üritas püsti tõusta ning eemale tuigerdada.
Viimaks avaneski rasketest nikerdatud postidest toetatud räästa all lai, samuti nikerdustega kaetud uks, mille tagant ilmus nähtavale edeling Wulfgar, peas nugisenahkadest karvamüts, mille küljest kaks saba üliku laiadele õlgadele rippusid. Seljas oli Wulfgaril lihtne villane vammus ja selle peal karvadeta nahast poole reieni ulatuv vest; jalgu katsid tugevad linasest püksid ja härjanahast saapad, sääremähiseid hoidsid kinni nahksed rihmad. Laia pronkskaunistusega vöö vahele oli torgatud kahekorra keeratud nuut, vööl rippus peenelt kaunistatud hõbetupes pikk ja lai tüüringi päritolu nuga, millel oli morsavandlist lõigatud ja kuldilustustega pide. Üle õla oli heidetud nikerdatud nooletupp paarikümne hea noolega; käes hoidis ülik rasket karuoda ja nelja-viit kerget jahi-viskoda.
Nüüd tundis Ballimar, et õige aeg on saabunud, ning ta läks tõrkuvat hobust suistest talutades üle avara õue edelingile vastu. Ta põlgas iseennast selle pärast, mis teda ees ootas, ent ta oli oma valiku teinud ja pidi seda järgima. Noormees peatus üllatusest seisatanud haukist paari sammu kaugusel ja tõi pead langetades kuuldavale esimesed vangipõlves lausutud sõnad:
“Ratsu on valmis…” lisades otsekui pingutusega: “… isand.”
Wulfgari näost võis alul välja lugeda üllatusega segatud viha, tugev edeling kiskus juba vöövahelt nuudigi, nii et ka ratsu ehmus, kuid aegamööda kadus pahameel ta palgelt ja hauki kogenud silm vaatas täku nõudlikult üle. Oma norimishimust hoolimata ei olnud Wulfgaril siiski kusagilt kinni hakata ning ta oli juba viskodade kimpu sõiduvaiba küljes olevate nahkaasade külge kinnitamas, kui Ballimar odad võttis ja sellegi töö vilunult ära tegi. Samuti pani kimber paika rullikeeratud vaiba, mis jäi istumiseks mõeldud karusnaha tagumise serva alla, nii et selle vastu oli mugav tagumikku toetada. Ta hoidis hobust paigal, kui Wulfgar ratsu turjale hüppas. Kimbrungi kiivas pilk pani tähele, et hüpe oli nõtke ning kerge, täies jõus sõjamehe oma.
Alles nüüd söandas Finn lasila juurest ära tulla ja lähenes ebaledes, süüdlaslikult ja solvunult isandale. Kimber jälgis tähelepanelikult hauki näoilmet ning oma rõõmuks märkas ta edelingi habemes kahjurõõmsat muiet.
“Finn, närukael, mis sinuga juhtunud on?” irvitas Wulfgar lõbustatult. Nähtavasti arvas mees, et trääl kellelegi vabadest haukidest tüütuks muutus ning selle käest vastu kõrvu sai.
Midagi selgusetut pomisedes osutas noormees kimbri poole. Wulfgari nuut vihises ja hõbedane piuots jättis Ballimari seljale verise vorbi, kuid viimane ei võpatanudki, laskis vaid pea rinnale ning pomises: “Sinu tahe on minu üle, isand…” Hobune korskas ehmunult ja rabeles, kuid noormees hoidis valjaid endiselt oma tugevas rusikas. Wulfgari nägu oli aga vihastest hoopidest hoolimata rahulik, üksnes hääle võbin reetis edelingi raevu.
“Sa kas jätad oma sandid kombed või sul läheb nagu Gollweigil!” lausus ülik.Taas laksatas nuut ning Ballimar surus hambad kokku, et mitte meeletust valust karjuma hakata; eelmise peksu haavad polnud veel täielikult paranenud ning tegid piina. “Sina, kärss, pead ükskord mõistma, kes on su isand! Ka tõrksad hobused ratsastatakse, tigedad naised tehakse taltsaks ja kurjad koerad leebeks! Vannun Wodeni oda nimel, ma tümitan sinu haisvast kerest kogu su jonni ning sõnakuulmatuse välja!”
Mõdukoja uks avanes, sõjamehed astusid imestades välja ning kära peale kogunes teisigi talu inimesi eesõuele; nad vahtisid uudishimulikult, kuidas Wulfgar kolmandat korda träälile nuudiga virutas. Ka Freydis oli nende hulgas, kuid Ballimar ei näinud teda.
