et Ubatuba on ainus asula maakeral, millest jookseb läbi Capricorni pöörijoon.
Kohalikus hostelis vaadatakse mind üpris imelikult – ju teatakse juba kui eriti kummalist eestlast. Nimelt soovitas Paul mul seal toa võtta, et pesta ja tasuta internetti kasutada, ning rääkis mulle hinna 27 reaali peale öö kohta. Ecotrip Hostel – väga meeldiv, puhas ja toreda omanikuga koht. Jama on aga selles, et ma pole siin ühtegi ööd ööbinud. Hostel on täis, kohti pole, ja siis üks mees ostab oma seljakotile voodikoha ning näole ei anna päevade kaupa. Nende jaoks on see muidugi mõistetamatu, et miks peab seljakott hostelis voodis magama. Minu jaoks ka. Aga noh, vähemalt olen täna siin viis tundi netis istunud ja isegi köögis süüa teinud. Areng seegi.
On reede õhtu, aga täna välja ei viitsi minna. Ei julge ka. Kohalikku surfilaenutuse omanikku tsiteerides: „Siin linnas on näljast musta tussut nii et tapab.” Või: „Ega siin valge mees ei saa ööklubisse minna, kohe murtakse maha.” Seega ma ei hakka riskima, liiatigi tundub, et minu maitsele on siin vähe pakkuda. Rios üht-teist nagu isegi ligilähedast oli, aga muidu on volüümi siinsetel naistel natuke liiga palju. Ei saa midagi parata, et ülikurvikatele mul tähelepanu väga ei jätku ja silmamunandid jooksevad pigem peenikeste preilide järele. Anita kaudu on juba siin mitmeid käinud end pakkumas, naiseks või nii. Anita lausa imestab, et ma nii sugukülm olen siinse lahke pakkumise suhtes. Turistid ning eelnevad külalised Eestist olla ikka kangelaslikul määral amokki jooksnud ja murdnud kõike, mis ette sattus. Mul on hea meel, et saan esindada teist äärmust ja eestlaste mainet natuke tasakaalustada.
Hostelis kuuleb ka värskemaid uudiseid. Brasiilias on väidetavalt vaid üks kohalik õlletootja Itaipava, mis toodab loomulikult saadaolevatest odavaimat õlut. Marke on veel palju, aga need olla kõik eurooplaste omad. Itaipavaga juhtus aga paar nädalat tagasi selline kole lugu, et samal päeva, kui mina Rios maru kätte jäin, oli sama stiihia märatsenud ka 70 kilti sisemaal Petropolises ning mudalaviin oli viinud minema Itaipava peamise tehase. Väidetavalt olla Itaipava ka maailma esimene õllemark, mis hakkas Vormel 1 sponsoriks. Nii et rahvuslik tragöödia lausa.
Õhtul suudan endaga haakida kaasa ühe tüütu ameeriklase, kelle nimekaardil on kirjas uhkelt photographer. Nimekaart ise on kõige ehtsam kujundusporno. Tundub, et MS Wordiga tehtud. Fotod tema kodulehel on samuti alla keskmise. Mul pole südant teda solvata ning jään diplomaatiliseks. See on aga viga. Enam ma tema tähelepanu alt ei pääse.
„Mis kaameraga sa pildistad?“ uudishimutseb punase näo ja tohutu ninaga poola-iiri päritolu mr Reilly Philadelphiast, olles lõpetanud oma oodi Canon D20-le ja eelmise põlvkonna D5-le, millest viimast ta kasutab ainult väga erijuhtudel, kui on tähtis klient, kes palju maksab. Tahtmata endiselt teda solvata, ütlen tagasihoidlikult, et mul on Leica seebikas ja tüürin juttu mujale. Ameeriklase nägu väjendab kerget pettumust: „Oh, Leica, jaajaa, mul on ka Leica!“ ning tirib seljakotist välja vana Lumixi seebika. Hoian endiselt suu kinni ja ei hakka targutama. Lähen hoopis kööki riisi keetma ja kala prepareerima. Ei möödu kümmet minutitki, kui mu uus sõber on, krõps, kohal, läppar kaasas. Wifi tal ei tööta. Kalapuhastamise vahele aitan uued draiverid tõmmata, neti käima saada ning olen hoobilt uus parim sõber. Isegi kui olen vetsu astumas, tuleb ta mulle sosinal pihtima, et see Rootsi vend, kes meie toas ööbib, on jube kahtlane tüüp ja ta ei usalda teda mitte üks põrm. Ta on isegi uurinud välja, et rootslane olla kaklemise pärast kohalikust ööklubist välja visatud ning see olevat igal juhul väga halb märk. Ameeriklasel on kombeks hästi pikalt ja aeglaselt rääkida ning mitte üldse tajuda, kuna oleks paslik monoloog lõpetada. Seetõttu leian end seismas vetsuuksel, ühest silmanurgast kiikan potti ja teisest punetavat higist ameeriklast, kes mulle kõrva sosistab. Kaalun, kas suudan kinni hoida või tuleb püksi, enne kui see tiraad lõpeb. Lõpuks ei jää muud üle, kui avan püksiluku ja nihutan enda alakeha salamisi potile lähemale, nii et pea jääb sosistavale ameeriklasele siiski lähedale, kuna tema pihtimise intensiivsus laseb arvata, et see on talle väga oluline teema, umbes nagu istuksin tema surivoodil ja kuulaks viimset soovi. Sellises multifilmiasendis, diagonaalis, ma siis lõpuks lasen põie sulgurlihased valla ning soristan potti, kuulates ameeriklase erutatud sosistamist. Minu väike akrobaatiline kusemine ei tundu teda karvavõrdki häirivat, seega vajutan jalaga ka veetõmbamise kangi ja olen taas vetsust väljas, kaotamata ainsatki sõna mehe jutust. Tundub, et ameeriklasele avaldab see trikk vägagi muljet, sest ta asub mind patsutama ning räägib, et ma olen ikka üks õige ja usaldusväärne inimene. Nende sõnade kinnituseks saan talt kingituseks lausa purgi külma õlut.
