1. peatükk
“Tead, kallis, ma olen rase,” teatas Thea Capriotti oma tulevase lapse isale Drew Wellysele, kui nad mööda välistreppi mehe luksuslikku majja suundusid.
Drew, kes ootamatusest kõnevõime kaotas, silus oma musti läikivaid juukseid ning ta tumedad silmad pildusid tuld. Mees haaras noorel naisel õlgadest ja sikutas ta võõrastetuppa.
“Nii, korda, mida sa ütlesid!”
“Ma ootan last.”
Rahulikult tõstis Thea mehe suunas oma suurte helesiniste silmade pilgu.
“Jumal küll!”
Drew ohkas ja istus diivanile. Tulevane ema vaikis, lootes ainult üht: noormehel peaks olema meeles õhtu, mil nad Pittsburghis ühel peol kohtusid.
Drew oli tol õhtul täiesti muretu. Ta ei osanud arvatagi, et trehvab seal kellegagi oma kodulinnast Colhoun-Connersist, mis asub Pittsburghist sadade kilomeetrite kaugusel.
Peoperemees tutvustas neid, kuid ei maininud Thea perekonnanime. Seetõttu ei osanudki Drew arvatagi, et see sümpaatne tütarlaps on tema endine noor naaber, kes kuus aastat tagasi nimekasse ülikooli õppima sõitis.
Kuid Thea tuli tagasi ja… otsustas pisut meelt lahutada. Kui ta koosviibimisel lapsepõlvest jumaldatud Drew Wellyst nägi, kaotas ta lõplikult pea. Peale selle arvas Thea, et mees on temasse esimesest silmapilgust armunud, sest ega see ometi juhus olnud, et ta neiuga terve õhtu flirtis. Täpselt, ta oli armunud – lootusetult ja pöördumatult. Thea tundis end õnnelikuna. Sellistest suhetest Wellysega unistas ta juba koolis…
Sel päeval külastas Drew Thea kodu. Mees ei suutnud tagasi lükata emotsioonidest tulvil tütarlapse küllakutset tema tagasihoidlikkusse pesakesse. Täpselt nii iseloomustas tütarlaps oma maja.
Pärast lembehetki ei esitanud nad teineteisele mingeid nõudmisi. Probleemid tekkisid hiljem – siis, kui Drew lõpuks taipas, et Thea Capriotti ei ole mingi harilik tütarlaps Pittsburghi äärelinnast, vaid tõeline leedi väga soliidsest perekonnast. Drew’l oli palju põhjusi, miks sellesse perekonda mitte sattuda.
Mees oli marus. Kas Thea ei saanud aru, mida ta rääkis?
Drew’l puudus igasugune soov siduda end naisega, kelle isa oli mees, kes oli teda äris abistanud ja aidanud avada hobusekasvanduse. Drew ei tahtnud tekkinud olukorda oma isiklike suhete arendamiseks kasutada. See ei vastanud tema põhimõtetele. Üldse püüdis ta vältida romaane noorte kogenematute tütarlastega. Nende vanusevahe oli kaksteist aastat. Igasuguste segaduste ärahoidmiseks eelistas mees suhelda vanemate daamidega.
Pärast vihapurset rahunes Drew pisut. Thea vaatas mehele sõnatult otsa ja mõtles: sellelt inimeselt ei tasu oodata kaastunnet ega… romantikat.
Drew Wellys oli kurb, sest oli armatsenud varasemast ajast tuttava inimesega.
Miks see siis nii jube oli? Ega tütarlaps süüdi ole, et ta teda kohe ära ei tundnud!
Thea vihastas tõeliselt. Lõppude lõpuks on ta täiskasvanud inimene. Tal on korralik töö ja oma maja – ta on tõsine tütarlaps. Muide, talle antakse krediiti isegi soliidsetes pankades. See räägib juba ise enda eest! Drew aga suhtub temasse kui kergemeelsesse lollikesse. Nördimust tekitav!
Just kõike seda teatas ta enne hüvastijättu pahaselt Wellysele.
Hiljem ei suutnud Thea kuidagi rahuneda. Noor naine mõistis, et uudis tema rasedusest Drew’d ei rõõmusta. Siiski tuli ta mehe juurde. Ta tahtis teatada, võideldes solvumistundega ja lootes hinges andeksandmisele, et mehel ei ole midagi karta ning oma lapse püüab ta ise üles kasvatada.
