aeglaselt ja rahulikult ning siis üha kiiremini sedamööda, kuis hüsteeria turul võtab võimust vääramatu jõuga, tirides minu positsiooni endaga kaasa. Kukun koos punaste numbritega järsakusse, silme ees virvendab, mul hakkab halb. Jooksen peldikusse ja öögin poti kohal, panen pea külma vee alla ja jooksen tagasi arvuti juurde. Kukub, kukub, kukub. Turul toimub paanikamüük. Suured positsioonid lähevad järjest automaatlikvideerimisele, ilmselt pole neid palju, kes nädalavahetusega on suutnud enda tohututele kontodele vajaliku marginisumma juurde kanda. Totaalne häving. Mu positsioon on sodiks lastud ning optsioonid väärt vaid sente, pole midagi enam mõtet müüa. Miljon krooni on hävinud sekunditega. Miks polnud peal stoppe, ma kretiin? Sest olin nii kindel. Nii kindel jätkuvas, vääramatus tõusus. Nii kindel endas, nii kindel oma tarkuses, oskuses, surematuses. Kui ainult poleks sellist kavalat margin hike’i toimunud, poleks ka midagi sellist saanud ju juhtuda! Oleks-oleks, faking poleks, raisk! Nüüd ongi nii, nagu ei saa olla. On, nagu pole… Jumal-jumal. Mis nüüd saab?
Järgmistel päevadel toimunut on väga raske meenutada, mäletan vaid udust virvarri erinevatest ööklubidest, baaridest, tutvumisi tänaval, kellegi majapidu mäe otsas, mingi kahtlase tüübi korter Copacabanal, keevitava päikesega rannas magamata ja sodi peaga aelemine. Olen tutvunud mingi väga ilusa tüdrukuga, kes väidab, et on modell. Nagu nad siin kõik omast arust on. Välimuse järgi võib teda kindlasti uskuda, pikkuse järgi mitte. Raha on tal kõvasti, ilmselt rikaste vanemate laps. Plika teeb enamuse sellest hullusest kaasa, tutvustab mind inimestele, viib parimatele pidudele. Rokime end pilbasteks, maandume hotellis, ärkame, seksime, šampanja hommikusöögiks, randa, klubisse, hotelli, randa, klubisse, peole.
Peale järjekordset raju ööd klubides jõuan plikaga hotelli. Või noh, kui täpne olla, siis me purjetame hotelli. See on kõige täpsem tegusõna, millega meie sisenemist saaks iseloomustada. See on seisund, kus sul on tarbitud jookidest kõvem tuul purjedes, ent samas rooliratas vänderdab juba vabalt ja seetõttu kurss pole enam täielikult otse. Meeskond on suutnud samuti end heasse tujusse viia ja tegeleb kõige muu kui juhtimisega ning seega on kogu kontrolliosakonna tähelepanu hajunud lõbusatele lollustele ja kõrvalistele asjadele. Lärmamine käib samuti asja juurde.
Sedamoodi me siis oma peene hotelli uksest sisse loovime ning anname all korraldused saata üles valget veini ja süüa. Seejärel tuigerdame terasest kasti, laseme end üheksandale korrusele lennutada ning alustame oma eelmängu juba pikas hotellikoridoris üksteist taga ajades ning riideid seljast kiskudes. Rullime end koridorivaibal, kobistame suudeldes vastu võõraid uksi, mille taga inimesed litsuvad silmi vastu uksesilmi, et osa saada meie jõulisest paaritumismängust. Mis sa ikka teed, olles hotellitoas, kui ukse taga mingi paar mööda põrandat rullib. Sa ju ei lähe nendega pragama, veel vähem liituma. Istud oma toas, silm vastu silma, ja jõllitad, mis toimub.
Kui oleme lõpuks tuppa jõudnud… Ei, kui oleme lõpuks toa üles leidnud ja seejärel toavõtme üles leidnud, kukume numbrisse sisse. Tuba on vahepeal koristatud, mis tähendab uusi pudeleid minibaaris, puhastatud vannituba ning ülestehtud voodeid. Ülestehtud voodid tähendavad aga, et sinna peale on tekkinud lai siidlint hieroglüüfidega, mis jätab mulje, nagu oleks voodi üks suur mõnus Aasia unekingitus. Rebin voodilt siidilindi ja hakkan sellega lindikava esitama. Kui me naerust mõlemad lõpuks põrandal maas oleme ja hingeldame, siis leiab lint äkki uue kasutuse. Selgub, et seda on ideaalne kasutada sidumiseks. Käte ja jalgade sidumiseks ennekõike. Uus mäng sünnib sekunditega. Mina seon sind kinni ja sina pead end vabastama. Ja mina vaatan ning naeran või siis annan nõu. Või kasutan sind oma mänguasjana. See on üsna palju võimalusi pakkuv mäng.
