ohvitserilt, teinud uuesti TOEFLi ning kirjutanud avaldused ja seejärel kogu dokumendipaki teele pannud viite ülikooli Euroopa erinevates linnades. Kuna seni polnud kippu ega kõppu kuulnud, siis olin hiljutistes isiklikes pisikatastroofides kogu selle ambitsiooni täiesti ära unustanud.) Nüüd on laekunud esimene vastus.
Mul läheb seest külmaks. See ei pruugi olla ju positiivne vastus. Ent samas, miks siin nii palju pabereid sees on? Äraütlev vastus mahuks ju ühele lehele? Rebin ümbriku ühe ropsuga katki.
„Dear Mr. Adojaan,
With great pleasure I inform you, that the Board of Admissions has decided to admit you to this Master’s track for academic year 2011-2012. We have enclosed the letter of admission…“
„Oot-oot, mis, ADMIT? LETTER OF ADMISSION!? See tähendab, et ma olen sees! Sees! SEEES!“
Hüppan mööda tuba nagu laksu all hüpikhiir ja valin ema numbrit, suure erutusega klikin mitu korda valesti, karjun torusse, ta on rõõmsamgi veel kui mina. Lõpetan kõne ja teen tundmatu suguharu võidutantsu diivanil, nii et tolmupilved ähvardavad matta hingamise.
See päev muudab kõike. Ma ei suuda enam kodus mossitada, mu senised tragöödiad on äkki kahanenud enesehaletseja pseudoprobleemideks. Uus siht ja uus elu on silme ees, ma juba näen end Hollandis elamas, jalgrattaga mööda Amsterdami kitsukesi tänavaid sõitmas, blondide puukottades tüdrukutega paljalt tulbiaasadel jooksmas ning tähtsa teadlasenäoga ettekannet pidamas. Ülekeev rõõm valdab mind terveks nädalaks, siis tulevad argisemad teemad sisse. Mul on kuu, et kõik ette valmistada, rahaasju ajada ning elu ümber korraldada. See kuu möödub kui magus unenägu, mänglevalt tegutsedes ja ellu ärgates. Ja siis ongi käes augusti lõpp ning tuleb asuda teele.
2. OSA
HOLLAND
Hoiatus! Hollandi osa on selle raamatu kõige „igavam”. Kui sind huvitab seks, vägivald ja droogid, siis keri kohe edasi järgmise osani. Oled aga huvitatud kasina mungaelu olustikukirjeldustest, igavatest heietustest hariduse ja trenni teemal, sind erutavad rongikaardid ning paeluvad tuvid, siis see osa raamatust on mõeldud just sulle, va kuivik!
Nonii. Seiklus on alanud. Seiklus uue elu, kõrgema hariduse ning põnevate järgmiste töökohtade otsinguil. Ning muidugi endiselt käivad tõelise armastuse otsingud, kuna senised on osutunud januse mõnitamiseks kõrbes, miraažideks…
Algatuseks löön kaks äädikakärbest ühe hoobiga ja teen paar pisikest isiklikku rekordit. Esiteks pole enne sõitnud tsikliga järjest kunagi üle 300 kildi ja teiseks Eestist välja. Teen seda trassil Tallinn-Ventspils 500 kilomeetrit. Ventspils pole just teab mis maaliline turismidestinatsioon, ent sellel üpris koledal tööstus- ja sadamalinnakesel on oma pluss. Siit väljub odavaim laev Saksamaale. See pole küll inimeste transpordiks mõeldud, ent kui sul pole raha, siis ei maksa end ka inimeseks hakata kujutama.
Otse loomulikult jätan ma kõik asjad viimasele minutile. Olen korduvalt juurelnud, miks ma küll nii teen, ja mõistnud, et minu jaoks on see sport. Mäng ajaga ja enda suutlikkusega. Laekusin FLOW festivalilt ilma ühegi jõuraasuta pühapäeva õhtul kell 19, magasin järgmise hommiku üheksani ja kuna olin endale lubanud, et õhtul 18 on start, siis jäi kõige sättimiseks napilt päevakene.
Selle ajaga pakin tsikli peale asjad, ostan Cool D käest GPSi ja Heiti ühendab selle tsikliga, teen tsiklile ülevaatuse, käin pangas, Elisas, koristan natuke, käin vannis, kohtun paari olulise inimesega, maksan arved ette ära ja ainuke asi, mis jääb tegemata – green card’i võtmine kindlustusest. Stardin kell 18:06. Pärnu tee peal oleks juba laksu pannud: mingi Läti lammas hindab oma võimeid üle ja hakkab keset möödasõitu pirukakäruga tagurpidi tagasi tulema. Pressin rekka ja piruka vahelt läbi ja jõuan väga napilt mööda. Kuradi lätlased.