“Isand andestagu mulle,” sõnas Kimbrung alandlikult. “Tahtsin vaid omaenese käega sinu ratsu sõiduvalmis seada…”
Neljas kord tõusis käsi; Ballimar tõmbus hoobi ootel küüru, ent seekord hoopi ei järgnenudki, edeling torkas nuudi selja taha vöö vahele.
“Olgu see sulle õpetuseks, Asgardi asukate nimel,” uratas Wulfgar. “Ja kao mu silmist, värd, kui sa ei taha, et nuudiga su turjalt naha koorin! Kao siit, litapoeg!” Wulfgar sülitas vihaga, osutades träälisara suunas.
Ballimar pöördus aeglaselt ja eemaldus raskel sammul, saateks Finni põlglik naer ning külmunud mullakamakas, mis täpselt visatuna tabas teda otse kõrva taha. Kuid seda poleks roomlane pidanud tegema. Noormees keeras end kassiliku väledusega ringi ning vähimatki hoolimata sellest, mida edeling Wulfgar võiks arvata, sai paari hüppega kätte roomlase, kelle nägu hirmust viltu tõmbus. Too üritas küll põgeneda, kuid oli juba hilja, kimbri kämmal haaras Finni lühikestest tumedatest juustest, teine jalgevahest ning andnud roomlasele põlvega hoobi ribidesse, tõstis Ballimar ta äkilise ponnistusega kõrgele pea kohale. Sõdalased vilistasid ja hirnusid Finni appikarjumise peale; Ballimar aga ei teinud neist väljagi, ta pöördus näoga edelingi poole. Lihased olid raskusest pingul.
“Isand, mida teen sinu trääliga?” küsis Ballimar õhku ahmides. Finn vehkis kätega ja karjus.
Wulfgar, kes oli taas nuudi järele haaranud, pani selle vöö vahele tagasi. Viha sai uudishimust võitu ja edeling vaatas uurivalt nii noort trääli kui põgusalt ka kandamit tema ülestõstetud kätel. Ta teadis, et see ori oli ebatavaliselt tugev, kuid sellist kehajõudu hauk träälilt ei oodanud; Wulfgar sügas nimetissõrmega meelekohta. Edeling nägi, kuidas noormehe käed värisema hakkasid ja endiselt karjuv Finn ohtlikult kõikus, ta muigas.
“Lase tal Finn maha panna, mu isa,” soovitas lähemale astunud Ethelwulf, edeling Wulfgari vanem poeg. Edelingi peente näojoontega, pikakasvuline ja lihaseline poeg oli isaga sarnaselt riides ning hoidis käes samasugust rasket jahioda. Vaid karvamütsi asemel kattis noore sõjamehe kuldjuukselist pead teravatipuline pigimüts.
“Tapan ta, minu edeling, tursside nimel!” uratas Thoen, tehes liigutuse, nagu tahaks ta edasi tormata ja träälil kõrist haarata. Ent kuna edeling ei teinud ühtki nõusolevat märki, ta peatus.
“Pane Finn maha!” käskis suurhauki ülik ja Ballimar, kes üksnes suure vaevaga oli suutnud orja üleval hoida, laskis käed alla, astudes ise sammu tagasi. Roomlane langes karjatades ja hinge kinni põrutades maapinnale. Aegamööda kadus Ballimari näolt pingutusest kerkinud punetus, andis järele peavalu ning südame meeleheitlik tukslemine; silme ees selgines. Käsi puusas, ratsutas edeling kimbrile lähemale.
“Sa oled tugev trääl,” lausus Wulfgar. “Mitu suve on nornid sulle juba andnud?”
Kasimata olekuga ori näis järele mõtlevat.
”Tublisti üle tosina…Tursid seda teavad…”
Wulfgar ei näidanud üllatust.
“Mis on sinu nimi, lontrus?”
“Ballimar…”
Edelingi silmis välgatas umbusk. See polnud sagedasti kohatav nimi, sellel oli iidsuse ning möödunud aegade maik juures. Ka oli noor trääl olnud trotslikum, vastupidavam ja metsikum kui teised orjad… Wulfgar oli ettevaatlik ning tema mõistus oli terav kui odaots. Kahtlused tõstsid temas pead.
“See pole sulle paslik nimi,” ütles Wulfgar. “Uss oled sa, ori, va vastik vingerdis. Snaca istuks sinu maolõustale hoopis enam…”
Ülik vaikis viivu. “Seekord jääd piitsutamata, kuid völvade nimel, kui ma veel kord peaksin nägema, kuidas sa Finnile,” siinkohal osutas edeling maas vedelevale tõmmule noormehele, “häda teed või teisi trääle peksad, kuivatan su kui savipoti. Said aru?”
“Jah, isand.” Ballimari morn nägu ei reetnud ei hirmu, heameelt ega ükskõiksust – midagi.
Wulfgar rebis hobust ratsmetest ning
