ja tegelikult ei piinata. Ei usu mind. Ise on juba mitu aastat välismaal elanud, teeb kommunikatsioonimagistrit ja elab endiselt ainult oma riigi infoväljas…
Kogu magistrikursus kestab vaid aasta, mis tähendab, et kahe aasta materjal on surutud kokku aastale, ning selle aja jooksul tuleb kirjutada ka magistritöö. Kooliaasta on jagatud neljaks semestriks, semester kaks kuud. Kohustuslik on võtta kokku kuus ainet, pluss kaks uurimismeetodit. Üks ainepunkt eeldab 20 tundi iseseisvat tööd ja kõik ained on kuuepunktilised. Seega iga semester tuleb 18x20=360 h ehk 15 ööpäeva järjest ainult tuupida. Neljas semester on töö kirjutamiseks. Võimalus on ka keelt õppida. Mind huvitab kaks varianti: Dutch for beginners või Portugese for beginners. Esimese magan maha, kuna regatakse täis 11 minutiga. Tunniplaan on meeldivalt tehtud. Üks tööpäev on alati vaba, kas reede või kolmapäev, ja ained on paigutatud tudengisõbralikult.
Täna ei saja vahelduseks tilkagi, midagi uut. Suurest rõõmust joon liitri värsket kiivimahla ja lähen jooksma, üle aastate esimest korda. Vihkan jooksmist. Jooksjaid vaadatakse siin kuidagi imeliku pilguga. Õige kah. Kuna kõik sõidavad rattaga, siis annab see vist teatava baastreeningu taseme juba kätte ja tundub, et jooksma lähevad ainult ullikesed või probleemsed spordisõltlased.
Esmaspäeval on multimodality, mis tegeleb lingvistikaga ning sõna ja märgisüsteemidega. Suhteliselt põnev teema mulle. Esimene asi, millega tegeleme põhjalikult, on metafoorid. Nii et vägagi minu aine. Materjali hulk on õudustäratav. Selle aine kohustusliku kirjanduse hulk ületab kindlasti selle, mida Tartu Ülikoolis kogu aasta jooksul lugeda anti. Lisaks tuleb iga pika artikli kohta teha research paper, 10 tükki pluss kodutööd teadusliku uurimuse vormis. Kirsiks sel pabertordil veel ka eksam kogu materjali kohta.
Teisipäeval on social signal processing ja statistics. Miks kurat ma selle statistika endale jälle kaela sain? TÜ-s sai seda kohutavat ainet kaks kursust tehtud ja peaaegu selle pärast ülikoolist välja lennatud. Vabandust väljenduse eest, aga see on totaalne clusterfuck. Ka minust tuhandeid kelvineid helgemad pead vihkasid hüsteeriliselt seda ainet. Social signal’i puhul tundub algul, et tegemist on sügavalt humanitaarse ainega: tegeleb inimese ilmete, hääletooni, kehahoiakute ja žestide uurimisega. Ei tohiks väga matemaatiline aine olla. Vale! Me hakkame seal looma arvutimudeleid, mille järgi raal ilmeid ära tunneks inimlarhvilt. Selgub, et kogu aine on matemaatiliste mudelite ja programmeerimisega peamiselt seotud. Kui materjalid avan, siis ruutjuured kargavad kohe näkku ja murdude mass pimestab. Kolmandik registreerunutest kaob nimekirjast esimese nädala jooksul. Teaduskond nagu oleks nime järgi School of Humanities… aga ainete sisu seda väga ei peegelda. Paistab ikkagi, et reaalainete inimene olla on elus igati lihtsam ja perspektiivikam. Seda mulle juba salamisi hingati kõrva juba keskkoolis, ent toona tundus see vaid reaalainete õpetajate märg unenägu, vägistada meid kõiki realistideks. Minu puhul kukkus see armetult läbi, on raskusi isegi korrutustabeliga.
Kuna valisin spetsialiseerumisharuks business and digital media, siis ainete osas väga laialt valida ei saa. Teiste harude ainete matemaatikasisaldus on kohati veel hullem. Väga palju on arvutipõhist teemat, mis eeldab eriprogrammide valdamist. Kirjanduseuputuse kõrvalt neid selgeks õppida nõuab päris palju aega. Lohutuseks on, et ma pole ainuke, kes siin silmi pööritab. Ka teised välistudengid on üsna murelikud, et mitte öelda ehmunud.
Olen endiselt kodutu ja elan tuttava hollandlase majas, kes ise elab teises riigis. Tegemist on Hollandi mõistes suure ja viisaka elamisega. Natuke alla 100 ruutmeetri, kahekorruseline maja, mis kuulub kunagisele kurikuulsale mafioosole. Seda tõestavad kuuliaugud seintes ning politsei eriüksuse sissetungimise jäljed uksepiitadel. Vana mafiooso olla visalt vastu pannud ja eriüksusel andis teda sealt välja urgitseda. Nii räägivad mulle naabrid. Viimastel päevadel on jube külmaks läinud toas. Pööningul on mingi väikese tehase mõõtu küttesüsteem, aga ükski nupp seda ei käivita ja kõigi kraanide lahtikeeramine ei aita ka mitte kröömikestki. Küll aga läheb hulluks gaasipliidi elektrisüütaja, mis hakkab ise sädemeid plõksutama ja ei reageeri enam millelegi, nii et mul tuleb köögikapi üks sein lahti lammutada ja stepslist pliit välja tõmmata. Laon kampsuneid selga ja loen netist, et Hollandi kodude tavatemperatuur ongi talvel 15 kraadi ümber ning toas kantakse lihtsalt paksemaid riideid. Ja mina mõtlesin, et olen põhjamaalt pärit.
