kõrgemaks, käib läbi kogu heliredeli mitme oktavi ulatuses ning lõpeb hüsteerilise kriiskamisega. Võimatu on seda kuuldes tõsiseks jääda. Veedan õhtu nendega ühises köögis süüa tehes ja netist uudiseid lugedes ning naeran juudiplika naeru, nii et pisarad silmis. Olgugi et ma sõnagi aru ei saa, mida nad jidišis omavahel plähmerdavad, aga inimestel on orgastiliselt lõbus ja see on nakkav.
Viimane päev möödub auto tagastamise tähe all. Ärkan kell kaheksa ja kõigepealt kavatsen auto lennujaama tagastusparklasse viia. Hakatuseks veedan neli tundi ummikutes. Need metsikud ummikud, mahasõiduviitade puudumine ning absurdne liiklusskeem ajavad ahastusse. Lõpuks jõuan lennujaamani, sõidan kolm tiiru ümber kogu lennujaama – no ei ole ka siin kuskil mahasõitu. Lõpuks pean auto kiirteel kinni, ronin sillaäärest alla ning uurin, kuskohast see tee siis kiirteega ühendub. Leian üles. Edasi järgneb tund aega artikulatsiooni- ja viipekeeleeksamit. Nimelt kuna ma Rios juba üritasin autot varem tagastada ja klotsi tagasi küsida, siis need lambakesed seal on kogu ülevaatuse ära teinud ning paberid ka täitnud. See aga osutub siinsetele SP-meestele ületamatuks mõistatuseks, et miks mina olen juba ise auto üle vaadanud ja allkirjad pannud ning miks mul veel auto käes on. Sõidame siis lõpuks üheskoos neli kilomeetrit eemal asuvasse lennujaama Unidase rendikontorisse. Seal õnneks on saatuse tahtel tööl sama proua, kes rentimise ajal. Proua eesnimi on muuseas Nivea. Too siis teeb selgeks vanameestele minutiga, mis biit matsub, ja sõit viib neli kilti tagasi. Seal korraldatakse teistkordne ülevaatus (täiesti uute blankettidega, vau!), mille käigus selgub, et kõik kriimud asuvad endisel kohal ning peale paari õllepurgi juhiistme all ei häiri neid miski. Seejärel topitakse mind jälle autosse ning sõit viib tagasi lennujaama kontorisse proua Niveale külla, kuna mulle ei suudeta selgeks teha värsket probleemi. Selgub, et mul on 1500 kilti üle lubatud normi. Olen läbinud 5000 kilti nimelt. Lubatud on 3500. Midagi pole teha, nutan pihku ja maksan juurde. Auto antud ja nuss nähtud, kiman tagasi linna.
Viimasel õhtul võtame Einariga linnas kolm õlut, olles eelnevalt pidanud tõsiseid prill-laua-läbirääkimisi meili teel. Nimelt Einari hea sõber Tiit Hiiumaalt tellis endale pehme Brasiilia prill-laua. Tegemist on muidu tavalise prill-lauaga, aga siinmail armastatakse tagumikke lausa nii südamest, et prill-lauad on pehmed, sellised kunstnahast ja vahtkummi täis. Kuningliku sittumise instrument nii-öelda. Einar on kirjutanud mulle umbes kaheksa murelikku meili teemal „Tiidu prill-laud“ ja et ma ikka pean selle kaasa võtma ja kas mul ikka ruumi on ja ega mul vastavat kotti pole. Nüüd ilmub härra tenniseseljakotiga kohale, prill-laud ja maiustused sees. Topin sinna veel mitu liitrit pinga’t, enda maiustusi ning musti sokke juurde ning valmibki kena kingikott kodustele. Õhtu möödub kohalikke põnevaid urkaid kammides. Mingil kummalisel kombel satun ma ka täiesti võõraste tüüpidega järsku kõrge korterelamu ülemise korruse korteripeole, kus korteriperemees ning tema külalised (kellest enamus on naised) kargavad ringi aluspesus ning joovad pudelist viina. Nagu omas kodus oleks. Üks mees oksendab 15nda korruse rõdult alla ennastunustavalt ja kolm naist on end pressinud vanni, mis ajab vahtu põrandale. Väga palju detaile sellest õhtust ei mäleta, aga üsna varsti olen taksos, mis mind hotelli katapulteerib.
Lennule jõuan kenasti, vaid veidi hõre on olla. Lufthansa stjuardessid on jällegi tasemel ja poputavad mind nagu imikut. Teine imik istub minu selja taga ja röögib kaheksa tundi järelejätmatult. Kui vaene laps juba näost siniseks hakkab muutuma, siis otsitakse intercom’i kaudu reisijate seast arsti. Üks härra leidubki, kes viib naise ja imiku lennuki tahaotsa, kus röökimine lakkab. Jootsid ilmselt viina talle lehtriga või midagi. Tallinna lennujaamas taipan, et olen lühikeste pükstega, ent väljas on viis kraadi. Kodumaa pole kunagi enne nii kaunis tundunud…
Edasi läheb kõik jõuliselt allamäge. Tulen koju, tuksun veel nädalakese Brasiilia päikese soojuses, tundes võltsi muretust. Sisimas aga kasvab jõuetu viha ja paanika. Olen kaotanud peaaegu kogu oma raha, armastuserindel on sama rängad miinused. Kõik tüdruksõbrad on kuidagi amorfsed ja hõljuvalt püüdmatud. Ega ma muidugi ei ole mingi lõbus kaaslane ka neil kuudel. Kes tahaks veeta aega tüübiga, kes on surnumatjalikult tõsine ja kuri?
