oli selles, et Capriotti maja oli ehitatud punasest tellisest, valgendatud ja mitu korda ringi ehitatud. Endise arhitektina oli see Drew’le kohe selge.
Maja meeldis talle sellegipoolest. Mõtted läksid kohe majaperemehele.
Omal ajal oli Ben Capriotti talle abistava käe ulatanud. Pärast lahutust Sandyst pidi Drew loobuma poolest arhitektuurifirmast. Ta lõpetas selle äri, sest puudus soov endise naisega asju ajada. Millegi muuga tegelema hakata oli Beni soovitus ja ta oli nõus jagama enda kogemusi hobusekasvatuse alal. Uus töö juhtis Drew mustadest mõtetest eemale. Ben oli ta depressioonist päästnud. Ja millega ta Benile tasus? Thea on temast rase! Kuidas end küll tütarlapse isa ees õigustada?
Saaks vaid aja kulgu tagasi pöörata! Ta ei armatseks enam maikuuööl Beni tütrega. Kuid see oli juhtunud ja nüüd tuli olukorrast väljapääs leida.
Pikapi kabiinist välja hüpanud, läks Drew Thea juurde, kes juba vanemate maja trepil seisis.
“Oled valmis minu lähedastega suhtlema?” küsis Thea vaikselt.
Drew haaras tütarlapse käe ja vaatas talle otse silma. Seda ei oleks tohtinud teha! Ootamatult haaras teda rahutus. Mehele tundus, nagu oleks tema ees kaks suurt sinist järve, mis tõmbasid oma sügavustesse. Drew raputas pead – see on nagu lummus. Thea püüdis rahulikuks jääda ja ennast valitseda.
Drew ohkas ja lausus:
“Mingi aja peame olema näitlejad.”
Mees närveeris ja ootamatult läbistas ta pead mõte: “Kuidas saab abielluda noore ja kauni naisega ning mitte jagada temaga voodit? Ega’s ma veel rauk ole!”
Kõigele vaatamata ei olnud Drew’l plaanis Theaga intiimsuhteid jätkata. Kirikusse viib ta naise vaid sündsuse pärast. Thea on Beni ainuke tütar ja seetõttu ei taha Drew oma õpetajat kurvastada. Las Ben Capriotti mõtleb, et nad teineteist tõepoolest armastavad. Tähtis on, et Ben liialt ei närveeriks, sest see mõjuks halvasti tema tervisele.
Drew peab siiralt tõestama, et ei ole Thea vastu ükskõikne. Raske ülesanne, kuid ta saab sellega hakkama. Aga pärast? Küll ta suudab ennast ohjes hoida…
“Kui me sinu vanemate silme all õrnalt embame, võime neid kohe veenda, et me ei ole lihtsalt sõbrad,” ütles Drew.
Thea niisutas huuli. Ta vaatas ihaledes Wellyst. Mees suutis vaevu oiet tagasi hoida.
“Milline suli,” mõtles erutatud mees, “tahab mind jälle võrgutada?”
Aga järsku ei olegi Thea tema vastu ükskõikne? Drew teadis, et naised, välja arvatud Sandy, armastavad teda. Ta ei ole neile kunagi vastumeelt olnud. Tõsi küll, Thea on erijuhus. Ta ei käitu adekvaatselt. Kord ajab ära, siis jälle peibutab… Järsku hakkab naine teda mõne aja pärast vihkama? Praegu veenavad nad vanemaid nende meeletus armastuses ja soovis laulatada, pärast aga riidlevad, nii et suled lendavad. Ja mis edasi? Kellel sellest parem on? Drew’ peas valitses täielik mõtete segadik.
“Tähendab nii,” lausus ta rõhutatud tõsidusega, “sellel, mida ma su emale-isale räägin, ei ole mingit tähtsust. Ära jumala pärast seda tõsiselt võta! On selge?”
Mees astus julgelt suure maja paraaduksest sisse. Thea ruttas talle järele.
“Ema, isa, kus te olete?” hüüdis ta halli astudes.
