kõhnunud põhjalane istus kerratõmbunult tule ääres; kõrvu kostus tuule undamine räästa all ja silmad kirendasid miilavatest sütest – nii unistas ta jällegi möödunust. Süngel näol ähmane igatsev ilme, uneles noormees end tagasi rasketest tahmunud palkidest mõdukotta, kus kõmasid karmide kimbrite hääled ja helasid vahedad relvad, urisesid suured kurjad koerad; kus tuleleek helkles ja kumas seintele riputatud kilpidel ning metselajate või vaenlaste kolpadel… Ballimar andus poolunes nendele mälestustele, rohelised kiskjasilmad veidrast mõnutundest ja kummalisest õrnusvärinast suletud. Oma vaimus oli ta pöördunud tagasi nendesse ammustesse aegadesse, kus isa – kardetud vürst ja nõidpreester Beanstan Kimbrung, Breca poeg – oli maast-madalast õpetanud pojale surmavate hoopide andmist, tapriga kilbi lõhestamist, odaga vaenaja tabamist ja sedagi, kuidas karu tapvasse embusse haarata. Ta mäletas isegi hundinahka, millel ta veel päris pisikesena oli mõdusaali tollal tohutuna näiva kolde ees lebanud ja tulle põrnitsenud, kõrvus segaseks kuminaks põimunud Beanstani ja tema ründurite karedal häälel lauldud saagad, tule praksumine, kauge hundiulg, tuule vihin kanarbikus ning tormist vaevatud mere möirgamine raskete kaldarahnude ümber valgma all.
Ema ta ei mäletanud. Gróa oli ebatavaliselt suure ja tugeva lapse ilmaletoomisest toibumata surnud varsti pärast teise poja sündi. Isa polnud temast palju jutustanud, ent Ballimar pidas kalliks emalt päritud amuletti, ohtu peletavat võlust, ainsat eset, mis oli talle ilmaletoojast mälestuseks jäänud… Ballimar meenutas nõid Grue’ jutustatud iidset, vaid Kimbrungide meeles säilinud hirmsat saagat nendest hallidest aegadest, mil meri oli võtnud kimbrite vägevalt hõimult sadu, tuhandeid aastaid nende valduses olnud maad ning tuhanded kimbrid pidid asuma suurele retkele, otsimaks maid, millest võiks saada neile uus kodu. Kõik suured ja väikesed hõimud põgenesid nende teelt või alistusid; kust kimbrid läbi läksid, sinna jäid järele suitsevad varemed ja üksnes linnud taeva all… Kimbrite jõud, sõjakunst ja manavägi olid kõikvõimsad… Kuni viimaks lõunas, hugade ja wealhide maade taga, said teoks taplused, mille väärilisi ei saa olema kuni Ragnaroacini. Väikesekasvuline ja habemetu, ent arvukas rahvas oli löönud neid suurtes heitlustes ning ellu jäid kimbrite vägevast hõimust vaid riismed. Ning neidki väheseid lõhestasid omavahelised tülid ja lahkhelid; osa pöördus tagasi põhja, oma isade maale, pidades võitlust iga jalatäie eest, mis neid esivanemate haudadest lahutas, teised aga järgnesid nõidpreester Aduatucile, asudes elama suurte jõgede vahele wealhide Wallandisse ja segunesid kohaliku rahvaga.
Kimbrungide suguvõsa muistsed esiisad olid olnud kodu poole suunduva hõimu eesotsas. Ballimar mäletas, et ta isa polnud andnud armu ühelegi neist habemetutest inimestest; millal iganes nähti nende suuri, mõdukoja sarnaselt vägevaid laevu, vallutati need ning kõik vangid peale naiste toodi pühas rabas jumalustele ohvriks. Jah, tema sugu põlvnes muistsest ja vägevast hõimust, kus tapluste eel ohverdati sadu vange ja joodi nende verd, söödi vaenajate südameid, põletati nende kantsid ja turmati surmapõlgusest ning tapaihast möirates! Tema, Ballimar, oli selle iidse rahva viimane sabaots, jäänuk vanadest hallidest aegadest, kus polnud kohta nõrkadele; tema meeled ja aistingud olid teiste inimeste omadest teravamad ning kehajõus ületas noor metslane enamikku sõdalastest, keda teadis. Kuid nüüd olid viimasedki kimbrid tapetud või mööda ilma laiali pillutatud…
Ballimari silmad välgatasid vihasööstus, kui ta mõtted pöördusid taas viimsele heitlusele pühade kaljude ning salapäraste puust ja kivist iidolite vahel, kus teivaste otsas kuivasid inimkolbad ja lehvisid must-punaseks värvitud hobusesabajõhvid. Veri määris kive ja tapetud sõdalaste kehad vedelesid klibusel pinnal… Ka peatu Beanstan oli jäänud sinna huntide närida. Isa kolp kuivas teiba otsas edeling Wulfgari koja ees ning Ballimar pidi seda võimetus neimaihas iga päev nägema. Varesed olid sellelt silmad ja liha ammugi ära nokkinud ning üksnes tumedad silmakoopad põrnitsesid päevaloojangu poole. Kimbrung tundis, kuidas külm viha temasse ladestus, kuidas lihased tahtmatult tõmblesid ja sõrmed rusikasse surusid, otsekui oleks nende vahel edeling Wulfgari jäme jõuline kael…
Ballimar kortsutas kulmu. Mingil moel tuli Wulfingidele kätte maksta, see oli sama kindel kui Midgard. Ent kuidas? Jah, kimber teadis, kuidas – vägistada naised, surmata lapsed, vanurid, kõik, kes iganes edeling Wulfgariga seotud olid, põletada kojad, riisuda tühjaks panipaigad ning piinata kõiki kaua ja metsikult. Taevaalune pidi mustama suitsust ja kaikuma surijate karjetest, maa võbisema nende tõmblustest! Ent ikkagi – kuidas? Edeling Wulfgari tapmine oli tühiasi, pelgalt veretöö – suguvõsa aarded oleksid jäänud ikka Wulfingide valdusse, samuti lipuoda ja Beanstani kolp… Ta pidi selle kõik relva jõul tagasi võitma, mitte alatult nurga tagant mõrvu sooritama. Ballimar oli vürst, mitte närune trääliverd varas.
