpeldab vaga mees ennast hommikuti rängalt. Nii rängalt, et tuleb lausa imestada ja Loojat tänada, et ta oma teadusharrastusi seni veel katki pole jätnud.
Mis aga rooskamistesse puutub, siis olevat Bonifatius küll arvamusel, et need erilist tulu ei too. Vanemale mehele võib sellisest barbaarsest tegevusest küll ehk ka mõningat kasu tõusta – vere liikumise elavamaks muutmise ja musklite paindlikumaks tegemise osas – , kuid Jumalaga sel moel vist küll otsesidet ei saada. On teisi ja paremaid teid. Nagu Paulus ju teab, peab Bonifatius paaril-kolmel korral aastas linnahärradele klaretti keetma. Oleks aga väga ja väga lugupidamatu jook ilma maitsmata ära saata. Nii on ta alati hoolikalt selle neste omadusi enda peal proovinud. Ükskõik kui raske see ka oleks. Teisel või kolmandal ööl pärast neid raskeid päevi algavad tema ihu ja vaimuga suured ja ehmatavad muundumised – üleni külma higiga kaetult, jah, need higitilgad on teinekord suured nagu herneterad, vähkreb ta siis teki all ning on ütlemata alandlik. Ja ilma mingi võltsuhkuseta palub ta Vägede Jehoovalt halastust ja kergendust. Ta peab siis öökima ja oksendama end vaata et pahupidi. Otsekui vana labakinnas. Oma vaimus on ta siis madalam kui rohi, ta on siis nagu vihma anuv kõrb, ta on siis nagu jala puudutust ihkav narts Looja aujärje ees. Oh, halasta oma teenri peale! Oh, anna talle kas või unearmugi! Nii halab siis sinu õpetaja. Enamasti jääb abi tulemata, kuid kui see hirmus häda kord lõpuks üle saab, siis on üks alandlik appihüüe siiski toimunud ja hüüdja pole vajanud kosmoloogilisi või teleoloogilisi või ontoloogilisi jumalatõestusi, olgu need siis Püha Augustinuse või Canterbury Anselmi või Aquino Thomase maitse järgi. Jah, need kuulsate meeste tõestamised on kristallpuhtad ja ehedad, kuid väga elukauged. Kui sinu õpetaja, Paulus, kellegi poole öögib, siis nähtavasti ei vaja tema mingeid tõestusi, ta lihtsalt usub. Jah, on ka selline, ehk küll raske tee, mis kõigevägevama juurde juhatab.
Seda kõike arvesse võttes olevat Bonifatiusel enesepiitsutajatest lihtsalt hale.
Õnnis Bonifatius pühkis oma laubalt higitilku, mis küll hernetera suurused polnud, kuid mõnevõrra hoogu oli ta läinud oma pihtimusega küll.
Seejärel, juba veidi rahunenumalt, rääkis ta Theophilusest edasi. Ühel hommikul oli äge enesepiitsutaja saabunud Bonifatiuse juurde õnnest särades. Ta ilmutanud vaimustust ühe krüsanteemi karske meelelaadi üle, mis seisnevat selles, et imeteldava taime tolmukad ikka enne valmis saavad, kui pistillum end avada suvatseb.
„Tolmukepikeste häbipruru variseb põrmu ja tuuled kannavad selle minema, et see tühjaks saaks!” kuulutas Theophilus, range vend. Jah, õie vooruslik emakas avanevat alles siis, kui tolmukatest „haledad tühivardad” on saanud! Theophilus nimetanud seda nähtust kreekapäraselt „proterandria”, ja Bonifatius oli kindel, et see termin igaveseks teaduseraamatuis elama jääb.
Kuid varsti olevat venda tabanud ränk pettumus: õie pistillum polnud hoopiski mitte vooruslik – ta nimelt oodanud kannatlikult ja kurikavalalt putukate poolt teistelt õitelt toodavat tolmu, et sellest käima peale saada. Sellise nurjatusemaigulise käitumisviisi märgistas Theophilus ühe teise väljendiga, mille moodustamisel kreekatüvelist ladina sõna „xenium” – külaliskingitus – oli kasutatud. Sõna sõnaks, aga Theophiluse pettumus olnud suur. Bonifatius püüdnuvat krüsanteemi õigustada; vaiksel aiateedel kõndides rääkinud nad neil teemadel palju. Tõesti – kumb siis ikkagi õilsam ja Loojale meelepärasem on, kas end ise mingil poolhermafrodiitsel viisil sigitada või lasta toimida taeva tahtmisel putukate läbi?
