sa oled helde kui Wotan, tahaksin sinult paluda üht heategu.” Oh kui raske oli paluda preestri pojal, kes põlvnes iidsemast suguvõsast kui terve suurhauki rahvas! Ballimar põlgas end sisimas selle pärast, ent nii oli vaja.
“Noh, mis siis veel, Heli juuste juures; ole sa neetud?” uratas hauk süngestudes. “Tahad veel nuudiga saada?”
Ballimar asetas needuse peletamiseks käe ohutistele rinnal ja tõmbus kühmu. Wulfgar pidas seda kõike hirmu tunnusmärkideks ning käratas: “Tee kiiremini!”
“Minu isand,” tõstis kimber amuletilt silmad, “olen palju jahil käinud ja tunnen küttide tavasid… Vannun Managarmi halli kasuka nimel, et minust on sulle abi. Oskan seletada ja ajada jälgi kui iidhunt, minu kopsud ei nõrke! Tõotan hallahiid Bergelmiri habeme juures, sa ei pea minu pärast häbi tundma. Olen tabanud põtru ja hukanud hunte, tapnud ilveseid ja kärsakandjaid… Võin kiviga taevast kulli alla visata! Võta mind kaasa, isand! Tean sõnu metsluurijate ja ööjõletiste vastu; ka trollid ei tule, kui lausun. Olen päevi elanud laanekurudes. Võta mind kaasa, seda palungi sinult, isand, õiglasem Forsetist enesest…” Wulfgar imestas tublisti, kuuldes trääli, keda oli veel päev tagasi pidanud vaimudest neetuks, nii ohtrasõnaliselt rääkimas. Tõsi, orja hääldus oli kange ning kohmakas, kuid temast võis vabalt aru saada. Edeling tunnistas noormeest põhjalikult. Ei võinud salata, see oli sitke ja tugev ori, temast olnuks ka ilma ohusõnadeta abi, ent rammuabi sai ta oma arvukalt kaaskonnaltki… Kahtlused puresid edelingi. Ta ei usaldanud seda trääli, alles hiljuti oli ta lasknud Thoenil seda ohjeldamatut orja nuhelda ning nüüdap tuli see alandliku ja sõnakuulelikuna… Teisest küljest – Thoen oli varemgi tõrksaid trääle pehmeks teinud ja selle Ballimari orjalikkus võis tulla hirmust ning mõistagi soovist olla isanda lemmik. Kas polnud ta võpatanud tema, Wulfgari, käratuse ees? Kas polnud ta lasknud vastupanuta end piitsutada? Kui teda aga toetada ja hellitada, teha ta enese armualuseks? See trääl ei saanud teistega läbi, ülejäänud kartsid teda kui tuld ning selline ori hoiaks oma rusikaga teisedki vaos. Alati ei ulatu isanda silmad-kõrvad sinna, kuhu orja omad. Mõte, nagu kartnuks ta seda trääli, oli nii naeruväärt, et edelingi suu kiskus tahtmatult muigele. Wulfgar Wulfing ei kartnud Midgardis ainsatki inimest, pealegi oli tal ustav kaaskond, suurem kui kellelgi teisel ümberkaudsetest edelingidest. Miks ka mitte, Wodeni oda nimel, küsis hauk eneselt – rohkem mehi, suurem saak! Ja kui trääl valetas, võis temalt alati naha seljast nülgida.
“Täna minu heldust,” sõnas edeling. “Tuled kaasa.”
“Ole tänatud, isand,” langetas Ballimar pea.
Ülik ei vaevunud tema tänusõnu kuulama, ta pööras hobuse ringi ja sõitis aeglaselt üle hoovi, heites veel üle õla: “Finn, sea koerad valmis!”
Solvunud Finn läks noruspäi tagahoovi poole, kust peagi hakkas kostma koerte erutatud kilkeid ja haukumist. Nördimusest puhkiv ori ei suutnud mõista, kuidas sai muidu nii lahke isand seekord tema solvaja karistamata jätta. Finn – tema enda sõnutsi Filvius – oli tõsiselt haavunud; isegi koerad, kes olid jahiks välja õpetatud ja keda edeling kohtles eriti hellalt, said tema lemmikorja karmima ümberkäimise osaliseks kui tavaliselt. Trääl vaatas nurga tagant uue orja kõrget kuju ja vandus põhjalasele kättemaksu; Ballimaril aga, kes isanda maja eeskoja ees palgist tahutud trepiastmel istus, polnud sellest sooja ega külma. Filvius sülitas tigedalt. Neetud põhja hiiglane – Thoen oleks võinud ta siiski tappa…
Ballimar ei suutnud rõõmustada, et Wulfgar lubas ta jahile kaasa võtta; kimber oli pidanud end alandama ja noormehe hinges lasus must kibedus. Kimbrung oleks tahtnud nutta, kuid pisarad polnud Beanstani pojale kohased. Ta oli palunud kui trääl… Trääl… Wotani pühade kaarnate nimel, ta oli trääl… Tõstnud masenduses rinnale lastud pea, nägi Ballimar Finni tosina koeraga nurga tagant välja ilmumas ja neid sissepääsu toestavate nikerdatud postide külge sidumas. Koerad olid saledad ja innukad, loomade vaist ütles neile selgelt, mis otstarbeks nad õuele toodi ning nad klähvisid-vingusid eelseisva jahi ootuses. Head koerad olid, tähendas kimber enese ette, elavad. Filvius saatis talle vaid põlgliku pilgu ning läks enesestmõistetava rahuga otse edelingi kotta.