Raske ülesanne.
“Ära muretse, ma tulen olukorraga toime,” ütles Thea väljakutsuvalt. “Mul on piisavalt jõudu ja raha. Kuuled? Piisavalt.”
“Tubli, oled lihtsalt tubli! Võin mina ka selles suhtes midagi ütelda? Või oled sa minult hääleõiguse täiesti ära võtnud?” küsis Drew.
“Kui ma ausalt räägin, siis tahaksin väga, et sa meie lapse eest hoolitseksid. Ma ei saa sind selleks sundida. Tee nii, nagu ütleb sinu süda. Kordan, ma tulen toime.”
Thea nägu tõmbus pilve.
“Nii et oled lõpliku otsuse teinud?”
“Üldiselt küll,” ütles Thea kaheldes, “seda enam, et mul vist teist võimalust ei olegi…”
“Laps peab kandma isa perekonnanime – nii on ju kombeks.”
Theale meenus kohe tema enda isa. Ben Capriotti oli kunagi rääkinud samu sõnu, kui sai teada ühest järjekordsest õnnetust üksikemast.
“Minu arvates on esimene, mis meil teha tuleb, see on… ametlikult abielluda,” ütles Drew ootamatu paatosega hääles.
Thea süda hüppas tahtmatult rõõmust. Perspektiiv saada kaasaks inimesele, kellest ta juba neljateistkümnendast eluaastast, tegelikult veelgi varasemast ajast oli unistanud, loomulikult ahvatles. Thea ei olnud siiski kindel, et Drew tõepoolest põleb soovist temaga abielluda.
Aga praegu, tegelikult, ei tahtnud ta seda paljudel põhjustel isegi.
“Ma ei tulnud siia selleks, et ametlikku abielu nõuda. Laps võib niigi sinu nime kanda. Asi on muus…”
“Me peame siiski mõningaid viisakusreegleid jälgima.” Drew peaaegu oigas. “Ma ei taha, et mind lontruseks peataks. Lõppude lõpuks võib kannatada ka sinu isa reputatsioon. Kandideerib ta ju teistkordselt linnapeaks…”
“On see praegu nii tähtis?” küsis Thea kaheldes.
Ben Capriotti oli olnud Colhaun-Cornersi linnapea sellest ajast, kui Thea kuueaastane oli, ja keegi ei olnud kunagi tema kandidatuuri vastu. Kuid praeguseks oli olukord järsult muutunud.
“Oled sa teadlik, et esimest korda kahekümne aasta jooksul on su isale linnapea valimise kampaanias rivaal ilmunud?” küsis Drew Thealt. “Kui sa veel ei tea, siis valgustan sind: mehe nimi on Oggy Melloy. Tema programmi põhiline trump seisneb selles, et su isa ei saa oma tõsise haiguse pärast enam linnapea olla. Tal oli ju eelmisel aastal infarkt? Seda teavad kõik ja teavad ka, et Ben pidevalt ravimeid võtab – ning Oggy sellele rõhubki. Kinnitab kogu aeg, et isa on liiga nõrk linnapea kohale asumiseks. Mark Fegan, Colhuan-Cornersi Kroonika toimetaja, on temaga nõus. Viimasel ajal on ta tihti avaldanud artikleid Oggy Melloy toetuseks.”
Thea oli pahane:
“Mark võib oma käitumisega isal uue infarkti esile kutsuda. Kas ta tõepoolest seda ei mõista? Ta on lihtsalt koletis!”
“Kui naiivne sa oled. Poliitika on karm asi, seal ei ole kohta haletsusele ja kaastundele. Aga unustame poliitika! Lõppude lõpuks ei ole see meie asi. Meil on vaja lahendada hoopis muu probleem. Ma ei kujutagi ette, kuidas su isa reageerib teatele, et sa rase oled. Peale selle veel üheainsa öö järel…”
Thea istus Drew’ kõrvale. Ta oli sõnatu. Mehe erutus kandus talle üle.
Noor naine mõtles uuesti oma isale ja tema jukerdama hakanud tervisele. Isa ei tohi närveerida. Iga ootamatu ja ebameeldiv uudis võib esile kutsuda stressi ja sellega seoses võib tervis halveneda. Kõige halvemale ei julgenud Thea mõteldagi.
“Mis me teeme?”
Thea oli segaduses.
“Tead, teeme nii, et teatame isale