Söök söödud, lähen üles tuppa riideid vahetama ja dušši võtma. Ameeriklane topib oma nina nüüd otseselt mu asjadesse, kiikab muudkui üle nari ääre alla, kui pakin kotti lahti, ning silmab kotis jämedat Canoni 85mm objektiivi. Selle peale väike paks mees röögatab, kargab narilt alla hüppega, mis oleks au teinud igale riistvõimlejale, ning hiilib lähemale kui näljane hunt. Mulle isegi tundub, et ta limpsab keelt natuke. „Kuskohast sa SELLE said?“ karjub ta nii, et kõik toasolijad peavad tahes-tahtmata oma tähelepanu fokuseerima ameeriklase kireobjektile. Seejärel silmab ta ka suurt kaamerat mu kotis ning siis ongi korras. Järgneva tunni jooksul pean ma kuulama tema loengut fotograafiast ning osalema seminaril teemal „Erinevate peegelkaamerate head ning halvad küljed ameeriklase piiratud vaatevinklist“.
Kui see kannatuste rada läbi saab ehk ameeriklane peab vetsu minema, lipsan alla ühise külmkapi manu, valan jänkile karistuseks tema veinipudelist endale külma klaasitäie ja kallan ühe raksuga kurku. On hetki, mil alkohol tõesti kosutab närve.
Sellega aga pole mu piinad kaugeltki lõppenud. Kuna hostelis vaikselt arvutiga nossutamisest midagi välja ei tule, mõtlen linna peal natuke olukorda kaeda. Kuluaarides räägitakse, et siin olla üks äge džässi- ja bluusibaar. Uurin asukoha välja, riietun vaikselt ning hakkan majast välja hiilima, kui mind peatab ameeriklase joviaalne hüüatus: „Hey, my friend, you wanna have cold one with your new buddy?“
Võtab sekundi aega, et välja raalida, mis see „cold one” tähendada võiks. Peast käib igasugu õudseid mõtteid läbi, kuni taipan, et fotograafiakunnil on kõigest mõttes juua üks külm õlu minuga. Üldse ta viitabki kõigele kui „one”. Lahkudes ütleb „have a nice one here” või randa minnes „i’m gonna have a hot one for some hours now”. Mine võta siis täpselt kinni, mida ta mõtleb selle all…
Niisiis ei jää mul üle muud, kui juua hosteli köögis temaga paar õlut ja kuulata uusi targutusi. Suunan jutu kiirelt Ameerika majanduskriisile ja pommitan teda faktidega, mis börsiuudistest meelde on jäänud viimasel ajal. Minu suureks pettumuseks nõustub mees kõigega, mida suudan välja mõelda, ning lisab aga omalt poolt õli tulle. Jõuame konsensusele, et USA on omadega väga perses, ning marsime siis ühiselt džässibaari poole.
Uksel tekib suur arusaamatus, kuna ameeriklane ei taha mõista kohalikku tasumise süsteemi. Siin nimelt antakse tihti uksel number või kaart. Sees midagi ei maksta, tellid, palju soovid, ja näitad aga kaarti, kõik pannakse kaardile ning siis väljudes taod oma arve rõõmsalt (või kurvalt) kinni. Hea süsteem, et inimesed rohkem jooks ja ei loeks raha, eks. Ameeriklane hakkab aga kohe jaurama: „Mulle nii ei meeldi, nad siin üritavad meid tüssata, see on puhas pettus, Ameerikas oleks selline asi illegaalne.“ On tükk tegu, et teda maha rahustada ja uksest sisse lükata. Kohapealseid piinlikke olukordi ma ei suuda isegi kokku lugeda. Kõige tipuks, kui mees totaalselt kännis juba on, sõbruneb ta kohaliku indiaanlasega, kes on muidugi samas konditsioonis, ja siis nad etendavad omavahel kauboifilmide stereotüüpseid rolle. Indiaanlane karjub: „Indian, come, indian, come!” ja teeb seda filmidest tuttavat indiaanlase sõjahüüdu, käsi suu ees: „Vuvuvuvuvuvuuu!“ Jänki omakorda mängib kauboid, ratsutades džässibaari tantsupõrandal ringi kujuteldava hobusega ning tulistades puusalt indiaanlast, kes selle peale põrandale kukub ja tõmbleb. Kohutavalt piinlik, ma ei tea, kuhu silmi peita. Ühesõnaga, ameeriklane kaanib end korralikult täis, hävitab enda ja minu maine kogu baaritäie rahva ees ning lõpuks ma pean ta koju ka talutama. Terve tagasitee