Kuna ma olen härrasmees, siis seon loomulikult nii, et preili on end võimeline väikese pusimise järel vabastama. Muidu oleks see mäng üsna ühte väravasse käinud ja poleks ilmselt ka enam fun mõlemale mingi aja möödudes. Pealegi ma ei ole vägivaldne. Ent ei maksa alahinnata oma partneri vägivaldsust kunagi. Juba saksa tudengitega läbi viidud vanglaeksperiment tõestas, et kui anda inimestele piiramatu võim teiste üle, siis lähevad nad liiale. Minu kaunis partner seob mu käed hoolikalt selja taha ning tõmbab need seejärel eriti kõvasti kinni, hoides põlve mu seljal. Võtan seda kui väljakutset. Käed selja taga kõvasti ja tihedalt kinni seotud, pikali maas. Kogemuse põhjal võin öelda, et pea iga sõlm on avatav, kui sa käed saad selja tagant ette. Selleks aga tuleb seotud käed tõmmata üle jalgade. Kui kellelgi muidugi käivad õlad liigesest toorelt välja, siis võib ka üle pea tõmmata. Aga muidu tirid lihtsalt üle jalgade. See eeldab muidugi teatavat painduvust. Siduja nipp on aga selles, et siduda tuleb piisavalt kõvasti ja korralikult. Siis ei tule käed üle jalgade. Sest kui käed peaksid mingil põhjusel siiski üle jalgade tulema, on võimalik need hammastega lahti harutada.
Minu domina ilmselt ei mängi seda mängu esimest korda või siis on ta kunagi tegelenud inimeste vangistamisega. Igal juhul tõmbab ta käed nii korralikult kõvasti kinni, et neid üle jalgade saada on võimatu. Nii ma siis väänlen selle hotelli peenes sviidis paljalt põrandal nagu väike sadomaso-ussike ja üritan oma käsi üle tagumiku sikutada, kui kõlab koputus. Tõestuseks, et koputus pole mitte minu kujutelm, vaid tõeline, piuksatab uksekaardilugeja ning järgmisel hetkel avaneb aeglaselt ka toauks. Preili muidugi teeb kiire sööstu vannituppa ja pääseb peitu, enne kui ukse avaja teda näeb. Ukse taga seisab toateenindaja, 60-aastane soliidne toateenijavormis proua, kes lükkab enda ees käru õhtusöögi ja kahe pudeli jääkülma valge veiniga, mille olin alt tellinud ning järgmisel hetkel ka unustanud.
„Sir, are you okay?“ küsib proua joonistatud kulmugi kergitamata.
„Yes, I am fine, thank you,“ suudan ma vaid öelda.
„Should I sign the bill for you, Sir?“ küsib proua ning taganeb uksest välja.
„Would you be so nice? Thank you,“ vastan, vältides tema pilku.
„Have a nice evening, Sir,“ kummardab proua ja tagurdab kogu oma väärikuse ja serveerimislauaga uksest välja.
„Yes, yes, you too, Mam,“ oskan vaid kokutada.
Vannitoast kostab heledat ja kahjurõõmsat kurgunaeru.
Tunnen, et hakkan teadvusele tulema. See on selline tasapisi kasvav ümbritseva tajumise gradiaalne tõus. Esimesena hakkad sa kuulma helisid, on see siis äratuskella vastik hääl, seina puuriv naaber, sinu lahkuva elukaaslase kontsakingad peksmas vihaselt parketti, või teetöölise jenka suruõhuhaamriga.
Jah, esimene ärkamisprotsessis sisselülituv taju on reeglina kuulmine ja kuna ma kuulen koputamist, siis järelikult hakkan teadvusele tulema. Tõtt-öelda on tegu lausa kolkimisega. Valutav aju hakkab aru saama, et ma olen vist maganud ning keegi vist kuskil kolgib. Seejärel lülitub sisse järgmine taju, kehataju. Kehataju ütleb, et on jube palav, et olen üleni kleepuv ja higine ning mul on kohutavalt paha olla. Rebin pingutusega lahti silmad ning nägemistaju saab lõikavast päikesevalgusest hetkega pimestatud. Maitsmistaju annab häirekella, suus on maitse, nagu oleks koorma sitta vaikselt pintslisse pistnud. Või noh, mis vaikselt. Tundub, et lausa kulbi ja naudinguga. Bravuurikalt! Kohutav janu ei lase isegi neelatada.
Kolkimine jätkub. Üritan end püsti ajada. Selle käigus avastan, et olen riieteta nahkdiivanis ning toas on kuum nagu leiliruumis. Ruloo on eest rebitud ja vedeleb põrandal. Kui te kunagi soovite midagi eriti vastikut kogeda, siis nahkdiivani kaissu kuumal päeval alasti magama ronida on kindla peale väärt proovimist. Rebin end lurtsatusega diivani embusest lahti, haaran maas vedeleva räpase hommikumantli ning tuigun ukseni. Ukse taga seisab vormis hotelliteenindaja. Mees, üle viiekümne, tõsine ja konkreetne.
„Sir, are you okay?“ on tema esimene küsimus.
„Yes, yes, I was only sleeping,“ üritan näida võimalikult loomulik.
„Sir,