“Hei, sina kärss!”
Ballimar tõstis pilgu koertelt uksele. Piitade vahel seisis Wulfgari noorem poeg Wulfric, samuti ilus, kuid veelgi tugevama kehaehitusega kui Ethelwulf, ehkki oli umbes sama vana kui kimber. Wulfric oli Ballimarist vaid pöidlajämeduse jagu lühem ning õlgadest sama lai, metsiku loomu ja kannatamatu meelega, kuid sisimas sai Kimbrung aru, et hauki noorisanda rind polnud nii vägev ega lihased nii sitked. Ballimar tõusis ning Wulfric heitis träälile mingi pambu. Riided, taipas kimber. Arvatavasti edelingi või tema poegade vanad hilbud. Noormehe enese rõivastuse moodustasid üksnes viletsad ümber ihu mässitud räbalad, mida oli nööride ja nahkrihmadega pisut koomale tõmmatud. Niigi vilets hame oli päris närudeks lagunenud, takused püksid aga olematuks hargnenud – kimbri alastus oli vaevu varjatud. Ummiskingade aset täitsid lambanahad, mis olid rihmadega pahkluude ümbert kinni seotud. Uued rõivad olid talve hakul tõepoolest teretulnud… Taipamata isegi tänada, astus Ballimar riideid käes hoides pisut eemale ja vaatas neid lähemalt. Rõivad olid head, seda ei võinud salata, ehkki kantud. Soe linane hame, pikk käisteta nahkvammus, samuti nahast püksipaar… Isegi vanad saapad olid tugevad.
“Mis sa vahid?” noris ikka veel uksel seisev Wulfric jõhkralt. “Need on nüüd sinu riided, elu lõpuni. Teisi sa enam ei saa, Wodeni täku nimel.”
Ballimar ei vastanud. Wulfric astus mööda puutreppi paar sammu allapoole ja asetas käe noale. “Kuule, lontrus! Oled keele alla neelanud?”
“Ei, noorisand,” lausus kimber.
“Vaat nii,” uratas noor Wulfric rahulolevalt ja läks kotta tagasi.
Oli külm, vanad närud ei andnud suuremat sooja ning Ballimar otsustas kohe uued riided selga ajada; pealegi pidi jahiretk peagi algama. Kimbrung kasis end kiiruga kaevu ääres ja hakkas külmast lõdisedes hamet üle pea tirima. Selgus, et see oli õlgadest pisut kitsas, väheke pigistas ka nahkvammus, kuid Ballimar jättis eest paelad kinni sidumata ja tänu sellele paistis hästi välja tema laiade lihastega vägev rind, tihedalt ümber õlgade liibuv hame ei varjanud suuri sitkeid lihasesõlmi. Püksid jäid õige pisut lühikesteks, kuid Kimbrung mähkis sääred kinni ja pistis jalad saabastesse, mille rihmad tugevasti kinni tõmbas. Vöö puudumine lõikas valusalt Ballimari teadvusse – ta oli trääl… Samuti puudus müts, kuid külma puhul võis ka rätiku pähe siduda. See polnud aga kimbri jaoks eriti oluline, temast oli kasvatatud sõjamees, kes külma, nälja ja muud tühiasjad kaeblemata välja kannatas. Praegu oli tähtsam võita edeling Wulfgari usaldus, mitte lolli trääli kombel lihtsalt pageda. Ta soovis ju hävitada maa pealt terve Wulfingide soo, ent selleks tuli lausa nälgiva hundi moel oodata. Pealegi oleksid sõjamehed ta peagi tabanud, hoolimata tema taiplikkusest ning ihurammust, hoolimata isalt ja Grue’lt päritud oskustest jälgi segada ning vaenajaid sõnuda.
Isegi kui teda ei leitaks, mis saaks siis neimast? Kimber tegi südame kõvaks, leppides pealtnäha oma alandava olukorraga; sisimas aga ootas noormees ööd, mille pimeduses lõõmaksid kojad ja itkeksid naised…
Sarv luikas ning edeling ratsutas hoovile, oda käes. Ka edelingi pojad tulid kiirustades majast välja, vastates rutakalt ema manitsustele ja õnnesoovidele, ning kargasid ratsudele. Pööraselt kilavad koerad jaotati edelingi perekonnaliikmete ning lähimate kaaskondlaste vahel ära. Isanda käske ootav Ballimar vaatas kogu seda sagimist pealt. Wulfgari karm pilk vaatas träälid üle; Ballimari nähes liigutas ta küll korra imestunult kulmu, ei öelnud aga midagi. Kimbrung oli sõrmedega ka oma pikki juukseid hädapäraselt sugenud ja nägi orja kohta tõesti hea välja. Isegi morn Thoen ümahtas midagi ebaselget.
“Sina!” osutas edeling odaga Ballimarile, “võtad kojast kaks lähkrit ja märsi toidumoonaga. Ning kui sa,
