summas ja esimese kuu üür. Ning naljaviluks ka rendilepingu sõlmimise tasu, 160 €. Lisaks vahendustasule. Naljaka nimega Tilburgi linnakeses, kus minu kool asub, on kõige odavam saadaolev tuba – ühise peldiku ja dušiga, suuruses kümme ruutmeetrit – 280 € koos maksudega. Esimene tühi 33-ruutmeetrine korterikene omaette peldiku ja dušiga maksab 600 €. Korruta see kolmega + 160 + 40 = 2000 €, selleks et sisse kolida. Korterid on kõik tühjad, mööbliga ei rendi keegi.
Oleks ma optimist, siis praegu on koht rõõmustada, et Amsterdami ülikooli sisse ei saanud. Seal nimelt algavad 10–5ruudused toakesed umbes 1000 € kuus ja kõik muu on samuti kallim. Õnneks olen ma veendunud pessimist. Eriti inimestega seoses. Elu on näidanud et 90 % inimesi on rumalad, kurjad, kadedad ja ebameeldivad. By default. Ja nii tuleb ka neisse vastava reservatsiooniga suhtuda. Sest iga kord, kui mõni neist teistsuguseks osutub, on sul võimalik meeldivalt üllatuda. Selliselt suhtudes juhtub meeldivaid üllatusi üsna tihti, mis on elus hädavajalik positiivne impulss. Samas, õnnetud optimistid, enamjaolt naissoost, kes sinisilmselt arvavad, et kõik inimesed on by default head, toredad, abivalmis ja targad, peavad hommikust õhtuni pidevalt pettumustega tegelema ja oma maailma nii-öelda negatiivsemaks korrigeerima. Öelge nüüd, kumb siis positiivsem maailmavaade on päeva lõpuks?
Tundub, et tuleb elamine leida kaugemal ja sõita iga päev edasi-tagasi. Bensiin on aga kallis – 1,6 € liiter. Lisaks on Hollandis selline tore seadus, et kui kõvema kihutamise või suurema rikkumisega vahele jääd, siis konfiskeeritakse sõiduk. Loen ajalehest, kuidas üks 20-aastane noormees isa Bugatti Veyroniga 50 km/h üle normi sõites politseile pihku jäi. Auto konfiskeeriti. Hoobilt 1,8 miljonit eurot pikki pükse. Päris kallis lõbu sellist poega pidada…
Uurin ka ühikate kohta. Pole just parim variant. Oled random ahviga kahekesi toas, kaaslane valitakse sulle arvutisüsteemi järgi, nii et võid saada vabalt ka mõne esimese aasta BA tiineka, kellel hoopis teine suhtumine, aega laialt käes ja pidev pidu. Niimoodi magistrit ei tee. Nelja toa peale on üks pesemine ning WC. Plekib 450 €. See on odavaim variant ühikatest. Paar ühikakohta on ka veel saadaval, mingi Hiina krõlliga samas toas ja pesemine kaheteistkümne teise krõlliga koos nagu lastekodus. Thanks but no thanks. On ka üksikuid privaatseid tube, ent seal on järjekord kolm aastat ja hind 900 €. Tundub, et ainuke variant närvide ja maksa säilimiseks on siiski elada väljaspool Tilburgi ja üksinda.
Pangaarve avamine võtab aega kolm nädalat, telefonilepingu sõlmimine ja interneti ühendamine tehakse alles peale arve avamist ning võtab nädalaid. Nii et eestlased, tõstke klaas meie e-riigi terviseks ja nautige. Ma seni siin jooksen paberitega kontoreid mööda ringi ja komposteerin ajusid. Salut!
Kuna netti pole, kuna pangaarvet pole, kuna selle avamine võtab aega, siis olen nagu kahe käpaga koer: lohistada end suudan, aga joosta ei saa. Seega lohisen iga päev netti toredasse coffeeshop’i, nimega „High Times“. Coffeeshop’ides on tasuta net ja kohtab naljakaid inimesi. Praegu istuvad siin peamiselt vanainimesed, isegi üks kena pere on siin koos oma pojaga tossutamas. Kõik on rõõmsad, sõbralikud ja naeravad nii, et maja väriseb. Meeldiv atmosfäär. Alkoholi muuseas tossupoodides seadusega ei müüda ja noori ka eriti ei paista. Loodan, et ma sellegipoolest seda kommet siin ära ei õpi.
Mõned kasutud faktid:
* Üliõpilaspiletil on Hollandis suur jõud – paljud asjad on poole hinnaga või üldse tasuta. Muuseumid ja näitused näiteks.
* Hollandis on kõige rohkem muuseume riigi pindala kohta, ca 1200.
* Vihm ja päike on pidevalt vaheldumisi ehk nagu kohalikud ütlevad, et alati tuleb kaasa võtta mitut sorti riideid, päeva jooksul võib olla suviselt kuum, paduvihm ja siis äkki jube külm.
* Holland on maailma kuueteistkümnes majandus, maailma teine (!) põllumajandussaaduste eksportija USA järel, ilmselt lilled tekitavad selle mahu.
* Riik on pindalalt väiksem kui Eesti, siin elab 16 miljonit elanikku, neil on sama palju jalgrattaid ning poole vähem autosid.