“Oleme kabinetis, kallike,” hüüdis ema vastu, “tule siia!”
“Hästi, hästi,” pobises Thea abitult, “kuid ma ei ole üksi.”
Drew’ süda tõmbus kokku. Ta tahtis kohtumisega pisut viivitada, kuid taipas siis, et aeg läheb ja see lugu tuleb kiiremini lõpuni viia.
Haaranud Thea käe, tiris ta noore naise tema isa kabinetti.
Thea vanemad – Ben ja Elisabeth – istusid vanal nahkdiivanil ja vaatasid hobusekasvanduse aruandeid.
Thea ja Drew’ sisenedes tõstis Elisabeth oma ilusate roheliste silmade pilgu paarikesele ja vaatas neid uurivalt.
“Tere, emme, tere, issi,” prahvatas Thea ning lajatas siis ootamatult, “meie Drew’ga tahame abielluda!”
Isa oli rabatud. Pannes arvutist väljaprinditud arved kõrvale, jõllitas ta tütrele otsa ja küsis vaikselt: “Mida sa ütlesid, kallis?”
“Me abiellume varsti,” ütles Drew Thea kätt surudes.
Ta lootis, et tütarlaps tema märguannet mõistab… Las ma räägin ise.
Ben astus neile lähemale.
“Ma ei saa aru… minu tütar… minu ainukene tütar… minu tüdruk… kavatseb minna mehele inimesele, kes on temast tervelt kaksteist aastat vanem.”
“Ma tean, et see ei paista kõrvalt eriti hea välja,” alustas Thea enda õigustamist, kuid Drew surus jälle pruudi kätt.
“Austatud Ben, kui me teile juba eelseisvatest pulmadest teatasime, pean ma veel ühe kaardi avama – Thea on rase. Minust!”
Ben ahhetas ja surus käe vastu rinda. Thea karjatas ehmatusest ja viskus isa poole.
“Ben,” hüüdis ka Elisabeth, “rahune, palun. Sa ei tohi närveerida.”
Ta hüppas diivanilt püsti ja jooksis apteegikapikese juurde.
Ben Capriotti vehkis kätega:
“Kallis, ma ei vaja rohtu. Minuga on kõik korras, aga teie mõlemad olete ebanormaalsed.”
Ta vaatas etteheitvalt tütre ja tema kaaslase poole.
“Tegelikult on see, et te abielluda otsustasite, õige. Kuid Thea rasedusest ei tohi mitte ükski hing enne valimisi teada. Kuulujuttudel on kohutav jõud ja nad võivad mind kahjustada.”
Drew ja Thea noogutasid kohe mõistvalt.
“Sina, Thea ei mõistnud midagi.” Ben raputas nende sõnade juures pead. “Sa elad Pittsburgis ega loe meie kohalikku lehte. Marc Fergan arutleb seal pidevalt minu tervise üle.”
Ben lõi käega, tõusis ja tegi toas mõne sammu.
“Olgu, unusta see! Valimiseelne kampaania on minu probleem, millega pean ise toime tulema. Teie peate tulema toime muuga – kiiresti pulmadeks valmistuma.”
Saanud maha lühikese ja emotsionaalse kõnega, istus Ben jällegi diivanile ja asus järjekordseid arveid läbi vaatama.
Elisabeth viis Thea ja Drew’ kiiresti kabinetist välja. Kabineti ukse sulgenud, lausus ta vaikselt:
“Me ei teadnudki, et te kohtute, on see alles üllatus!”
“Tunnistan – me ei ole eriti pikka aega kohtunud,” sõnas Drew ise mõtetes end leidlikkuse pärast õnnitledes. Nad ei jäänud sellega vahele, et olid ainult ühe öö koos veetnud.
“Oleme väga õnnelikud,” lisas Thea.
Drew ei uskunud Thea sõnu ega mõistnud, miks naine üldse midagi sellist lausus. Arvatavasti oli see ainus, millega ta antud juhul ema rahustada võis.
“Loodan,