Valmistun talveperioodiks, mahutan tsiklit väikesesse õuemajasse talvituma ja vaatan rongiajad järele. Sõidab kooli kesklinnast 37 minti ja maksab 5 € üks ots. Varasematel päevadel hakkan üles tõusma kell 6:00. Rõve, millisteks ootamatuteks kannatusteks inimene peab valmis olema. Varem läksin magama kell 6:00 tavaliselt, nüüd tõusen üles, marsin rongi peale ja lähen kooli. See on ilmselge karistus selle eest, et gümnaasiumis ei ärganud kunagi õigel ajal ja skippisin toorelt kõiki esimesi tunde. Õigemini ärkasin, kõndisin maja nurga taha suitsu tegema ning kui vanemad hetk hiljem tööle olid läinud, hiilisin koju tagasi ja keerasin uuesti kerra. Khm, piinlik…
Tänaste kohalike lehtede esiküljeuudis on, et kohaliku tehnikaülikooli tudengid püstitasid plankingu maailmarekordi, 1800 idikat lamas näoli kaks minutit kuskil suurel sporditribüünil. Great success!
Istun rongis ja sõidan Tilburgi poole. Klappides mängib magus hausibiit. Ja mitte lihtsalt klappides, vaid uutes Sennheiseri klappides. Arusaamatu, kuidas ma siiani elada sain ilma nendeta. Tunne on, nagu oleks elu aeg olnud poolkurt ja nüüd äkki imelise tehnilise vidina abiga võimeline kuulma kõiki helidiapasooni nüansse. Nagu väike bänd või orkester oleks mu hipotalamuse all live’is mängimas. Võimas. Ilmselt maksan ma selle eest lõivu kõrvakuulmise valuutas, aga pofik. See elamus on seda väärt.
Akna taga on lummav roosa taevas. Tõusud ja loojangud on siin maagilised ning päike hoopis teise nurga all ja teist värvi. Küll õige pisut, päeval seda ei märka, aga õhtutel ja varahommikutel küll, vahel on nii kaunis, et peab roolis olles sundima end teed vaatama. Üldse on see omal moel väga ilus maa. Rong heljub uduvines karjamaade vahel, hobused vaatavad vaheldumisi lehmadega raugel ilmel mulle vastu ning eelpoolmainitud hausimuss pöörab oma keelt mu kõrvas, kui koputatakse õlale. Minu ees seisab vähemalt kaks meetrit pikk kõrend: 60-aastane konduktorihärra, seljas hall vorm, mis meenutab veidi SS-i mundrit, ja peas ehe tordikarbikujuline väikese nokaga vanakooli konduktorimüts. Ulatan pileti. Küsib soodust tõendavat dokumenti. Ulatan uhkelt oma tuliuue üliõpilaspileti, kus peal on kõigi aegade koledaim foto minust. Ei, ei, see ei kehti, teatab kuivetu kraana. Etendan sulaselget mõistmatust, ehmatust ja manan ette lamba näo. Ei aita. Selgub, et soodustuseks on siinmaal olemas eraldi 50 € sooduskaart ning alles selle omamisel hakkab mu liivapruun üliõpilaspilet oma rolli mängima. Selgitan, et sõidan esimest korda elus Hollandi rongiga ja olen üldse suht rumal välismaaa tudeng. Variandid, mida pakutakse: jänes lahkub rongist järgmises peatuses või jänes ostab uue täispileti. Maharonimine tähendab seminari hilinemist pool tundi.
Luban kaduda kuis tuul. Konduktori kõhetu kuju kõigub vahekäiku mööda edasi. Arvutan peas kahjusid kokku rahateljel… ning siis hindan ajateljel, et konduktoril läks ühe vaguni kontrollimiseks julgelt 7–8 minutit. Vaguneid on umbes kümme. Isegi kui teiselt poolt tuleb samuti teine kuri vanamees, siis vähemalt 30 mintsa läheb tal ikka, et siiani jõuda. Vaatan kella. Tilburg 20 minuti pärast. Suva. Kui tuleb tagasi, siis teatan rõõmsalt, et ostan selle täispileti. Ja kui ei tule, siis olen idaeurooplase austava nimetuse välja teeninud.
Tilburg. Seisan võidukalt perroonil ja üritan silmadega WC-d leida, kui näen toda seeniorite liiga korvpallurkonduktorit rongist maha astumas. Teen järsu haagi vasakule nagu hirv autotuledes ja olen sekundiga jaamahoones, seejärel tunnelis, seejärel tänaval. Idaeurooplane on uhke olla.
Esimeses loengus on tunne, et olen vist arstiks sattunud õppima. Kaks tundi antakse meile detailset ülevaadet silma ehitusest, nägemise mehhanismidest ajus, närvidest, mis kogu seda süsteemi juhivad, ning kogu nägemistaju toimimisest. Muidugi väga põnev tegelikult.