* Liiklus on siin naljakas. Jalakäijad on madalaim eluvorm; nagu Aasias. Sebrad kui sellised tihti puuduvad, üle tee ei lasta. Ise vaatad, kuidas saad. Hierarhia on liikluses: 1. jalgrattad, 2. mopeedid, 3. autod, 4. jalakäijatest kehvikud. Jalakäijat vaadatakse kaastundliku pilguga, nagu oleks tal ratas varastatud.
* Hollandi keeles on mitmeid sõnu sama kirjapildi ja tähendusega nagu meil: piraat, kaart, banaan. Aga on ka üsna kummalisi: kino on bioscoop.
Esimene koolipäev. Lendan hommikul kohale, et oma registreering lõpule viia ja paberimajandusega tegeleda. Kool on võimas: laiutab tervel linnaosal, igal teaduskonnal suur viiekorruseline maja, kogu kompleks on üsna modernne. Minu teaduskond on kaheksakümnendatel ehitatud, täis arvuteid, tehnoloogiat, moodsat sisekujundust ning kunsti. Kõik on uus, puhas ja ilus, võimas internet katab kogu kampuse, õppimisnurgad, diivanid ja arvutiklassid kõikjal, isegi kohvikud ja bistroo disainitud õppimiseks. Igal pool infoekraanid, mis näitavad, millal lähevad rongid kooli jaamast, mis ained kus auditooriumis algavad, nädala üritusteplaan. Siinsed võimalused kutsuvad ka tõsisemat koolipõlgurit usinasti õppima.
Student deskon nagu panga ootesaal: viisteist valikut ootenumbreid ning kümme rõõmsat tudengiteenindajat. Saan kätte oma paroolid ja saadetakse õppetooli tervituspaketi järele. Lõbus rase proua selgitab mulle nagu lapsele iga paberi tähendust ja kuna kus peab kohal olema. Lisaks saan veel pinutäie sooduskuponge, Tilburgi kaardi, kõrtside nimekirja arvustustega ja infovoldikuid igas suuruses ning värvigammas. Kooli spordipakett lubab ühekordse 100 € eest harrastada 47 erinevat spordiala tervelt aasta aega.
Siis kohtun oma kursusega. Selgub, et pooled on pre-masters ehk ettevalmistuskursus. Seltskond on kõik tugeva taustaga. Üks tüdruk on lõpetanud kommunikatsiooni bakalaureuse Singapuri Ülikoolis (mis on maailma üks kõvemaid koole) ja ei ole piisavalt võimekas, et otse master’isse saada. Imelik, et mind eelkursusele ei saadetud, arvestades et keskmine hinne Tartu Ülikoolist on närused 3,8. Esimesena räägib meie dekaan ja rõõmustab meid teatega, et saab väga raske olema. Appi-appi, äkki oleks pidanud mingeid kassikoole vaatama? Hiljem koju jõudes uurin, mida rahvusvahelised reitingud ütlevad. Esikümnes just pole, aga täitsa arvestatav kool29. Mu algne plaan oli ikkagi veeta rahulik aasta, et enesesse süüvida ja otsida Ülimat Tõde ja Suurt Armastust. Kuskil on mingi viga sisse lipsanud. Ilmselt tuleb nüüd pingutada nii, et pärakas väljas, nagu ütles legendaarne matemaatikaõpetaja Miina Härmast. Kerge ärevus on sees. Veidi võtab pinget maha dekaani tervituskõne kokkuvõte: „But well, if you fail an exam or are in a black mood – you can always go to a coffeeshop, get high, relax and start all over again!“
Meie kursus on 80 inimest, välismaalasi 15. Seltskond on kirju: kaks vene plikat, üks pisike ja paks nagu troll, teine kenam ja kleenukesem, poolakas, türklane, kreeklane, Indoneesiast kolm pliksi, vietnamlanna, hiinlanna, Araabia Ühendemiraatidest kena tüdruk, saksa plika, hobuse näoga USA naiskolge ja Inglismaalt kaks matsakat memme. Mina olen ainuke nii-öelda skandinaavlane ja ainuke isane. Ehk nagu kommenteerib dekaan: tavapäraselt kirju seltskond, skandinaavlasi eriti siia ei satu ja poisse ka mitte, sest sisseastumissõel on liiga tihe. Tekib tunne, nagu ma oleks mingi pettusega sisse saanud. Nimedespekter on sama kirju: ühe hiina tšiki nimi on Miao Kitty, kena aasia tüdruku nimi Tra My ja hollandlanna nimi Winta Woldeyesus.
Inimestel on väga erinev taust. Üks verbaalse kõhulahtisuse all kannatav Briti mamsel on tõlgiks õppinud, üks filosoof, paar kultuuriteadustest, ameeriklanna on saksa keelt õppinud, keegi ärijuhtimist. Võib-olla viis inimest on kommunikatsiooni alalt, mina ainus PR-taustaga. Üks plika sõidab iga päev kolm tundi kooli ja kolm tundi koju rongiga, kuna ta boyfriend elab Colognes. Ilmselgelt on mul armastuse alal veel üht-teist õppida… Tutvun
Universiteit van Tilburg: Shanghai Ranking World: 76-100, Times Higher Education World: 201-225.