Kimbrungi rinnus möllas kogu ta hõimu aastasadade pikkune julmus ja metsikus, iidne tapaiha ja neimanälg… Ta lihtsalt pidi kätte maksma, nii või teisiti. Jah, ent jäädes truuks oma vere käsule ning keeldudes edelingi ees kaela painutamast, võis ta sandistuda või koguni surma saada, ning siis ei oleks ta suutnud enam midagi teha. Kumb oli siis lõppeks tähtsam, Wotani pühade kaarnate nimel? Salata maha oma uhkus, mille ta võlgnes oma päritolule, või surra püstipäi, kuid jätta oma isa ja tema ründurite, kaashõimlaste eest kätte maksmata? Ehk peaks jumalatelt nõu küsima? Surra olnuks kerge – kiire noapiste Wulfgari südamesse ja wulfingid oleksid Ballimari sealsamas maha nottinud või surnuks piinanud. Ta oleks surnud võib-olla sõjamehe surma, surnud sirge seljaga, uhkus rinnas. Kuid missuguste nägudega oleksid talle otsa vaadanud langenud kimbrid Walhalla mõdusaalis? Ballimari pani valiku raske taak ohkama. Beanstani veri kisendas kättemaksu järele… Kuid alandada end orjaga samale pulgale?
Ballimari ilvesekõrvu kostsid lähenevad sammud ja ta pööras pilgu ukseavale, kus haisev hobusenahk kõrvale lükati ning saabuva öö pimedusest sukeldus esile Freydis, kel oli hirvenahkne keep õlgade ümber. Kimber ei liigutanud, põrnitses vaid ainiti tulle. Tüdruk astus nõtkelt lähemale ja kükitas tule äärde, jättes enese ja noormehe vahele siivsa vahemaa. Mõni viiv vältas lühike vaikus, siis kogus neiu end ning lausus:
“Sul on nüüd parem, Brisinga-kee nimel…”
Ballimar ei vastanud. Ta polnud enam mitu päeva Freydist näinud, kuigi noormehe pilk otsivalt ringi käis, isegi otsivamalt kui kimber seda enesele tunnistada tahtis. Ta oli siiski vürstpreestri poeg, viimane Kimbrungide muistsest suguvõsast, võib-olla koguni ainus kimber… Kuid Freydis oli kaunis, lausa hingematvalt ilus isegi oma tagasihoidlike riiete ja lihtsate ehetega. Ja kuigi Ballimar näiliselt tulle vaatas, nägi ta siiski silmanurgast, kui raskelt langesid tütarlapse kulmude kohal helmekeega kokku tõmmatud juuksed, kui ilus oli tema kõrgete sarnadega nägu, kui nõtked olid ta liigutused. Freydisest lausa kiirgas naiselikku võlu.
Freydis nihutas end pisut ja vaatas areldi Kimbrungi poole, kes näis osavõtmatult tulle põrnitsevat. Veidral kombel tundis tüdruk end selle suurekasvulise võõra juuresolekul ebamugavalt, kuigi ta oli varem teda piinlikkustundeta põetanud.
Näinud, kuidas neiu talle ootavalt otsa vaatas, süngestus Kimbrung veelgi enam. Ta polnud kogu vangipõlve vältel kellegagi rääkinud, miks pidi ta nüüd kõnetamisega üht alamat näitsikut austama? Tõsi küll – nii ilusat tütarlast polnud kimbri silmad veel näinud, seda võinuks ta oma parema käe nimel vanduda. Ballimari pilk uitas uurivalt mööda viletsat träälisara, sihtis vaenulikult orje ning vilksatas korraks ka üle Freydise. Keegi träälidest ei jõllitanud avalikult uudishimutsedes nende poole, kuid pimedatest nurkadest ja näruste tekkide servade alt piilusid noormeest ning Freydist nii mõnedki silmapaarid. Ballimar pilutas silmi ja põlglik muie libises üle ta kõverdatud huulte. Ta oli viimane Kimbrung!
Freydise tumedatesse silmadesse valgusid alanduspisarad, tema täidlane alahuul tuksatas solvumisest. Neiu tõusis püsti, raputas pakse kohevaid lokke, keeras end haavumisest jäiga seljaga ümber ja kadus läbi madal-viltuse ukseava külma pimedusse, vaid hobusenahk laksatas paar korda tuule käes.
Ent eneselegi ootamatult ei tundnud Ballimar heameelt. Olid ju nõid Grue ja Beanstan talle lapsepõlvest peale