Mulle jõuab kohale, et head ajad on möödas selleks korraks. Tuul on pöördunud ning ei lükka mõnusalt takka nagu tavaliselt, vaid on asunud kurjalt ja külmalt näkku puhuma. Taas üks tsükkel on läbi saanud ning nüüd tuleb hakata isukalt kokku keeratud paska helpima. Ning on, mida helpida ilmselt mitu aastat. Ajad, kui kõik sujub ja päike paistab, on kasulikud nii sotsiaalse kui ka materiaalse kapitali kogumiseks ning halbade aegade ettevalmistuseks, iseasi muidugi, kui palju sa seda tajud ja vastavalt tegutsed. Sest fakt on, et halbu aegu viskab alati vahele, sellega peab arvestama. Siis tuleb käpad tagumiku alt välja kerida, maha maetud kondid välja kaevata ja end mõneks ajaks ketti panna. Inimene on ikkagi nii ehitatud, et kui kõik on hästi, siis ülbus ja enesekindlus kerkivad nagu pärmitaigen, ent head leiba sellest ei küpseta. Piisab korra saatusel näpuga torgata, kui õhk vusinal välja jookseb ja leivaloss lössi vajub. Ega seda tunnistada ja kahe jalaga maa peale prantsatada pole mingi mõnus sport. Lööb kurjemagi lõvi käpuli mõneks ajaks ja muudab hüääniks. Aga ka hüäänifaas on tegelikult okei. Vormib sind omakorda tugevamaks ja targemaks.
Pimendan ruloodega aknad, muutes korteri koopasarnaselt hämaraks, keeran kütte põhja, veedan tunde vannis lugedes või klapid peas voodis transis, tihti ei tule päevi teki alt välja. Seejärel keskendun raevukale börsi monitoorimisele, peamisteks kaaslasteks Chenin Blanc, Riesling ja Pinot Gris. Võtan sõpradelt paarisajakilose laenu ja üritan kaotatut tagasi teha. Tõeliselt hullumeelne avantürism. Turg on katki ja minu peas midagi samuti. Paari kuuga olen kaotanud ka laenatud raha. Maksan viimasest cash’ist arveid ette, ostan koju kümme kasti veini ning valmistun halvimaks. Seejärel tabab mind totaalne must masendus. Muutun veelgi kurjemaks ja kibedamaks, sulgun koju ja väljun vaid poodi ja prügi viima. Magamistuppa olen vedanud suured kõlarid, arvuti ja muu eluks vajaliku. See on mu masenduspäevade kontor, pesa ja pelgupaik. Ma ei korista korterit vähemalt kolm kuud. See lihtsalt ei tule pähe. Pähe tuleb aga kõikvõimalik negatiivne pask. Elan enda hävingut läbi, mõtlen detailides üle, mida valesti tegin, ja laman tihti tundide kaupa, kerides läbi erinevaid situatsioone. Olles mõistmatuses, miks mu üks või teine suhe on ebaõnnestunud, miks küll ma ei järgi elementaarseid aktsiakauplemise reegleid ning miks on kõik sõbrad kadunud, kui tajutakse, et sul pole parimad ajad. Okei, tegelikult pole lähimad sõbrad kuskile kadunud, ent ma ise väldin inimesi. Neile, kes huvi tunnevad, teen head nägu. Fassaadi hoidmisega on tõsiseid probleeme. Niimoodi möödub kevad ja pool suve, kuni juuli lõpus saabub päev, mis muudab kõik.
Eelnevat lõiku kirjutades ei suutnud ma peaaegu mingeid detaile meelde tuletada tollest perioodist, kõik oli vaid hall läbitungimatu udu. Mul ei ole meeles, kas ma käisin kellegi sünnipäeval või kas ma üldse trenniski näiteks käisin.
Seda kolmapäeva aga mäletan täiesti selgelt alates hetkest, kui kaks prügikotti näpu otsa võtan, välja eredasse hommikupäikesesse astun ja maja taha tatsan, et prügikast lukust lahti keerata ja prügikotid konteinerisse virutada. „Milline faking kaunis päev, ah?“ mõtlen kibedalt ja luukan tagasi trepikasse. Ohates avan postkasti, kuna meenub, et pole sinna juba kuu aega vaadanud. Postkast on ääreni täis Savisaare larhviga ajalehti, plastmassist saasta parseldavaid katalooge ja nõmeda kujundusega reklaamlehekesi. Olen juba kogu patakat postkastide peale hunnikusse lajatamas, kui märkan paki vahelt piiluvat üüriarvet ning valge ümbriku servakest. „Kuradi arved,“ sisisen. Nopin spämmilasust need kaks välja ja ronin trepist üles vähihaige entusiasmiga. Arve ja ümbrik lendavad peeglilauakese peale ning ise vajun vanni, kaaslaseks Timewriteri albumitäis sügavat biiti. Tund hiljem on vesi läinud liiga külmaks, et seal edasi saaks lahustuda, seega olen sunnitud välja ronima.
Panen teekannu hakkama ning uurin ümbrikku. Mu nimi ja aadress esiküljel ei tekita erilist emotsiooni, ent ümbriku paksus omab juba tähendust. Arveid ja kurje kurju ei saadeta paksu pakina. Paksu pakina tulevad alati tähtsad kirjad, head uudised, oluline info, liikmekaardid, kutsed peentele üritustele ja armastuskirjad. Pööran ümbrikku ja loen „Universiteit van Tilburg“. Süda jätab löögi