Theophilus muidugi mõista ei halastanud kummalegi sigimisviisile. Üks olevat teisest koguni halvemgi. Ja vastupidi! Ta alustanud koguni traktaati „Pattulangemise mitmetest sodoomilistest viisidest taimeilmas”, mis Bonifatiuse arvates aga liialt didaktikasse kaldunud; igatahes oli Bonifatius mehe diagrammidest ja valemitest märksa paremal arvamisel kui mainitud mõttetööst, mis isegi kauni ladina keele piitsa kombel plaksuma pannud ning kus igavesele dilemmale „olla või mitte olla” kindlalt mitteolemist soosiv vastus antud. Mitteolev-olek pälvivat lugupidamist just oma täieliku karskuse tõttu. Ent kuhu jääb siis kiusatuste vastu võitlemine, mida selles olekus üsna ilmvõimatu kujutleda on, pärinud Bonifatius. Vend Theophiluse suu sulgunud otsemaid kurjaks kriipsuks, ja hea, et ta Bonifatiust kui laiduväärt targutajat veel hoopis ära ei neednud.
Muide – Theophiluse needmised olevat tõesti väga ja väga ohtlikud. Püha mees oli kord, kui teda tema meditatsioonil segati, hirmsasti uksekoputi peale vihastanud ning selle ära sajatanud. Vaskselt koputilt langenud rohekas roostekord otsemaid maha ning ta hiilanud pärast seda kuldselt nagu filosoofiline kivi.
Abtiss, kes Theophiluse vägevast needmisvõimest kuulda sai, oli vennalt hiljem sääraste ülesannete täitmiseks abigi palunud. Vaga mees mananud aknavitraažid – neist võis uskmatu silm igal ajal sisse kiigata – mürkrohelisteks, koguni üks ummistunud veesüliti pidi Theophiluse sajatamistele alla vanduma ning hakkama kogudust vee hoolika läbilaskmisega taas ustavalt teenima. Enne seda pidi ta tahes-tahtmata välja puristama mitu rotiperet.
Pärast neid selgitusi, millest Paulus taimede sigimise kohta mitmeid teadmisi ammutas, oli ta suhtumine Theophilusesse tugevasti muutunud, ehkki ta seesmuses mingi tõrksus selle mehe vastu siiski alles jäi.
Kõiki neid mõtteid mõlgutades oli Paulus aias otsekui märkamatult suure töö ära teinud. Aednikuameti osas oli ta õpetusi saanud juba oma isalt. Paljus langesid Aabu õpetused munkade tarkustega kokku, ent oli ka asju, millest koguni targal Bonifatiusel täit aimu polnud. Näiteks oli Paulus mõõklille gladiooli sibulate maasse torkimist mitu päeva edasi lükanud, sest öise taevavalgustaja kuu seis ei olnud hoopiski mitte niisuguseks tööks sobilik. Isa õpetused olid Paulusel täielikult peas: kuu muutused jagatakse nimelt kaheksasse liiki: esimene nädal – kolm päeva õige pehmet aega, neli päeva sugu pehmet aega; teine nädal – kolm päeva kaunis kõva aega, neli päeva õige kõva aega; kolmas nädal – kolm päeva pehmet aega, neli päeva kaunis kõva aega; neljas nädal – kolm päeva kõva aega, neli päeva õige kõva aega. Kui kõval päeval midagi maasse pistad, jääb taime kasv nigelaks, kapsad saavad paatred alla, kõrsvili läheb tungalteradesse ja hernes ussitama. Kaks päeva pärast täiskuud algab aga mäda-aeg, mis kestab kolm päeva, sel ajal haub muld hästi, iga vili õnnestub.
Eks Paulus oodanudki kuu mäda-aega, kuni Bonifatius teda juba laiskuse pärast hurjutama hakkas. Paulus otsustaski osa sibulaid maasse surgata, teise osa jättis ta aga õiget aega ootama. Ning tema võrsetest oli silmale rõõmu, ja nad ajasid end ammu enne välja kui Bonifatiuse käsu järgi pandud. Kui pilt juba selge