Mind hoiatati rekkalaeva eest, et ei ela seda rõvedust üle. Võtan kohe igaks juhuks kajutisse koha, et mitte avalike toolide peal kügeleda, ja teen õigesti. Olen kajutis esimene ning hüppan kohe duši alla. Mulistan ja puristan mõnuga, kui kuulen, et keegi midagi jaurab vist toas. Kuivatan ära ja astun pesukapist välja – vastu vaatab kõhetu vuntsidega Läti parm. „Joptvjajumaaat!“ hüüab parm, „ja že sprasiila KTO V DUŠE BLJÄD? Potšemu ne otvetšal parasjonok?“ Peale ohtrate vene viisakuste vahetamist hakkab vunts mulle oma rasket elu kurtma, jaurab ja vahutab tüütuseni.
Mind päästab vanem liibanonlane, kes uksest sisse kargab (jälle vuntsidega) ja kätega vehkides seletama kukub läti-inglise-araabia segakeeles. Ma ei saa mitte effigi aru, kasutan juhust minema lipsata. Jätan nad sinna omavahel pusima ja teen ringkäigu laevas. Kui lugeja kujutab umbes ette, milline on tüüpiline rekkamees, siis noh, neid on siin esinduslik valim: igat sorti ja mõõtu. Enamus on vuntsidega, räige õllekõhuga, labasus ja joove sünnijärgselt kaasa antud. Valvelauas räuskavad üksteise võidu kaks eriti värvikat veoautovärdjat, kes näevad välja nagu äärmuslikud karikatuurid. Esimene on pikk, hüperkõhn kolge, koledaid isetehtud tätoveeringuid täis: Eino Baskini näoga Miki Hiir; siksakiline pistoda üle käe; merineitsi, kes meenutab surnud turska; kotkas, kes võib olla ka vabalt nahkhiir või draakon. Pikk mees ise sobib hästi enda tätoveeringutega: mustade silmaalustega amfijunkie kriiskab peenikese häälega, et tema on sõitnud 1200 kilti ja ei kavatsegi magada mingite võõraste ahvidega samas kajutis, pandagu teda oma meeste juurde. Teine humorist on megapaks, karvane ja higine, rõõmsa joodiku näoga, üliliibuvas pesemata t-särgis ja mõmiseb midagi läti keeles luugist sisse. Need kaks koomikut blokeerivad kogu registreerimisprotsessi pooleks tunniks, kuni tuleb keegi kraad kangem administratiiv-tüürimees ja selle jauramisrahe enda peale võtab.
Õhtul ma õnneks väga ei süvene rekkalaeva seltsiellu, ent tundub, et oleks pidanud. Istudes praegu, järgmisel südapäeval, baari-restoranitekil ja vaadates siin toimuvat, tundub, et endiselt toimub siin vähemalt kolme rekkamehe viiekümnes juubel, kui mitte pulm. Nii palju kännis, räuskavaid ja ringi kakerdavaid keskealisi rämedaid isaseid elukaid pole ma vist kunagi ühes ruumis näinud. Et anda aimu toimuvast, siis üks just kukkus neist näoli keset lauda, mille peale ettekandja emalikult noomides lauda koristama tõttab, ning teine magab juba pikemat aega seina ääres põrandal okse sees. Mismoodi need inimesed järgmine varahommik rooli lähevad, mina ei tea.
Randumine Lübeckis läheb suht valutult, kui mitte arvestada poolmagamata ööd silmini juua täis ja haisvast Läti parmust meeter kõrgemal. Annan rõõmsalt gaasi Saksa kuulsate kiirteede auks. Hämmastav, et on võimalik sõita 600 kilti, ilma et kordagi kuskil tekiks ohtlikku olukorda. Kõik on viisakad, liiklus sujuv, puhas nauding. Ühtäkki on aga tee ääres silt „Now entering Netherlands”. Siit algab minu uus elu.
Umbes 100 kilti on veel sõita, kui juhtub midagi väga ehmatavat. Ühel hetkel ei saa ma enam aru, mis minuga toimub. Silme ees hakkab kõik pöörlema nagu kaleidoskoopi vaadates, otse ette ei näe, külgedele samuti mitte, vaid mingid hägused piirjooned ja palju värvilisi täpikesi. Kuidagi suudan niipalju pilti kokku panna, et tõmban tee äärde, väga halb on olla. Viskan selili sinnasamasse maha, kisun riideid seljast, joon vett. Midagi ei näe. Mõtlen õdusega, et vist sain insuldi äkki. Pikutan pool tundi, silmad kinni, mugin šokolaadi ja kaanin vett, et paremaks läheks. Ilmselt palavusest, pluss info üleküllus. Aju ei ole saanud kuue tunni jooksul kordagi puhata, tsikli seljas on töödeldava info hulk kordades suurem kui autos, loen hiljem netist. Protsessor kuumenes üle, ütleme nii. Õnneks poole tunniga on kõik korras. Kohale jõudnuna vajun hotelli, suutmata isegi valvelauaplika flirdile „möh“ vastata.
Järgmine päev suundun entusiastlikult endale kodu otsima. Kuna kooli vastav instants unustas saata info ühikate kohta ja kontaktid korteri leidmiseks, siis tuleb seda nüüd endal teha. Ning see on raju ajukepp. Selleks, et endale rentida elamist Hollandis, peab
