No ei saa aru, millest jutt on. Kaugel sellest, ei saa ka aru, kuidas see kõik puutub businesscommunicaton’isse, mida õpin. Esimese töö puhul leian õnneks ühe teadusartikli, kus on uuritud kontseptuaalseid metafoore ja seda, et kas need on liigitatavad baasmetonüümide järgi või ei. Kasutan artiklis küsitud uurimisküsimust, pakun välja omast arust relevantse meetodi, loen viis issameiet ning saadan kodutöö ära. Oletan, et see ei kõlba kuhugi. Seitse tundi kõva ajudeväänamist ja tulemus 1,5 lehekülge teksti. Verdomme mijn God.
Laupäev on mõnna päev. Käin jooksmas, väljas lõõmab 29 kraadi. On septembri lõpp. Suvi-suvi. Õhtul laekub külla Jana, kes hämmastavate kosmiliste kokkulangevuste tahtel sattus samuti sel aastal Hollandisse oma klaverimagistrit tegema. Oli samuti saatnud erinevatesse Euroopa riikidesse pabereid ning vastu võeti Utrechti. Utrecht asub minust 85 kilomeetrit eemal, nii et alla tunni rongisõitu. Valmistan meile seenewoki ning naabrite meelehärmiks ka söegarneeringuga kõrbekana. Limpsame veini ja viime end üksteise eluga kurssi. Järgmine päev on plaanis lõbustuspark. Ja mitte mingi närune Poola prügimäelt pätsatud surmativoli, vaid ametlikult Euroopas sel aastal paremuselt teiseks hääletatud park. Esimene on Kopenhaageni ajalooline imedemaa, mida külastasin Taanis elades, kolmas Hispaanias, kus käisin peale avamist. Kui Hispaania vabrikulaadne PortAventura oli lihtsalt hunnik atraktsioone ja asus lagedas kohas, siis Efteling see-eest osutub tõeliseks maastikuarhitektuuriliseks meistriteoseks, üles ehitatud kui kaunis looduspark, kuhu sisse pistetud atraktsioonid ja ehitised on maskeeritud mõnusaks muinasjutumaaks või vanaaegseteks hooneteks. Vihma küll tibutab kogu meie lõbutsemise aja, aga väike vein korrigeerib tuju ning järjekorrad pole ka suured, nii et kappame tubli viis tundi ringi ja võtame kõige äkilisematest atraktsioonidest viimast.
Kui enamus käidud, jääb meile ette vana mittelemmik. Nimelt lapsena käisin emme-issiga Skansenis Stockholmis ning seal oli esmapilgul tore atraktsioon: tohutusuur viikingilaevakujuline kiik. Mäletan selgelt, kuidas istusin seal päris ninas, see küttis käginal umbes poole diameetri ulatuses edasi-tagasi ning ninas istujad said ikka kõige kõrgema lennu. Istusin, hoidsin kinni, nutt ja okse kurgus, sõrmenukid ning nägu valged, ning korrutasin mantrat „palun, nüüd aitab, palun, lõpe ära juba.“ Viikingilaev jääb ette Janale. Üritan teda veenda, et tegemist pole just väga meeldiva viisiga meie kaunis päev lõpetada. Tivolis käik olgu pigem meelelahutus, mitte enda seedetrakti taluvuse testimine. Jana aga igal juhul tahab minna ja mis mul ka muud üle jääb.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
